Parimad filmid, filmiarvustused - Arvustus.com arvustused

“Birdman (or The Unexpected Virtue of Ignorance) (2014)

Väga lahe film, mida on suhteliselt kerge vaadata, aga samas ei ole ta ka mõtlemist täielikult kõrvale heitev film. Lavastaja Inarritu on varem teinud väga süngeid ja kõledalt realistlikusest isegi kaugemale minevaid filme, aga seekordne teos, milles on komöödial või tragikomöödial suur osa, on väga õnnestunud ja hea film.

Filmi stiil on väga eriline. Stseenid on pikad ja jälgivad karaktereid. Kaamera ei liigu mitte stseenilt stseenile vaid läheb tegelastega kaasa. Kui kusagil näidatakse dokumentaalfilmi teatri või lavastuse telgitagustest, siis saame umbes samasuguse kaameratöö osaliseks. Filmi käigus õpime tundma nii teatrit, kus enamus tegevusest aset leiab, aga näeme ka seda, kuidas tegelased liiguvad. Film üritab jätta muljet reaalsest lavastuse organiseerimisest ja inimeste omavahelistest suhetest.

Samas antakse edasi ka filmi põhilugu ja need kaks erinevat elementi on omavahel päris hästi kokku pandud. Ei jää muljet, et üks pool on teisest üle, vaid annab sisu edasi väga vaevamatult.

Keaton teeb hea rolli, sama peab ütlema ka kõigi naiste osas filmis (Stone, Riseborough, Watts) ja Norton on ikka sama hea, nagu ta tavaliselt on. Parima rolli teeb ilmselt Zach Galifiankis, kes on pea tundmatuseni muutunud nii välimuselt, olemuselt kui ka näitlejatöö tasemelt. Bravo!

Suurepärane film kõigile vaatamiseks!”

“y”

“Mulle meeldivad Melissa McCarthy rollid, sest ta mängib alati karaktereid, mida on tore vaadata. Seekord oli ta veidi teistsuguses rollis, kuid tema esitus oli siiski väga hea.

Jason Stathami tegelaskujust ei saanud ma seevastu üldse aru ja ta pigem häiris mind ja oleks võinud filmis üldse olemata olla. Minu arvates ei andnud ta midagi positiivset juurde - pigem oli segav faktor, mis vahepeal ekraanile ilmus.

Üldiselt oli aga film üsna ja tore ja selline mõnus paroodia-komöödia. Film naerutas rahvast ja pakkus mitmeid toredaid ja veidi ootamatuid (kuid siiski üsna klišee sarnaseid) hetki ning lahendusi. ”

“James Bond on tagasi! Vabandust, Ethan Hunt on tagasi! Kuigi peategelaseks võiks vabalt olla ka esimesena mainitud spioon, sest Mission Impossible – Rogue Nation on film, mille võiks vabalt Bondi filmiseeria vahele lükata ning keegi ei saaks aru, et vale filmiseeria film seal on.

Oma olemuse poolelt ongi film segu justkui eelmistest MI filmidest, Bondi filmidest ja miks mitte ka viimasest Fast and Furious filmist, seda just riigist riiki liikumise osas. Seikluse osas päris sarnane film. Bondi filmidest on ta midagi Daltoni aja filmide moodi. Cruise ei ole nii hea Bond, kui Connery ja mitte nii naljakas, kui Moore ning actionstaarina jääb ta ikkagi Brosnanile ja Craigile alla. Olgugi, et ta on juba üle viiekümne, mõjub ta ikkagi kuidagi poisikesena ekraanil. Renner kõrval näiteks mõjub palju paremini. Kusjuures kui nii mõtlema hakata, siis kui need kaks näitlejat rollid vahetaksid, siis ma arvan, et oleks parem tulemus isegi.

Mission Impossible filmidel on olnud see viga, et nad ei ole peale esimest filmi leidnud oma kohta. Esimene oli justkui külma sõja thriller, mis esmakordselt suutis sisse lisada ka actionit, aga jäi samas stiilseks, mitte puhtaks märuliks. Järgmised kaks filmi olid oma toonilt erinevad ja liikusid puhtalt actioni peale. Brad Birdi neljas film üritas seda parandada ja natuke õnnestus ka, kuid päris algset tooni tagasu ei toonud. Selles osas on Rogue Nation absolutselt täppi pannud.

Maskid, tehnoloogia ja pöörangud filmis loovad identiteedi. Ülimalt hästi tehtud! Esimene stseen, kus Hunt kohtub esmakordselt Lane'ga on selline, mis peakski MI sarja iseloomustama ning lõppmäng on ka suurepäraselt korraldatud. Ei mingit möllu ja suuri plahvatusi, vaid stiilselt nagu peabki. Job well done!

Näitlejad teevad oma tööd hästi. Ferguson Ilsa Faustina on isegi veidi parem, kui Paula Patton eelmises filmis, Renneril ja Rhamesil palju tegevust seekord ei ole ning suurem osa on jäätud Peggi kanda, kes ka talle omasel viisil filmi kohustusliku koomilise rolli osa enda kanda võtab ning aus olles teeb seda väga hästi.

Sean Harris Lanega oli hea üllatus. Oma karismaatilisuses jääb Bondi tavalistele kurikaeladele alla, kuid Michael Nyqvistile ja Dougray Scottile annab silmad ette. Palju on kiidetud Abramsi kolmandat osa ja Philip Seymour Hoffmanni, aga minu arvates ei olnud see miskit erilist ning Harris on just sellist tüüpi kurikael, kellega IMF peaks tegelema.

Ainus, mille koha pealt veidi norin on muusika. Sellist muusika osa nagu Bondi filmidel on, seda ei ole, aga MI on olemas ju eriti meeldejääv Lalo Schifrini tunnusmeloodia ning seda on kuriteovääriliselt vähe kasutatud, kuigi see võiks filmi veel astme võrra tõsta.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on korraliku meelelahutusega. Iga paari aasta tagant vaataks sellist MI filmi igatahes ära. Marss marss kinno nüüd ja hiljem pange ka oma muljed kinno. ”

“Kes meist ei tahaks jääda igavesti nooreks ning ilusaks. Vaatamata aastatele püsida siiski värske, noore ning energilisena. Just see on filmi peategelasel olemas. Igavene noorus ja ilu. Vananemata päevagi,kaotamata oma vormi ning sära. Kõik võiks ju olla imeline.

Kahjuks on igavesel elul ka oma varjuküljed. Lähedased ümber kaovad ning oma saladust varjates tuleb naisel kogu oma elu põgeneda. Igavene noorus ei ole väärt kordades murtud südant ja eluaeg hirmus elamist.

Film on väga südamlik ning suur pisarate kiskuja. Siiski on tegu ilusa looga ning lõpp on küll ootamatu, kuid Ameerikalikult õnnelik. Suur nauding oli näha ka Harrison Fordi meisterlikku näitlemist.

Minule läks väga hinge kogu lugu.
”