Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
9.6
8 hindajat

1. Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal
Adamson-Ericu muuseum

Reedest, 22. märtsist saab Adamson-Ericu muuseumis vaadata näitust „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal". Väljapanek tutvustab Jaapani traditsioonilise kunstikultuuri üht iidsemat ja hõrgumat valdkonda – tušimaali. Näitusel on väljas Rahvusvahelisse Sumi-e Assotsiatsiooni kuuluvate Jaapani kunstnike tööd, kus on esitletud nii klassikaliste teemakäsitluste võluvaid arendusi kui ka kaasaegse maailma tõlgendusi. Väljapanekuga kaasneb rikkalikult illustreeritud kataloog, jaapani kultuuri eri tahke tutvustavate ürituste sari ja haridusprogrammid õpilastele. „On suur rõõm avatava näitusega jätkata Adamson-Ericu muuseumis Jaapani kunsti tutvustamise traditsiooni," ütles üks näituse kuraatoritest Kersti Koll. „Alates 2000. aastast on siin toimunud viis erinevat projekti, mis on iga kord Eesti publiku poolt erakordselt hästi ja suure huviga vastu võetud." Tušimaal (sumi-e) on Jaapani kunstikultuuri üks kesksemaid ja iseloomulikumaid valdkondi ning sünnib paberi, tuši ja vee koosmõjul. Meisterliku pintslitehnikaga tušist arvukaid tooninüansse esile tuues, kujundi ja varjude kontrastide ning pildipinna kõneka tühjusega mängides loob sumi-e kunstnik tundlikke tähendusvälju, mis jätab ka vaatajaile rohkesti mõtteruumi. Tušimaali spetsiifika ei võimalda kord kujutatu muutmist ja ümbertöötamist. Tehniliselt nõuab see kunstnikult suurt osavust ja vaimset keskendumist. 14. sajandil koos zen-budismiga Hiinast sealse kultuuri mõju ühe komponendina Jaapanisse jõudnud iidne maalitehnika sobitus kiiresti jaapani esteetikaga ning kujunes jaapani kunsti üheks keskseks ilminguks. Sumi-e varasemad meistrid olid zen-mungad, kes harrastasid tušimaali eelkõige vaimse meditatsioonipraktikana. Zeni meistrid pühendusid aastaid sellele vaimselt väga intensiivset kontsentratsiooni nõudvale kunstile, saavutades nii ülima selguse. Ajapikku muutus sumi-e ilmalikumaks ja dekoratiivsemaks. 20. sajandil on sumi-e mitmed põhimõtted olnud ka Lääne modernistliku kunsti inspiratsiooniallikaiks. „Tušimaali algtehnikaid on küll igaüks võimeline omandama, kuid isegi ainsa joone tõmbamine nõuab keskendumist ja tähelepanelikkust. Meistri pintslitõmme on aga nagu mõõgalöök – tundlik ja täpne ning kaunis oma lõpetatuses," lisas näituse teine kuraator, ühingu Ars Orientalis esindaja Taimi Paves. Jaapani kultuurile on omane iidsete kunstitraditsioonide ja oskuste kui rahvuslike aarete sihipärane elushoidmine, arendamine ning meistritelt õpilastele edasi andmine. Ida-Aasia iidse kunstikeele tušimaali edendamiseks ja laiemaks tutvustamiseks loodi pr Katori Kinsui eestvedamisel 1999. aastal Tōkyōs Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon, kus on liikmeid Jaapanist, Hiinast, Taiwanist, Singapurist, Malaisiast, Koreast ja teistest Aasia riikidest, aga ka Aafrikast, Austraaliast, Ameerikast ja Euroopast. Assotsiatsiooni filiaalide ja liikmete rahvusvaheline võrgustik on pidevalt laienev. Ühingu juures tegutseb tušimaalikool, korraldatakse näitusi, workshop'e ja kursusi nii Jaapanis kui kogu maailmas. Näitus „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on valminud Rahvusvahelise Sumi-e Assotsiatsiooni, ühingu Ars Orientalis ja Adamson-Ericu muuseumi koostöös. Näitust toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital. Väljapaneku kujundaja on Andres Tolts, graafiline kujundaja Külli Kaats ning näituse meistrid on Uve Untera ja Aleksander Josing. Näituse kataloogi on kujundanud Inga Heamägi. Väljapanek „Sumi-e. Jaapani traditsiooniline tušimaal" on Adamson-Ericu muuseumis avatud kuni 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Katori Kinsui (Jaapan). Bambus. Tušimaal. Foto: Rahvusvaheline Sumi-e Assotsiatsioon


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Dénes Farkas. Ilmne paratamatus
8.8
6 hindajat

2. Dénes Farkas. Ilmne paratamatus
Kumu kunstimuuseum

17.01.–11.05.2014 Postkontseptualistliku kunstniku Dénes Farkasi näitus on kui kaasaegses keeles loodud imaginaarium. „Ilmne paratamatus" tuletab meelde, et ka väljaspool keelt eksisteerib kohti, mida võib küll kogeda ja näidata, kuid mitte öelda ega seletada, nagu kirjutab Daniele Monticelli. Näituse moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore'i eluloost Bruce Duffy raamatus „The World As I Found It". Kuhu need massiivsed ja mäslevad kordused viivad, sõltub juba vaatajast. Vahest ongi kõik ette ilmne. Näituse idee töötasid välja kunstnik Dénes Farkas ja kuraator Adam Budak koostöös arhitektuuribüroo Studio Miesseniga. Näitusega kaasneb kataloog, mille kujundas graafilise disaini büroo Zak Group ja andis välja Sternberg Press. Näitus loodi 55. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni Palazzo Malipieros, kus produktsiooni eest vastutas komissar Maria Arusoo ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK). Näituse eksponeerimiseks Kumus töötas Studio Miessen välja uue ruumilahenduse ning kirjastus Lugemik andis välja näitust saatva kõigile külastajatele tasuta trükise.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 23.01.2014
Pane hinne:
Lepo Mikko (1911–1978)
8.2
5 hindajat

3. Lepo Mikko (1911–1978)
Kumu kunstimuuseum

Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab vaadata eesti sõjajärgse modernismi silmapaistva esindaja Lepo Mikko (1911–1978) maale. Rohkem kui 30-aastase pausi järel on võimalik tutvuda kunstniku loominguga kogu selle mitmekesisuses. Väljapanekut toetab kunstniku elu ja loomingut tutvustav põhjalik raamat. Teise maailmasõja järgsest ebastabiilsusest ja stalinlikust kunstipoliitikast karastatud pallaslase loominguline kõrgaeg oli Hruštšovi sula ajal. Lepo Mikko suutis tabada ja edasi anda olemuslikku optimismi, mis iseloomustas 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastate teise pooleni Nõukogude Eesti ühiskonda. Näitus tutvustab nii monumentaalseid ühiskondlikku temaatikat käsitlevaid maale kui ka väiksemaformaadilisi, ent teostuselt ehk huvitavamaidki teosed, millele eesti kunstis on raske midagi kõrvale seada. Näitusega kaasnev raamat on esimene trükis, mis käsitleb Lepo Mikko elu ja tegevust süvitsi. Vaatluse all on kunstniku loomingu eri aspektid: näituse kuraator Anu Liivak kajastab põhjalikult Mikko kunstiloomingut, kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss vaatleb maalikunstniku tekstilist pärandit ning kunstiteadlane Tamara Luuk Mikko rolli õpetajana. Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest: Rahvusarhiivi Filmiarhiivi, Eesti Digikeskust, Lepo Mikko pärijaid, Tartu Kunstimuuseumit, Mart Leppa, Enn Kunilat ja teisi erakogude omanikke, kes teoseid näitusele laenasid ning näituse toetajat Eesti Kultuurkapitali. Näituse kuraator: Anu Liivak Näituse kujundajad: Juta Lember ja Tiit Pääsuke Näituse ja kataloogi graafiline kujundaja: Tiit Jürna Näitus jääb Kumus avatuks 19. aprillini 2014. Pildiallkiri: Lepo Mikko. Kollane madonna. 1968. Detail. Eesti Kunstimuuseum


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne:
Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked
8.0
10 hindajat

4. Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked
Kumu kunstimuuseum

Jaapani anime on filmide „Akira" (1988) ja „Ghost in the Shell" („Hing anumas", 1995) läbilöögist alates olnud globaalse popkultuuri maastikul tähelepanuväärsel kohal. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked" esitab žanri kõrgajast, 1990. aastatest pärit olulisemate teadusulme animefilmide loomise käigus valminud joonistusi ja taustaplaane. Kunstnikke, nagu Hideaki Anno, Haruhiko Higami, Kōji Morimoto, Hiromasa Ogura, Mamoru Oshii ja Takashi Watabe ühendab omavahel huvi teadusulme animefilmi žanri real-kei vastu, mida iseloomustavad realistlikult ja veenvalt esitatud võimalikud maailmad, tulevikulinnad ja -maastikud. Need kunstnikud on töötanud erinevate kooslustena tähtsamate filmiprojektide juures ning oluliselt mõjutanud meie nüüdisaja arusaama tüüpilisest animefilmi stiilist. Näitusel osalevad kunstnikud kuuluvad põlvkonda, mil animejoonistused enamasti veel käsitsi valmisid. Tänapäeval toimub kogu animatsiooni tööprotsess küll arvutiprogrammide abil, ent animaatori olulisemate töövahendite hulka kuuluvad endiselt kompositsioonilaud, paber, pliiats ja pintsel. Jaapani animefilm valmib kontseptsioonikunstnike, stsenaristide, joonistajate ja animaatorite ühistööna. Tööetapid on väga täpselt korraldatud ja ära jaotatud ning tehnilistest oskustest ja meisterlikkusest olulisem on lõpptulemus. Näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" püüab vaadata valdkonda ja selles tegutsejaid uudse nurga alt. Meid huvitavad pigem filmi lõpptulemusele eelnenud joonistused, kuna neis väljendub äärmine loomingulisus ja kunstiline omanäolisus, mis ekraanile jõudnud vormis enam ei eristu. Joonistused, piltstsenaariumid ja taustad on valminud filmiloome tööprotsessi osana. Ükski neist töödest ei ole mõeldud sellisena esitamiseks ning enamikku neist ei olegi varem avalikult näidatud. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid" on esimene näitus ja trükis väljaspool Jaapanit, mis vaatleb kõnealuseid töid ülimalt isikupärase ja loomingulise kunstipraktikana filmi, visuaalkunsti ja popkultuuri ristumiskohas. Projekti läbiviija: Les Jardins des Pilotes (Berliin) koostöös 2dk (Tōkyō) Kuraatorid: Stefan Riekeles ja David d'Heilly Partner: Obra Social Caja Madrid (Hispaania) Täname: osalevad kunstnikud; Studio 4°C, Studio Khara, Ogura Koubou, Production I. G, Bandai Visual, Kodansha, Mori Building Co. Ltd., Rapid Eye Movies, R&S Records, Starz Media, Tohokushinsha Film Corporation, Universum Film Erilised tänud: Ryusuke Hikawa, Hideo Matsushita, Dai Satō, Toshio Yabe www.jardinsdespilotes.org Pildiallkiri: Kōji Morimoto. Võtmekaader animatsioonile „EXTRA". 1995. © Studio 4°C, R&S Records and Sony Music


