PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

25. Wounded (2013)
Fernando Franco

Ana Ortega on peaaegu 30aastane kiirabiautojuht, kellel on – diagnoosimata – isiksusehäire. Me jälgime ta tööd, keskendudes ta hellale suhtele patsientide ja sõbraliku kaasjuhiga, ning igapäevaelu. Samas oleme tunnistajateks ka ta tujumuutustele ning raskustele suhete loomisel ja normaalse elu elamisel. Masendus- ja ärevushood viivad Ana joomise ning enesevigastamiseni.

Marian Alvareze rollisooritus on imetlusväärne ning kannab kogu filmi. Materjali on samas väga vähe. Tema peas toimuvast annavad aru pisikesed hetked ja vähesed žestid. Isegi värisemise või suurte kannatuste puhul välditakse täiusliku enesekontrolliga ülenäitlemist, jättes tühikud publiku täita. Laialt kajastatud projektist pidi algselt saama dokumentaalfilm, aga peagi kujunes sellest mängufilm, mida hoiab õigel teel debütant Fernando Franco. Filmi stiil on toores (võrdluseks võiks tuua Dardenne’id), jälgides Ana elu kuristiku äärel ning sellest saab terav, täpne ja kaine tee sügavamale ta haava.

Režissöör Fernando Franco, „Lumivalgekese” monteerija, lõi oma debüütfilmis liigutuste, reaktsioonide ja peidetud tunnete julge sümfoonia, mida pole alati kerge vaadata, aga mis ei unune niipea. Filmi auhinnati San Sebastiáni festivalil žürii eriauhinnaga ning Marian Alvareze rollisooritust parima näitlejanna auhinnaga.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

26. 8-Ball (2013)
Aku Louhimies

Kusagilt tuleb see esimene rumal samm või halb valik – avalöök –, mis sündmused vales suunas veerema paneb. Üks asi viib teiseni, see kolmandani ja ühel hetkel lamab veriseks löödud huultega Pike vannitoa põrandal, lootes, et varsti on hullem möödas. Kuid seda mõtles ta ehk juba siis, kui end vanglast leidis. Või veel varemgi – siis, kui esimest korda mõnuainete saamiseks oma keha müüs?

Ent üks asi viis lõputus nõiaringis järgmiseni ja ka põrandal lamades ei taipa naine veel, et teiste mängukanniks olemise asemel on tal igal hetkel võimalus mängu muuta. Aku Louhimiehe „8-Ball” on visuaalselt ja akustiliselt läbikomponeeritud jutustus, milles on ühtaegu põhjamaine (teisisõnu sünge) reekviem unenäole, kus Jessica Grabowsky teeb Pikena tõeliselt vaatamisväärse rolli, teisalt põhjamaine (ehk aeglane) krimidraama, kus politsei püüab tabada Eero Aho ebamugavalt usutavas kehastuses karismaatiliselt jõhkrat narkopätti Lallit ja põhjamaine (ehk siis hämar) triller, kus mõned tahavad mängu kontrollida, mõned arvavad, et teevadki seda, mõned mängivad kaasa, mõni kahtlustab, et nendega mängitakse ja mõned ei märka, et on mängus, kus teised mängivad piljardit, narkopolitseinik Elias Kaski (Pirkka Pekki Petelius) aga snuukerit.

Ent samas heidab Louhimies ka sotsiokriitilise pilgu (põhjamaisele) heaoluühiskonnale, mis toodab maaslamajaid, kellel on üha raskem aru saada, millal on asjad nii halvasti, et peaks midagi oma elus muutma ja üha vähem tahet oma valikute eest vastutada.

Katre Pärn

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

27. Daniel and Ana (2009)
Michel Franco

Daniel ja Ana on vend ja õde ning parimad sõbrad. Mõlema elus on tähtis aeg ning nad on piisavalt enesekindlad, et teineteist aidata. Ana on abiellumas, Daniel teismeline, kes avastab enda isiklikku ja seksuaalset identiteeti. Harmoonia puruneb, kui nad röövitakse ja neid sunnitakse tegema midagi ootamatut, et vabaks saada. Nad seisavad kogemuste ees, mis muudavad nende elu igaveseks. Miski pole enam sama – ei nende suhe, pulmaplaanid ega perekondlik rutiin.

Olles samal ajal triller ning draama, on „Daniel ja Ana” vastuoluline film, mis kajastab ebakõlbelisi teemasid, mis ei esine ainult Mehhikos. Film ei väldi vägivalda (ettevaatust, esineb häirivaid stseene), kuid keskendub selle tagajärgedele.

Olge valmis, see film mõjub tõenäoliselt ka teile.

Režissöör Michel Franco saabus kinomaailma selle šokeeriva filmiga, mis väidetavalt põhineb tõestisündinud lool, mille rääkis talle üks psühholoog. Filmi poleemiline esilinastus toimus Cannes’is (Quinzaine des Réalisateurs, 2009). Kolm aastat hiljem võitis režissöör Un certain regard auhinna suurepärase filmi eest „Pärast Luciat” koolivägivallast (PÖFF 2012). Mõlemad filmid on rasked, sisaldavad häirivaid stseene ja pole igale maitsele. Nende väärtus seisneb aga vägivalla ja stressi erinevate tasemete kajastamises ning režissöör kinnitab oma mainet karmikäelise filmitegijana, kelle suhtes tasub silmad lahti hoida.

Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

28. Vic+Flo Saw a Bear (2013)
Denis Côté

Victoria on äsja vanglast tingimisi vabastatud ning saab üle mitme aasta vabadust maitsta. Florence on oma aja ära istunud ja võtab oma vangipõlve kallimaga taas ühendust. Nad lähevad üheskoos metsade keskel asuvasse suvemajakesse ning õpivad taas vabaduses elama. Vici järelevalveametnik Guillaume jälgib naiste kohanemist, kuna minevik astub neile taas kandadele.

Québeci filmirežissöör Denis Côté on jälle valinud oma teose tegelasteks teistest selgelt eristuvad teisitimõtlejad. Filmi kangelannad elavad ühiskonna piirimail, sest nad ei usu enam eriti kaasinimestesse ning keelduvad elamast sotsiaalsete normide järgi. See kaalutlev ja napisõnaline teos, mida iseloomustab omalaadne kuiv huumor ja leidlik lavastusstiil, on ühtaegu kantud salapärasest õhustikust.

VIC JA FLO NÄGID KARU esilinastus tänavu Berlinalel, kus filmilie omistati Alfred Baurei preemia kinokunsti piire nihutava linateose eest.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

29. The Berlin File (2013)
Seung-wan Ryoo

Põhja-Korea luureagendi Pyo Jong-seongi ülesanne on Berliini hotellis kokku tõmmata relvaäri venelasest vahendaja ning araabia terroristidega. Aga kui tehingule tõmbab ootamatult kriipsu peale tundmatu osapoole alustatud tulevahetus, on Pyo ning tema abikaasast tõlk esimesed, kellele langeb topeltagendi ning reeturi kahtlus. Olukorda ei paranda ka teadmine, et ülemusest Põhja-Korea saadik semmib nii sakslaste kui ka USA luurega, proovides leida hetke üle jooksmiseks. Pyongyang saadab olukorda klaarima retsidivistist ning oma eesmärkide saavutamiseks üha karmimaid vahendeid valiva kindralivõsukese Dong Myung-soo, kes annab endisele rahvakangelasele 48 tundi, et too tõestaks oma naise süü või paljastaks tegeliku topeltagendi. Kuid aina enam tundub, et Pyongyangi käsilase motiiv ei ole kodumaa au kaitsmine. „Berliini toimik” on hoogne ning tipptasemel action’it täis pakitud kommertstriller, mis võtab suu vesiseks nii põnevike kui ka agendifilmide fännidel. Berliinis ning suures osas Riias filmitud triller tugineb varem action-žanris ennast kodus tundva Ryoo Seung-wani dokumentaalfilmile ülejooksnud Põhja-Korea luureagentide mälestustest. Peaosas praegune Korea kommertskino raskekahurvägi – Ha Jung-woo („Kollane meri”), Gianna Jun („Vargad”) ning Ryu Seung-bam („Viimsepäeva raamat”), ammutab film inspiratsiooni Hollywoodi blockbuster’itest nagu „Bourne’i ultimaatum” ega jää millegiga oma eeskujudele alla, andes elamuse praeguse hetke parimast Korea kommertskinost. Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

30. My Dog Killer (2013)
Mira Fornay

Marek on varastes 20ndates eluaastates apaatne skinhead, kes elab Slovakkia ja Tšehhi piiri äärses etnilisest vihkamisest veetud kolkakülas ja veedab suurema osa ajast poksides või oma pitbull-terjer Killerit treenides. Paralleelselt veereb käima perekonna valulikku minevikku avav lugu, mida Marekil ei õnnestu vältida, kui väga ta ka ei tahaks kõigest sellest eemale hoida.

Mareki isa peab maha müüma korteri kodukülas, et päästa rahalistest raskustest nende väike veiniistandus. Selleks peab Marek aga saama kätte allkirja oma emalt Marikalt, kes nad kaheksa aastat tagasi maha jättis.

Toore vaatleva kaameratöö ning pidevalt tugevneva tundega, et aina kasvav lugu ei leia lihtsat lahendust, paneb vaataja kikivarvule, kuid ei lase ka jätta lõpuni vaatamata. Ootamatu ja täie jõuga jalaga kõhtu lööva lõpuga film.

Helen Vinogradov