Tartu söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Spaa-elamuse juurde kuulub ikka ka hea toit ning näiteid nende kahe -- spaa ja kvaliteetse restorani -- sümbioosist leiab mitmelt poolt ka Eestis. Aga V Spa ja Joyce restorani kooslusele on konkurentsi pakkuda väga raske.

Kui olete lugenud minu varasemaid arvustusi, siis teate, milline detailide kallal nokkija ma olen, aga ka seda kui rohkesõnaliselt kiidan ma neid, kes seda väärivad. Umbes viiekümnest arvustatud restoranist olen 10 punkti andnud vaid kolmele, nende hulgas nüüd ka Joyce.

Varasemat sorti ajal õhtusöögile saabudes, nii poole seitsme paiku, olid täis vaid mõned üksikud lauad, ehkki registratuuris soovitati õhtusöögi huvi korral igaks juhuks laud siiski broneerida, mida ka tegin.

Sisekujundus väga eriline ei ole. Tavalised lauad, tavalised toolid.. õhkkond, mis ei ole üheski suunas mingeid selgeid ootusi tekitav või kuidagi eriliselt tundma panev. Kena, viisakas, rahulik. Aga mitte mingit spetsiifilist meeleolu loov või kuidagi meeldejääv. Tõtt-öelda näen hetkel vaeva, et meenutada, milline see õieti oli, õnneks on pilt meenutuseks. Mõnes mõttes siis nagu hea taustamuusika -- mida ei märkagi. Millegagi tugevalt eristuda ei ole püütud, mida on näiteks tunda Aqva Spa restorani Fiore külluslike kunsttaimedega kaetud otsaseina ja hõbekuplitega kaetud lage vaadates.


Istusime lauda küllalt ootustevabalt. Lootusega saada häid toiduelamusi, aga mitte naiivses usus, et see tingimata nii läheb. Kuid läks.

Eelroana tellitud "pardiburger" oli tegelikult neli pardiburgerit. Muidugi tillukest, aga siiski neli, ja toredas bambusaurutis serveeritud, nagu aasia dim sum. Burgerisaiad olid süsimustad ja selliseks naturaalse söega läbini värvitud. Ning selgus, et saiad ei olegi küpsetatud, vaid aurutatud! Mis on nii põnev ja tore mõte, et ma imestan, et varem sellise otsa ei ole sattunud. Burgerisaia vahel oli rebitud pardiliha ja kimchi -- missugune eriline kombinatsioon! Ja maitsev mahlane suutäis. Visuaalselt nauditav presentatsioon, huvitav tehnika (aurutamine) ja mahlane külluslik maitse. Midagi enamat ühest roast soovida ei olegi võimalik.


Edasi "Eesti rahvuskala" leiva, hapukoore ja suitsupeediga. Miks see "Eesti rahvuskala" jutumärkides oli, jäi küll küsimuseks, mida ka teenindaja lahendada ei osanud, pakkudes, et Eestil ei ole ehk rahvuskala, aga tegelikult ju ometi valisime 2007. aastal räime omale rahvuskalaks ning just räime oli selles roas ka silmas peetud.
Taas suurepärane presentatsioon taldrikul, toredast kihiliselt kaetud ja juba silmadega nauditav süüa. Maitsete kooslus oligi just nii hea kui pilguga nautides arvata võis ja koka huvitavad mõtted said hamba all mõnusaks. Kui mõtled "räim leivaga", siis ei mõtle sa ilmselt esmalt, et leib võiks tähendada peale puistatud leivapuru. Aga Joyce restoranis tähendas just seda ja sellist äraspidisust ning loomingulisust toidus ma eeldan, armastan ja hindan. Muidugi maitses see võrratult ja iga element andis oma nüanssi nii maitses kui nauditavas mitmekesises tekstuuris.