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Ühel külmal kolmapäevasel õhtul võtsin ette suuna KUMUsse, et näha ära näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“. Üksi siiski ei läinud, vaid kutsusin kaasa ka oma ema, kellele see ala veidi võõraks jääb ja vaatas asju teise pilguga. Mul endal, olles ise olnud varasemal ajal oma elus väga huvitatud Jaapanist ja selle kultuurist, olid teatavad ootused näituse suhtes. Peamiselt keerles peas üks küsimus – milliseid teoseid näitus pakub? Tõenäoliselt on näitusel olnud ning on jätkuvalt külastajaid, kes pole eriti kokku puutunud Jaapani animatsiooni ehk animega.
Alles näitusesaali astudes sain aru, et tegemist pole üüratult suure väljapanekuga. Teisisõnu need, kelle looming on saalis välja pandud, kuuluvad silmapaistvamate kunstnikke hulka, vähemasti linnaplaanide loomises. Nagu on kirjas ka näitust tutvustavas ülevaates, siis kuuluvad kõik kuus näituse kunstnikku sellesse põlvkonda, mil enamik animatsioone loodi käsitsi. See asjaolu peegeldub ka nende teostes, erinis detailirohksuses.
Vaikselt ringi jalutades saab külastaja kõigepealt näha erinevate animatsioonide loomise käigus joonistatud visandeid ja animatsioonipaneele. Kõrval olevad kommentaarid pakuvad ka lisainfot piltidel toimuva kohta. Seejärel on võimalik ka näha lühikesi klippe lõpptoodangust. Niimoodi loomisprotsessi näinuna tabasin ka end esimest korda tõeliselt imetlemas kõiki väiksemaid detaile, mis lähevad animeerimisse.
Suurt tunnustust on väärt näiteks Hideaki Anno linnaruum „Neon Genesis Evangelionis“. Kuigi kogu nimetatud ruum ise jääb suuresti taustale, on see välja töötatud väga detailselt, mis hakkab kõige paremini silma just joonistel. Teine kunstnik, keda isiklikult tõstaksin siinkohal veel esile, on Takashi Watabe, kelle kontseptsioonikavandid filmi „Ghost in the Shell 2: Innocence“ jaoks on valminud peaaegu pedantse täpsusega.
Jõudes „Ghost in the Shell’ini“, ei saa kindlasti jätta mainimata Hiromasa Ogurat, kelle käe või pigem pliiatsi all ärkavad ellu filmi taustad. Juba ainuüksi Ogura taustamaalid kannavad animatsiooni tunnetust. Samuti tekitavad nad (suuremat) austust vanemate animatsioonide vastu, mis olid kõik käsitsi tehtud, nagu eelnevalt mainitud. Seda viimast eelkõige taaskord oma põhjalikkuse, detailsuse tõttu. Maalidest on tajuda filmi atmosfääri, mille raskust annavad edasi tumedad sinised ja lillad alatoonid.
Näitusel on võimalik näha lühiklippe ka „Ghost in the Shell’i“ kui ka „Ghost in the Shell 2: Innocence’i“ linnaruumidest. Kui esimene osa näitab lõppvarianti veel küllaltki tuttavast linnamaastikust, siis teine osa pakub idamaist vaadet tuleviku metropoli. Väga meeliköitev on näha teistsugusest kultuuriruumist pärit inimese nägemust tulevikulinnast. Samas võib see olla veidi hirmus ja võõras nagu nentis mu ema.
Viimane, mida me kahekesi vaatasime, oli Mamoru Oshii „Tokyo Scanner“. Lihtsalt öelduna on tegu lühifilmiga Tokyo skannimisest. Teos on hübriid animatsioonist ja filmist. Filmis liigub vaataja linnuvaates üle Tokyo ning saab infot tähtsamate objektide kohta Tokyos. Ent omamoodi on film ka veidi kõhedusttekitav. Nii-öelda Suur Silm üle linna liigub üle hoonete ja inimeste üsna intelligentselt ja vaatlikult ning tuletas mulle meelde George Orwelli „1984“ ning Suurt Venda, kes alati vaatas.
Pärast näituse külastust oli mul kohe üks tugev mulje: detailsus. Kunstnike perfektsionismi-laadne põhjalikkus ja pühendumus nende linnaruumide ja atmosfääride loomise taga on vapustav. See on üheaegselt kunst ja matemaatika, sümbioos nimega arhitektuur. Kauge idamaise Jaapani, kaasa arvatud anime, mõistmine ei saa olla lihtne lääne inimesele. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“ pakub midagi nii nendele, kes on teemaga varasemalt tutvunud, kui nendele, kelle jaoks see on esmane kokkupuude, olles korraga detailne, aga mitte ülevoolavalt suur.”

09.04.2013 09:22 - Lilith Sylvia Daisy Tamm
Hinnang arvustusele:
  +2   -0
Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes
8.0
9 hindajat

5. Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes
Kadrioru kunstimuuseum

Laupäevast, 9. veebruarist saab äsja renoveeritud Kadrioru kunstimuuseumis vaadata näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes", mis valmis koostöös Soome Rahvusgalerii Ateneumi kunstimuuseumiga. Näitus toob vaatajani hinnatud vene maalikunstniku Ilja Repini tänaseni vähem uuritud ja eksponeeritud loomingu tema Soome-perioodist. Näitusega kaasnevad mitmed publikuprogrammid ning Soome, Vene ja Eesti kunstiteadlaste koostöös valminud kataloog. „Ilja Repini looming on Eesti publikule hästi tuntud, kuid see on valdavalt kandnud nõukogude kunstipoliitika tugevat pitserit, kus vaadeldi vaid teatud – sotsiaalset ja ühiskonnakriitilist – osa autori loomingust," ütles näituse üks kuraatoritest Linda Lainvoo. „Käesolev näitus aga keskendub kunstniku intiimsemale maaliloomingule ja aitab mõista Repini meisterlikkuse tagamaid. Realistliku kujutamislaadi ja ühiskonnakriitiliste teemade viljelejana tuntud autor avaneb seekord tundliku portretisti ja kirgliku joonistajana." Näitus „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" põhineb Ateneumi kunstimuuseumi Repini kogul ning on otseselt seotud kunstniku kodu Penatõga Karjalas ning Soome ajalooga. Muuseumisse on teosed jõudnud kingituste, annetuste ja riiklike ostudena. Erinevatel eluperioodidel valminud joonistuste kaudu illustreerib väljapanek ühtlasi Repini elukestvat pühendumust oma kunsti täiustamisele. „Kadrioru kunstimuuseum on tänulik Soome Vabariigile ja Ateneumi kunstimuuseumile, kelle toetuseta poleks käesolev näitus võimalik olnud. Loodame, et Ateneumi ja Eesti Kunstimuuseumi koostöö saab sellest õnnestunud projektist kestvat hoogu," lisas näituse teine kuraator Kerttu Männiste. Ilja Repin (1844–1930) kuulub nende vene kunstnike hulka, kelle loomingut tuntakse kogu maailmas. Valdavalt teatakse Repinit kui suurt realisti, kelle sageli ühiskonnakriitilise alltekstiga teostelt leiab vaataja lihtrahva ja talupoja igapäevaelu peegelduse. Karjalas paiknevasse Kuokkalasse asus kunstnik elama (täna Vene Föderatsiooni koosseisus paiknev Repino) 20. sajandi esimestel aastatel. Koos fotograafia ja kirjanduse vallas tegutsenud elukaaslase Natalia Nordmanniga (1863–1914) rajas ta sinna ühise kodu, millest sai peagi aktiivne kultuurielu keskus. Pärast Soome iseseisvumist sõlmis Repin tihedamad kontaktid sealse kunstielu ja kunstnikkonnaga. 1920. aastail esines kõrges eas kunstnik viljakalt näitustel nii Venemaal kui ka Soomes. Mitmetele Nõukogude Liidu ametlikele kutsetele vaatamata ei lahkunud Repin Soomest, vaid jäi sinna oma surmani 1930. aastal Näitusega kaasnev kataloog aitab paigutada Ilja Repini hilisperioodi loomingut ning Soomes paiknevat kunstipärandit nii Vene kui ka Põhjamaade kultuurimaastikule. Kataloogi tekstide autorid on Linda Lainvoo, Kerttu Männiste, Tatjana Borodina, Ljudmila Andruštšenko, Timo Huusko, Helena Hätönen, Veikko Pakkanen, kataloogi kujunduse tegi Tuuli Aule. Näitus toimub koostöös Soome Rahvusgalerii – Ateneumi kunstimuuseumiga Näituse kujundus: Taso Mähar Näituse graafiline kujundus: Ivar Sakk Kataloogi kujundus: Tuuli Aule Näitust „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes" saab vaadata 18. augustini 2013 Kadrioru kunstimuuseumis. Pildiallkiri: Ilja Jefrimovitš Repin. Jelizaveta Zvantseva portree. 1889. detail.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Pane hinne:
Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust
8.0
9 hindajat

6. Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust
Mikkeli muuseum

Näitusega tähistatakse muuhulgas 275 aasta möödumist esimese eestikeelse piibli ilmumisest. Eestikeelse vaimuliku kirjasõna kõrval leidub kogus ka saksakeelseid kordusväljaandeid Martin Lutheri piiblitõlkest ning haruldasi näiteid õigeusu vaimuliku ja liturgilise kirjanduse väljaannetest. „Omakeelne piibel on eesti raamatu-, kirjandus- ja kunstikultuuri tüvitekst, mille kultuuriloolise ja vaimuliku tähendusvälja kõrval avab käesolev näitus ajalooliste väljaannete tüpograafia ja köitekunsti esteetilist maailma," sõnab näituse kuraator Kerttu Männiste. Näitus kutsub märkama ajalooliste trükiste kõrget väärtust tarbekunsti teostena. Väljapanek pakub võimalust jälgida nahakunsti tehnikate ja kaunistusmotiivide arengut ning paremini mõista, millist töömahtu ja meisterlikkust nõudis trükise väljaandmine ning milline oli raamatu positsioon lugejate kodudes. Trükiste kõrval leiduv valik piibliainelist vanemat Lääne-Euroopa graafikat Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu kunstikogust illustreerib tõlgendusprotsessi sõnast visuaalsetesse kunstidesse. „Mikkeli muuseumisse sobib Jaan Paruski piiblikollektsiooni esitlev näitus suurepäraselt ka seetõttu, et nagu koguja Johannes Mikkel koondas enda ümber Lääne-Euroopa vaimsust kandvaid kunstiteoseid, nii on ka Jaan Paruski kollektsioon õhtumaise kultuuriruumi traditsiooniliste väärtuste oaas ning eesti keele ja kultuuri arenguloo jäädvustus," kommenteerib Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre. Jaan Paruski tegevus ajalooliste eestikeelsete piiblite kogujana sai alguse 1960. aastate lõpul. Kollektsioonile pani aluse eksemplar eestikeelse piibli 1773. aastal ilmunud teisest trükist. Järgneva kolmekümne aasta jooksul jõudsid Tallinna, Tartu ja Viljandi antikvariaatidest tema kogusse köited pea kõigist eestikeelse piibli numereeritud trükkidest, lisaks rikkalik valik jutluse- ja lauluraamatuid. Kogumise motiivina on kollektsionäär ise nimetanud soovi pakkuda kultuurilooliselt väärtuslikele trükistele nõukogude perioodil turvalisi säilimistingimusi. Näitus toimub koostöös Tartu Ülikooli raamatukoguga. Näituse toimumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.


Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Pane hinne: