Kuidas valida kitarrikeeli

Kui kitarr enam hästi häälestuda ega hääles püsida ei taha ning tunned, et keelte kõla on oma värskuse kaotanud, need on tuhmid nii kõlalt kui visuaalselt, ei ole libedad, vaid karedad ja oksüdeerunud, on aeg kitarrile uued keeled osta. Kui aga seinatäie kitarrikeele pakendite ees seista, tekib kindlasti küsimus, millised neist (seekord) võtta.

Kui kitarrikeelt tõmmata, hakkab vibreerima nii see kui kitarri kõlakast ja kael ning heli, mida kuuled, on kõigi komponentide koosmõju. Hea kõla jaoks on olulised mõlemad -- kvaliteetne kitarr ja kvaliteetsed keeled. Lisaks pillile endale, sõltub ka keeltest väga palju -- helivaljus, kõrgsageduste ja bassi profiil, tämber ja ülemheli struktuur. Lisaks on erinevad keeled erineva mängitavusega (kui mugav on neil keeltel mängida) ja vastupidavus.

Kitarrikeelte puhul on kaks kõige olulisemat erinevust kitarrikeele jämeduses ja kasutatud materjalides. Lisanüansiks erinevad keelekatted ja töötlused (olemas on näiteks vedelas lämmastikus sadu kraade alla nulli külmutatud keeled).

Kitarrikeele diameeter (inglise keeles "gauge") määrab päris palju ning seda esitatakse tuhandiktollides. Mõõdud on tavaliselt 8 ja 60 vahel ja ilmselt kõige enam kasutatavad on komplektid, mille kõrge E-keel on tähisega 12, seega 0,012 tolli ehk 0.03048 cm.

Keelte diameetrist suuremalt on enamasti keelte pakil kirjas Extra Light, Light, Medium ja Heavy, mis annavad aimu, mis sorti keeltega on tegemist. 11-12 mõõdus keeled on Light kategoorias. Kõigil tähendab see suuremalt peale märgitud number kõrgeimat soolokeelt ehk E-d, edasised mõõdud on selle esimesega loogilises suhtes:

• “extra light": .010 .014 .023 .030 .039 .047
• "custom light": .011 .015 .023 .032 .042 .052
• "light": .012 .016 .025 .032 .042 .054
• "medium": .013 .017 .026 .035 .045 .056
• "heavy": .014 .018 .027 .039 .049 .059

Väiksema diameetriga kitarrikeeled on selgema, teravama, kõrgema ja veidi metalsema häälega, samas kui jämedamad keeled annavad bassisema ja soojema tooni ning komplekssemad ülemtoonid. Kui sinu kitarr võimendab madalaid toone, on peened keeled seal juures sageli just see, mis võimaldab heli tasakaalustada. Sama loogika toimib ka vastupidisel juhul -- kõrgemate helidega kõlapildiga kitarri puhul tasakaalustab seda jämedamate keelte kasutamine.

Peenemad keeled võimaldavad mugavamalt noote võtta (on väiksemas pinges), säästavad sõrmi ning võimaldavad keeli efekti saamiseks kergemini painutada. Sobivad hästi ka vintage kitarridele, mida tahaks säästa ja mille puhul kitarri kaela väga tugevasse pingesse seada on mõistetav hirm. Samuti sobivad peenemad keeled rohkem sõrmitsedes mängimiseks.

Kui ostsid kitarri peenikeste keeltega ning tahad neile nüüd väga jämedad peale panna, ära unusta seadistada ka kitarri sadulat vastavalt. Muidu võib keelte pinge suur erinevus aegamisi kitarri kaela kahjustama hakata.

Diameetri kõrval on kõlapildi osas keelte puhul kõige olulisem asi nende materjal.

Pronks -- kõige tavalisemad kitarrikeeled, seega ka üldiselt odavad ja hästi selge, kõlava ja ereda heliga, ning kuna neid korrosiooni eest miski ei kaitse, kaovad nende head heliomadused kiiremini kui teistel variantidel, seega pead pronkskeeli kõige sagedamini vahetama.

Fosforpronks -- tonaalsusomadused on sarnased pronkskeeltega, aga heli on soojem ja veidi vähem ere. Fosfor pärsib korrosiooni ja pikendab keelte eluiga võrreldes tavalise pronksiga.

Polümeerkattega -- need on kauakestvad ja kallid keeled, mis on kaetud polümeeriseguga, et keeli korrosiooni vastu kaitsta ja hoida keeli libedana, et lihtsam sõrmi keeltel libistades mängida oleks. Kaetud keeled kipuvad kõlama veidi soojemalt ja komplekssemalt ning vähem kõrgelt ja heledalt. Heli kõla kestus on aga väiksem. Neid on saadaval ka erinevates värvides, millel on puhtalt visuaalne efekt. Kaetud keeled kestavad u 3x kauem kui katmata ning on eriti olulised kui elad/mängid kõrge õhuniiskusega paigas, mängid palju, vihkad sagedast keelte vahetamist või on sul lihtsalt selline kehakeemia, mis keeli kiiremini korrodeerib.

Siid ja teras -- siin on bassikeelte tuumaks kombineeritud siid ja teras, mille ümber on mässitud vasktraat. Need keeled on pehme ja kestva kõlaga ning mugavad mängida, sest ei ole nii tugevas pinges, et oleks raske alla vajutada, seega säästavad sõrmi. Nailonkeeltele kõige lähedasema heliga variant. Kõlavad vaiksemalt kui puhtast metallist keeled, aga kipuvad kestma veidi vähem. Populaarsed on need eelkõige sõrmitsedes mängivate ning folk-kitarristide seas.

Nailonkeeled -- neid keeli kasutatakse klassikalise kitarri puhul ja muudele kitarridele ei soovitatagi paigaldada. Neid keeli medikaga mängida ei ole hea, aga sõrmitseda seda parem. Heli on pehme ja soe ning korrosioon nailonkeeli ei heiduta. Kuigi, ka nailonkeelte puhul on bassikeeled traadiga mähitud.

Nailonkeelte puhul, mida kasutab klassikaline kitarr, kasutatakse diameetri asemel eristavusena keelte pinget: Normal, Hard ja Extra Hard. Normal on kõige pehmema pingega ja kõige lihtsam mängida. Mida tugevama pingega keeled, seda raskem on mängida, aga seda valjem on heli ning kiirete lugude mängimiseks sobib see hästi.