PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

73. Historic Centre (2012)
Aki Kaurismäki, Pedro Costa, Víctor Erice, Manoel de Oliveira

Mängufilm koosneb neljast loost, mis on tehtud Guimarãesi linna (Põhja-Portugal) auks. Iga peatüki režissöör on meister: Kaurismäki, Erice ning kaks Portugali nimekat režissööri Costa ja Oliveira. Kõik nad annavad oma panuse, et tähistada Guimarãesi nimetamist 2012. a Euroopa kultuuripealinnaks.

Soome autor Kaurismäki alustab looga „Kõrtsmik” – surmtõsine komöödia tummast baariomanikust. Olles armas aperitiiv järgnevale, Pedro Costa episood „Sweet Exorcism” on kui 1974. aasta revolutsiooni taaskülastus, pika ja veidra dialoogiga liftis – see on danteliku baasiga omapärane kummituslugu. Bask Victor Erice’i liigutav panus on dokumentaalfilm „Broken Windows” vana (ja nüüdseks hüljatud) tekstiilivabriku veterantöötajatest. Rohkem kui saja-aastane Manuel de Oliveira lõpetab lühikese ja sarkastilise naljaga – „The Conqueror conquered" on tänapäeva ebamõistliku turismi kuiv satiir. See on sobiv lõpetus mõtlemapanevale kollektiivfilmile.

Sellised Euroopa kino suurkujud on vähestest linnadest filme teinud. See pole teos ainult nende austajatele. Kuigi film tehti kultuuripealinna projekti raames, on raske leida teist niivõrd ühtset antoloogiafilmi, mis ühendab erinevad stiilid ja toonid. See on sidus kogum, kus kõik režissöörid kajastavad sama teemat: mälu ja töölisklass. Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

74. Kings of Summer (2013)
Jordan Vogt-Roberts

Suvi. Sõbrad. Seiklus. Harva suudab mõni film võtta nii hästi kokku teismeliseks olemise humoorika liialduse; selle segase ja hüsteerilise üleminekufaasi võlu ja valu. Üleminek ei tähenda ideaalis ühe (lapsepõlve) asendumist teisega (täiskasvanueaga), vaid segu neist kahest, kus kummastki haaratakse kaasa lõbusamad, ilusamad ja südamlikumad tükid ning seotakse need ebatäiuslikult paeluvaks käkiks. Palju nakkavat huumorit, ilusat loodust ja sürreaalseid kõrvalepõikeid.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

75. Blood Brother (2013)
Steve Hoover

Peaaegu talumatult suurte emotsioonidega dokumentaallugu noormehest, kes eneseotsingute käigus satub India reisil AIDS-i põdevate hüljatud laste hooldekodusse. Katsed kodumaal eluga uuesti kohaneda luhtuvad ning Rocky kolibki Indiasse, et tegeleda lastega, kellel pole maailmas mitte midagi ega kedagi. Tulemuseks on meeletult kontrastsed emotsioonid, mida tekitavad kontrastsed kaadrid inimliku häda ja hoolimise ning ängi ja ilu vaheldumisest.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

76. Life Feels Good (2013)
Maciej Pieprzyca

Mateusz on raske füüsilise puudega poiss, kellel arstid diagnoosivad ka vaimse puude. Tegelikult on aga poiss vaimselt täiesti normaalne, isegi keskmisest intelligentsem. Film on üles ehitatud pingele, millal ja kas saavad ka ümbritsevad inimesed aru, et tegu ei ole „juurviljaga”, vaid vaimselt igati normaalse ja võimeka inimesega.

Stsenaarium baseerub tõestisündinud lool ja tegeliku Mateusziga tutvume filmi lõppedes. Tõsi, mõlemad näitlejad (nii Mateusz poisikesena kui ka täiskasvanuna) on sedavõrd veenvad, et vaataja tabab end üsna sageli mõttelt, et tegu ei ole näitlejatega ...

Film on esitatud kronoloogilises järjestuses, paiguti saab vaataja karmide eluliste kogemuste osaliseks, aga see elu- ja tahtejõud, mis ekraanilt vastu vaatab, korvab kõik muu – elu ongi ühtaegu koomiline ja traagiline, surma ja sünni vahepeal.

Film, mis kindlasti niipea ei unune.

Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

77. The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)
élène Cattet, Bruno Forzani

Neo-giallo-lühifilmide ja eksperimentaalfilmiga „Ameri” kuulsust kogunud Belgia duo on sel aastal vallutanud festivalid visuaalselt orgastilise teosega, mida lihtsalt peab nägema suurelt kinoekraanilt.

Lugu kui selline on lihtne: mees tuleb tööreisilt koju ja avastab, et ta naine on kadunud. Ta kutsub politsei ja asub naabritelt infot pärima, kuid kõik tunduvad teadvat rohkem, kui nad jagada tahavad. Tema ees hargnevad lahti vägivaldsed ja perverssed lood. Peagi hakkab meest kummitama tunne, et naine pole majast lahkunudki ja kõik on toimunud nende oma kauni kodu seinte vahel.

Vaatajal ei tasu oodata läbivalt selget looliini, vaid olema valmis Forzani-Cattet’i visuaalseks seikluseks nende ja iseenda fantaasiamaailma, tajude ja tunnetuste maailma – ja unustama loogika.

Helen Vinogradov

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

78. The Role (2013)
Konstantin Lopushanskiy

Suurepärane mustvalge stilisatsioon eelmise sajandi esimeste helifilmide vaimus, kus helirida lisaks tehnilisele ajastutäpsusele aitab kaasa ka emotsionaalse ajastu iseloomustamisel.

Kodusõja lõpp ja revolutsiooni algus oli ühtlasi aeg, mis lõpetas ühe põnevaima ajastu vene kirjanduses ja kunstis, nn Silver Age’i, mis oli ääretult rikas kõige erinevamate kunstivoolude ja mõjutuste poolest, ennekõike sümbolismi, futurismi ja müstilise anarhismi poolest.

„Roll” on lugu geniaalsest näitlejast, kes on otsustanud mängida oma elu suurima rolli, mängida olude tahtel kedagi teist (või siiski iseennast?). Mõistagi ei saanud see lõppeda kuidagi teisiti, kui see lõppes näiteks Mandelshtaimile, Pasternakile, Gumiljovile jpt vene kuulsustele – teisisõnu surmaga. Näitlejad, nagu ka paljud toonased poeedid, kirjanikud ja kunstnikud, mängisid oma ettekirjutatud rollid lõpuni. „Roll” ei ole kindlasti lineaarne, kuid väga huvitav film nii sisulis-filosoofilisest küljest kui ka esteetilistelt lahendustelt.

Filmi režissöörile Konstantin Lopushanskiyle tõi maailmakuulsuse 1986. a linastunud film „Surnud mehe kirjad”, PÖFFi publik teab teda Strugatskite järgi vändatud ulmefilmi „Inetud luiged” (2006) järgi.

Tiina Lokk