Kammkarbid, samuti eelroana, olid samuti väga hõrgud. Natuke tekitas küsimusi, miks olid need pooleks lõigatud, sest nii õrna ja erilise suutäie nagu kammkarp puhul tahaks just seda ampsu nautida, pooleks hammustada ise, tunda seda hõrku kerget suutäit puhtama maitsena suus. Antud juhul jäi tekstuuri nautimisest puudu nii lõikamise enda pärast kui ka seepärast, et seetõttu sai kammkarbiliha kastet tunda igast küljest ja maitsestus taldrikul pisut üle. On ju kammkarbi loomulik maitse nii õrn, et seda rikastada saab vaid väga pisukese kastmega ja kergesti on lisamaitseid liiga palju.
Muus osas oli aga taldrikul olev kahtlemata ilus, isuäratav ja maitsev!


Põhiroogadest sai proovitud krevetipastat tomati, basiiliku ja musta parmesaniga. See on nüüd täpselt sellise nimega roog, mille ma tavaliselt menüüs vahele jätan. Ei kõla see sugugi eriliselt, aga pean ütlema, et ka teised põhiroad ei kõlanud oma nime poolest. Vikerforell. Põrsapraad... Kõlab väga tavaliselt ja toob silme-ette mingi harukordselt tavalise toidu. Aga oli kuidagi pastaisu ja nii see neist valitud sai. Eelroogi nautides hakkas aga huvi põhiroa vastu aina kasvama. Ootused kasvasid. Enam ei olnud ma nii kindel, et see pastaroog nii väga tavaline olema saab ja ei saanudki.
Milline huvitav pastavalik -- juba esimesest pilgust oli selge, et tegemist on millegi erilisemaga kui "makaronid krevettidega". Kui rikkalik maitse! Kui hästi tasakaalustatud hapusus, vürtsikus, magusus.. Mmuah!


Magustoiduks Panna cotta valge šokolaadi, vadaku ja rohelise õunaga toodi lauale ümbritsetuna magusast jääst, mõnusalt mitmekihilise maitsenaudinguna, all toredasti krõmpsuv puru. Lihtsalt täiuslik presentatsioon ja suurepärane maitse.


Teenindus oli hea, sõbralik ja abivalmis. Mitte tipptasemel väljaõppega, aga vähemalt südamest püüdlik ja jättis hea mulje.

Joyce restoran ei ole lihtsalt hea, vaid on suurepärane, peaaegu veatu. Mitte spaarestoranide konkurentsis, vaid Eesti parimate restoranide konkurentsis ning hetke seisuga parima toiduga restoran, mis minu hinnangul Eestis eksisteerib. Peakokk Mihkel Manglusele minu poolne maani kummardus ja lootus ruttu sinna tagasi saada, et kõik teised road ka ära proovida -- huvi selleks on väga suur. Nüüd tean, et iga roog menüüs on lahendatud väga loominguliselt, huvitavalt ja kõrge tasemega.”

“Mul on hea meel, et kogu maailm ei olegi veel avastatud ja ikka leidub kuskil mõni nurk, millest ma ei ole midagi kuulnud ja kuhu jalg pole veel astunud…

Meie eilelõunane leid on pizzeria Papa Carlos Karlovas. Ma olin sellest hiljaaegu kuulnud, aga nüüd leidsime päevas tema jaoks sobiva suuruse ja kujuga augu, et seda väisata. Ja kuna koht on väärt külastamist, siis kirjutan sellest lähemalt. Nimelt, Võru tänaval, teiselpool Maximat, endisesse kaminasalongi on end sisse seadnud hubane ja kvaliteetne pitsakoht. Juba sisenedes on näha, kuidas kogu interjöör on läbimõeldud ja detailid kõik paigas. Laudadel korvides asuvad koos söögiriistadega ka õlipudelid, millega on hea maiustada, vanaaegsel kummutil seina ääres on koha leidnud maitsevesi ja päevapakkumise juurde kuuluv salat. Päevapakkumine maksab 3.99 ja selleks vahelduvad üle päeva pitsa ja pasta.

Ennekõike ostis mind ära kaminas küdev elav tuli. See on luksus, mida kohtab harva. Elavat tuld on võimalik nautida ka Pizza Olive`s Põlvamaal.

Pitsasid on kahes suuruses – 26 ja 30 cm läbimõõduga, lisaks veel pastad, risotod, salatid, eelroad ja magustoidud. Valik on täitsa tore.

Mina sõin Diavola`d, mis on vürtsikas pitsa salaami, jalapeno ning tšilliga. Pitsa põhi oli õhuke, krõbe, kattematerjal maitsev ja rikkalik. Lisaks valasin selle ohtralt õliga üle. Kui mõnus! Kõrvale jõin aga majaveini Principi di Butera Riesi Rosso DOC, mille klaasihind on kallim, kui tavaliselt, aga selle eest sai ka suure pokaali. Jaekaubanduses on selle pudeli hind ~ 20 €, nii et kõrgem klaasi hind on seega põhjendatud.

Minu kallim sõi tiigerkrevettidega pastat – pasta oli hea ja krevette oli sees 8-9. Ettekandjale tegime ettepaneku serveerida roog teinekord suuremalt taldrikult, sest kitsast kausist on seda ebamugav süüa. Mu armsam kiitis heaks ka magusroa tiramisu.

Minu jaoks oli kirsiks tordil tualettruum ja sealne kätekuivatussüsteem, mis tavaliselt kuulub vaid heade restoranide repertuaari – ühekordsed froteerätikud, mis peale kasutamist visatakse korvi.
Pole kahtlust, et järgmine kord tahan seal proovida pitsat crudo e rucola ????

Piltidega postitust vaata minu blogist: https://kyllusesarv.wordpress.com/2017/02/01/papa-carlos-karlovas/”

“Katsun teha lühidalt.
Kui lähete sinna sööma ja midagi, siis lauda jõuab tihti peale toit mis on valmistatud vanadest toorainetest.
Hügeeninõudeid köögis räigelt ignoreeritakse. Peakatteid/köögivormi kantakse kui viitsitakse.
Kuupäevi ka ei vaadata ja just teie lauda võib jõuda 5 või rohkem päeva vana piim või keefir.
Tööle võetakse ettekandijaid/teenindajaid, kokkasid kellel puudub vajalik/üldine kogemus.
Miks meie makse peame tasuma, aga nemad mitte. Samuti kuulsin kuidas teenindajad saavad ümbrikupalka, samuti kokad.
Ja neil puuduvad isegi töölepingud.
Teenindajad õelutsevad omavahel.
Vastik negatiivne energia valitseb seal!!!
”

“Kohale jõudes polnud mitte ühtegi inimest seal restoranis. Tekkis natukene naljakas tunne, on ikkagi ju sõbrapäev ja miks seal ühtegi inimest ei ole? Olime eelnevalt telefonitsi broneerinud laua kuuele, aga mul ema ja ta sõbranna, kes meiega koos kinos käisid, otsutasid ikkagi mitte tulla (neil pikk kodu sõit veel ees), siis vahetasime laua neljase vastu - neid seal valida oli. Hiljem tuli rahvast ka juurde ja mõne hetke pärast saime öelda, et restoran oli suhteliselt täis. Mina ühtegi vaba lauda enam ei näinud. Seega oli ikkagi hea, et me broneerisime.
Alustan snäkivaagnaga. Selle nimi oli sekser ja sisaldas see kahte sorti juustu - huvitava maitsega feta juustu (minuarust oli see veidi kuiv, kuid maitse oli hea) ja täitsa tavalist eesti juustu, mis oli viilutatud juustu pakist võetud ja lõigatud sakilise noaga väikesteks kolmnurkadeks. Lukana vorsti ja bastuma viilakaid (soolatud, vinnutatud liha). Bastuma lihal oli kergelt suitsune küüslaugu maitse, kuid mega soolane oli. Sekseril olid mõned kurgiviilud, mõned tomativiilud, kahte sorti oliive - rohelised ja mustad ning kaks väikest sidrunikolmnurka. Üle oli puistatud kogu sekser paprikapulbriga, mis tegelikult maitsele midagi juurde ei andnud, ilmselt oli rohkem mõeldud garneeringuks. Mulle väga meeldisid sekseri komponendid, eesti juust oleks võinud olemata olla ja selle asemel oleks võinud näiteks kurki kõvasti rohkem olla, kuna bastuma oli ikka tulisoolane ja kurk oleks aidanud natukene seda mahendada ja kui ma oleks saanud nagu seda kergelt loputada kurgiga, siis oleks hea meelega teisegi tulisoolase lihatüki võtnud, sest järelmaitse oli hea. Ühesõnaga seda soolasuse neutraliseerijat oli natukene vähe seal taldrikul - oliivid ja juust olid ka väga tugeva maitsega. Salaami oli mahedam kõvasti ja no eesti juust on eesti juust!
Teiseks tellisin mina endale sooja kartulisalati grillitud sealihaga. Karmel võttis salati mereandidega, Maili võttis Salat Dunavi ja Dina võttis Bulgaaria Parzoli friikartulitega ja lisandiks jogurtikastme küüslauguga.
Minu salat oli pmst keedetud poolikud kartulid, mis oli üle valatud peeneks hakitud sibula ja õli seguga. Peal olid grillitud sealiha viilakad ja veel sibula rõngaid. Hästi lihtne toit, sain, mida küsisin. Ootasin natukene rohkem maitseelamust - näiteks mingeid vahemere ürte ja no natukene meresoola ei oleks ka halba teinud. Aa, paar oliivi oli ka. Valge sibula asemel oleks võinud olla natukene mahedam lilla sibul näiteks... ok, see segu, millega kartulid üle olid kallatud, see oli valge sibulaga ok, sest midagi teravat võib seal olla, aga selle oleks ka oliiviõliga teinud. Mulle lapsena ema tegi sellist salatit, kus oli keedukartul, õli, sibul, küüslauk ja sool, see maitses rohkem, oli üks mu lemmikuid. Ma võtsin Dinalt jogurtikastet sinna peale endale. Liha oli väga hea mahlane.
Karmeli mereandide salat: No tegemist oli peeneks hakitud hiinakapsa-tomati-kurgi-sibula seguga, millele olid peale kallatud erinevad mereannid, esimene, mis silma hakkas, oli päris korraliku suurusega kalmaar. Karmel ise kommenteeris, et ta kohe tundis täna, et tuleb võtta mereandide salat - aga mulle tundus, et ta kahetses, kui seda kalmaari nägi, mille ma viisakalt pakkusin, et söön ise ära. Ei olnud väga hull, vinske käsn, mis oli kerges äädikavees leotatud. Kaste salatil ei oleks halba teinud. Menüü muidugi lubas oliiviõli, kuid ma ei tea, kas seda seal tunda oli, igatahes pealevaadates ma ei näinud.
Maili ei olnud ka vaimustatud ei hernestest oma salatis, ei kastmest ega kana maitsest. No tegemist ei olnud tüüpilise kanafileega seal vaid oli praetud kintsuliha. Mulle isiklikult see osa kanast meeldib muidu. Samas, muidugi hästi tehtud kanafilee on ülekõige, kuid tavaliselt erinevad toidukohad ei oska seda õigesti minu maitsele teha, seega jääb kana enamasti minupoolt söömata. Maili jättis enamiku enda salatist söömata, proovisin tema salatit. Ma ilmselt oleks seda parema meelega söönud, sain paarist ampsust rohkem maitseelamusi kui enda salatist. Sellel oli kaste kergelt magusa intensiivse maitsega. Ma ei teagi, mis maitse seal oli, kergelt oli karrit tunda ja midagi veel - küüslauku ja midagi millele sõrme peale päris ei saa panna. Samamoodi oli kanal kasutatud mingit mahedama poolset maitseainet. Ilmselt Maili, kui rasedakese jaoks, oli neid maitseid liiga palju ja liiga intensiivsed.
Dina sõi bulgaaria parzolit. Pmst oli see grillitud õhuke sealiha viil. Lisaks võttis ta juurde friikartulid ja satžiki (jogurt, küüslauk, kurk). Nagu ikka, mul kahvel käis ära ka seal taldrikus (mina kirjutan, mina proovin :D), friikartulid olid fritüüritud minuarust lambarasvas - öäk. Jah jah, tean, ära roni ungari restosse, kui sulle lambaliha ei maitse. Sorry. Õnneks mulle tundub, et seda lambarasva oli segatud õli sisse, väga intensiivne lamba maitset ei olnud, seega võtsin peale esimest ampsu teise veel, aga sellega piirdus. Liha oli hea, sama hea, kui mul endal salati peal, natukene õhem oli lihtsalt. Satžiki oli ka hea, seda juba proovisin ka enda salatiga juba. Ilmselt Dina jäi enda valikuga lõppkokkuvõttes kõige rohkem rahule.
Joogid: Ma proovisin kahte erinevat majaveini - mõlemad olid valged, kuid üks oli magus ja teine oli kuiv. Tuleb tunnistada, et ma ikkagi olen kuiva veini fänn. Karmel vastupidiselt minule, temale maitses magus rohkem. Magusam vein oli minuarust õunavein, maitses väga õunalikult. Kuiv valge oli ilmselt chardonnay ja maitses! Polnud küll riesling, aga maitses ikkagi hästi. Maili võttis jäätise kokteili ja suure apelsinimahla, Dina jõi mustikasiidrit ja Karmel võttis ühe coca zero ning pirnisiidri. Vaadisiidrit ei olnud sealgi.
Mina ainuke vapper sõin ka jäätist. Seda lähen sinna igakell uuesti sööma - minu valik kandis nime Melba. Koosnes see kolmest erinevast jäätise pallist, puuviljadest, karamellikastmest ning pähklipurust. Mmmmmmmmmmmm. Kohvi seekord ei võtnud, aga oleks võinud ka selle ära proovida, oleks saanud veel sappi pritsida. Dina jõi kuuma šokolaadi ka, aga ta kummutas selle nii kippelt sisse, et ma ei teagi, kas ta tundis selle maitset ka.
Igatahes maitsed olid omamoodi huvitavad. Mulle täitsa meeldis, et oli teistsugune miljöö. No Ungarlik. Kui keegi on Egeri tähti lugenud, siis mulle meenutas kogu õhustik seda. Mitte miski ei viidanud Egeri tähtedele, aga miski oli seal selle raamatulik. Vist äkki seinamaalingud ja kogu see lett ja üldse, õhkas kõiges slaavilikkust. Jälle viriseks selle üle, et kuna tegemist oli ju restoraniga, siis salvrätid oleksid võinud vastavad olla, kahjuks olid need jälle need pussud vetsupabersalvrätid. Nõud olid ka enamasti täitsa tavalised sööklanõud. Resto asub ise täitsa tartu vanalinnas ja on juba päris tükk aega tegutsenud ka, siis võiks pisiasjadele hakata ka tähelepanu pöörama. Mulle meeldisid väga Noiri nõud, ka seal oleks võinud midagi sarnast olla või need nunnud maalingutega paksud savinõud... Salatid olid ilusates kaussides. Ilmselt need savikausid, milles mingid kuumad toidud on, on ka lahedad. Sekser maksis päris palju, see oleks võinud olla ka suurema ja avarama vaagna peal ja rohkem kraami, arvestades selle hinda. Nüüd tahaks päriselt ungaris ka neid roogasid maitsta, kas need vastavad sellele, mida meile siin pakuti? Ma üldiselt jäin rahule ja läheks mõnikord sinna veel, aga siis prooviks midagi muud, v.a lammast - prooviks vist kebabi, muidu mõte liikus küll sinnapoole, aga olin enne kino emmega paar sushit söönud, siis ma ei olnud väga näljane ja otsustasin sooja kartulisalati kasuks, mis tegelt olid ainult keedukartulid sibula ja õliga.”

“Oleme korduvalt külastanud Shakespeare Cafed perega ja ilma.Meid on alati väga soojalt vastu võetud,lapsele toodi tellitud toit ja jook alati esimesena,toit on seal super maitsev,külastajatesse suhtutakse nagu kuningatesse .Soovitan soojalt!”

“Tegemist on ühe parima restoraniga, mis pakub sushit Eestis.”