Class Enemy (2013)
10
1 hindaja

13. Class Enemy (2013)
Rok Biček

Kool on delikaatne süsteem, kus igal muutusel on ennustamatud järellained. Kui oma õpilaste iseloomu tundva ja nende eludes toimuvaga arvestava emaliku saksa keele õpetaja ja klassijuhataja Nuka asemel on ühel päeval klassi ees reserveeritud ja range Robert, kelle eesmärk ei ole õpilaste eraelus surkida, vaid lastest inimesed kasvatada ja neile saksa keel selgeks õpetada, on senine dünaamika rikutud. Robert ei taipa ennast ümber häälestada õpilaste jaoks harjumuspärasemale õpetaja rollile ning teismelised ei oska kohanduda uue õpetamisstiiliga. Pinged kasvavad ning kui klassiõega juhtub tragöödia, käib uue õpetaja ja leinaga samaaegne toimetulemine nii õpilastele kui ka õpetajatele üle jõu ning olukord muutub plahvatusohtlikuks. Noore sloveenia kineasti Rok Biceki debüütfilm portreteerib meisterlikult inimeste-, rollide- ja põlvkondadevahelist dünaamikat muutustega kohanemisel ja leinaga toimetulemisel. Ent selle taustal hargneb vaataja ees lahti lugu inimestevahelisi konflikte orkestreerivatest vastuoludest uue ja vana koolisüsteemi, laiemalt uue ja vana ühiskonna vahel, kus muutustega kaasnev teadmatus ja usaldamatus paneb lahenduste asemel süüdlaseid otsima. Autorite oskus elulist probleemi usutavalt ja mitmeplaaniliselt käsitleda ning liikuda suurte teemade ja üksiktegelaste lugude ja motiivide vahel, on märkimisväärne ning võimalik üksnes tänu tugevatele näitlejatöödele, eriti Robertit mängivalt Igor Samoborilt, ning noore operaatori Fabio Stolli üllatavalt küpsele ja rafineeritud kaameratööle. Katre Pärn


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Los Flamencos (2013)
10
1 hindaja

14. Los Flamencos (2013)
Daniel Lambo

Daniel Lambo värske, musta huumoriga vürtsitatud mängufilm on omapärane lugu kolmest vennast, kes hoolimata eakusest üritavad teha viimase pangaröövi. Kriminaalsel ettevõtmisel ei paista olevat esialgu muud motiivi kui vaid vanade heade aegade meenutamine, kuid siiski on kõbusatel vanameestel üllamad eesmärgid, millega nad lõpuks võidavad ka vaatajate poolehoiu. Flemingu vennad – Raoul, Pé ja César – näitavad ilmekalt, et täiskasvanuks saamine on vaid valik, sest mida tõsisemalt end võtta, seda rohkem on ju aja möödudes kaotada. Säilitades aga paraja annuse lapsikust, on märksa kergem taluda vananemisega kaasnevaid ilminguid. Pealegi võib osutuda just see omadus võtmeks, mis aitab täita pea võimatuna tundunud unistuse. Kui me elame vaid korra, siis miks mitte olla väheke pöörasem? Parem hilja kui mitte kunagi. Katriin Kütt


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Patience Stone (2012)
10
1 hindaja

15. The Patience Stone (2012)
Atiq Rahimi

Kusagil Afganistanis on rindejoonel segi pommitatud linnake. Janu, terror, surm ja plahvatused on inimeste igapäev. Linnas on üks vaene kodu. Seal lamab rahumeelselt juba auväärses vanuses džihaadi võitleja. Ta on langenud koomasse kuulihaavast kaelas (seda ei saanud ta küll pühas sõjas, vaid kamraadidega tülitsedes). Teda üritab meeleheitlikult elule tagasi meelitada naine (Golshifteh Farahani). Mees on ainus austusväärne pidepunkt, kes naisele on jäänud – mehe vennad ja ämm on põgenenud turvalisematesse piirkondadesse. Truult üritab naine mehele päevast päeva eluvaimu sisse puhuda ja teda kaitsta, ise iga päev eluga riskides. Too aga lamab rahulikult hingates, tegemata ühtegi liigutust. Päevade edenedes muutub naise ainsaks väljundiks aina avameelsem kõnelus mehega, tegelikult küll kõnelus iseendaga. Varem kardetud, nüüd vegeteeriv mees kuuleb järk-järgult kogu tõde ja asub koos naisega teekonnale läbi tolle elu. „Kannatuse kivi” tuleneb pärsia pärimustest. See on objekt, millele kannataja võib kõik ära rääkida. Kui kannataja on viimaks kõik südamelt ära rääkinud, prahvatab kivi kildudeks. Ka naise kivi prahvatab lõpuks. Suurepärase rolli teeb naispeaosatäitja, Iraani päritolu Golshifteh Farahani ning sõjaolukorda sobivalt on kaameratöö peaaegu et geriljalik. Vaatamata sellele, et tegevus toimub peamiselt perekonna kodus, ei muutu film hetkekski tüütuks ja pakub pinget igal minutil. Lootus elule ja armastusele jääb, kuni lõpuni. Hille Hanso


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Concrete Night (2013)
10
1 hindaja

16. Concrete Night (2013)
Pirjo Honkasalo

Soome ühe tuntuima režissööri Pirjo Honkasalo film „Betooniöö” jutustab mustvalge esteetilise pildiga ajatu loo kahest vennast Helsingi äärelinnas. Vanem vend Ikko veedab viimased 24 tundi enne vanglasse minekut oma 14aastase venna Simoga, andes talle võikaid õpetusi eluks. „Löö naist, sest ta naudib seda, kuid löö meest ainult siis, kui sa tõesti pead.” Vaataja upub peagi klaustrofoobilisse pilti, olles lummatud ootamatutest võttekohtadest Helsingi piirkonnas ja leiab end peagi kaasa mõtlemas, mis on see, mida me ise järgmistele põlvedele õpetussõnadena edasi anname ning mis on selle tagajärjed ja mõju. 2013. aasta Soome filmide läbiv teema armastus ja hirm on ka „Betooniöös” tuntav. Film on adaptsioon Pirkko Saisio 1981. aastal ilmunud samanimelisest romaanist. Honkasalo eelnevad autorifilmid (nii mängufilmi kui ka dokumentaalfilmi žanris) on valitud Cannes’i, Veneetsia ning Locarno filmifestivalide programmidesse. „Betooniöö” maailmaesilinastus oli sel sügisel Toronto filmifestivalil meistrite programmi raames. Soovitav filmisõpradele, kes naudivad autorikino, esteetilist pilti ning otsivad võimalust loosse kaduda ja iseendas vastuseid leida. Filmis lööb kaasa ka meie Juhan Ulfsak. Helen Vinogradov


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Elelwani (2012)
10
1 hindaja

17. Elelwani (2012)
Ntshaveni Wa Luruli

Kõik algab ühest automatkast: Elelwani ja Vele läheksid justkui elu suurimale puhkusereisile. Neiu Elelwani on just ülikooli lõpetanud ning ta kallim Vele istub tema kõrval. Nad sõidavad mööda üha rohetavamat maastikku Elelwani kodukülla, et teatada tema vanematele peatsest abiellumisest ja veeta kogu ülejäänud elu teineteise seltsis. Neid tervitatakse dramaatilise tantsuga esimese naise auks, kes nende külast kõrghariduse on saanud – vähemalt Elelwani arvab nii. Paraku ta eksib: varsti teatavad tema vanemad, et Elelwani on kohalikule hõimukuningale naiseks lubatud ning mainitud tants oli tegelikult pulmade eelmäng. Kuigi neiu hakkab algul vanematele vastu, soostub ta viimaks, kui tema asemel pakutakse välja ta noorem õde. Seejärel satub filmivaataja otse keset arhailist venda rahva kultuuri – algab etnograafiline põnevik, mida iseloomustavad äärmiselt kaunid kaadrid ja rahutukstegev sisu. – Berlinale 1999. aastal PÖFFi väisanud lõuna-aafrika režissöör Ntshaveni Wa Luruli, kes on ka ise venda hõimust, pakub selle filmiga pilguheitu ühele eksootilisele kultuurile, ilma et ta selle eksootikat liigselt rõhutaks ega ka selle saladusi paljastaks.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Above Dark Waters (2013)
10
1 hindaja

18. Above Dark Waters (2013)
Peter Franzén

Soomes populaarne ja armastatud näitleja Peter Franzén, kes viimase 20 aasta jooksul mänginud enam kui 70 filmis, avaldas 2010. aastal autobiograafiliste sugemetega romaani „Tumman veden päällä”. Franzéni režissööridebüütfilm „Tumedal veel” baseerub nimelt tollel raamatul ja jutustab loo Põhja-Soomes elavast väikesest poisist Petest ja tema perekonnast.

Pereelu võib Lapimaa avarustes tunduda idülliline ja turvaline, kuid ühel ööl kuuleb Pete ema karjeid ja nuttu. Hommikul ärgates on Pete isa kadunud ja ema viib Pete ja tema õe vanavanemate juurde. Kuidas näeb üks laps enda ümber talle seni ainsana teada olevat maailma ja oma vanemate suhteid, kus lõpeb armastus ja algab hirm?

Isiklikest detailidest täis pikitud lugu puudutab – oleme ju samuti olnud lapsed ja tundud sedasama armastust ja hirmu, kes vähem ja kes rohkem.

Helen Vinogradov


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne: