PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

49. Sorrow and Joy (2013)
Nils Malmros

Taani filmi „Kurbus ja rõõm” lavastajat Nils Malmrosi võib kutsuda vanameistriks, kes oma esimesi katsetusi filmi vallas tegi Prantsuse uue laine liikumise jälgedes, ning kelle kõige esimesed linateosed valmisid juba 1960ndate lõpus. Tema verivärske ja kümnes täispikk film on sügavalt autobiograafiline ja viib meid tagasi aega, kui Malmros elas Århusi väikelinnas.

On 1984. aasta talv. Filmirežissöör Johannes saabub koju järjekordselt komandeeringult ja saab vanematelt teada kohutava tõe. Tema naine Signe on äsja tapnud nende 9 kuu vanuse tütre Maria ja viibib nüüd kinnise režiimiga vanglas. Ei mees, naise lähedased ega ka kogukond ei suuda mõista, kuidas noor ja lahke kooliõpetaja võis tappa oma lihase lapse. Kuid hoolimata julmast tragöödiast on Johannesel see omadus, mis teeb inimesest inimese – kaastunne ja südametunnistus. Ta viib ennast kurssi kohtusüsteemiga, et aidata naine välja üha koomale tõmbuvast ringist, mille keskel Signe võib samuti surra. Mees tunneb toimunu süüd ka endal ja tahab naist tagasi, et koos temaga leinata ja eluga edasi minna.

„Kurbus ja rõõm” on hea näide Skandinaavia kvaliteetdraamast, kus väga põhjalikul moel tegeletakse inimpsüühika lahkamisega, visates õhku küsimuse, miks ja kuidas heaoluühiskonnas sellised tragöödiad juhtuvad. Johannese rollis astub üles Thomas Vinterbergi filmist „Submarino” tuttav Jakob Cedergren, kes teeb pearolli teiseski PÖFFil linastuvas linateoses „Faro”.

Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

50. The Amazing Catfish (2013)
Claudia Sainte-Luce

Claudia kohtub erakorralise meditsiini osakonnas Marthaga. Tutvus esmapilgul ekstsentrilise üksikemaga pöörab seni sotsiaalselt isoleeritult elanud Claudia igapäeva pea peale, kui eneselegi ootamatult avastab ta end hoolitsemas rasket haigust põdeva naise nelja lapse eest. Aegamööda saab üksildasest võõrast pereliige, kelle kohalolu aitab kanda pea talumatult rasket koormat.

See südamlik ja helge film heidab tundliku pilgu peresuhetele ja -väärtustele. Ühes sellega tõstatab ka küsimuse – mida tähendab üldse perekond. Elus on kordi, kui ootuspärane peremudel ema-isa-lapsed ei ole lihtsalt võimalik. Kuid ka siis loob leidlik inimvaim enesele sobiva tugivõrgustiku ja pereliikmeteks võivad saada inimesed, kel peale valmisoleku olla toeks ei ole ühtegi teist sidet. Ei veresidemeid, seaduse ees sõlmitud lepinguid. On vaid soov kuuluda ja saada osa sellest üürikesest imest, mille nimi on elu.

Agnès Godardi tugev operaatoritöö kujutab ilmekalt tegelaste siseelu, aidates kaasa Claudia Sainte-Luce esimese täispika mängufilmi õnnestumisele. Nii on juba koju toodud tunnustus Locarno ja Toronto filmifestivalidelt, kus värske linateos on jäänud silma erakordse soojuse ja lihtsusega, millega kujutatakse perekonna olemust ja igapäevast toimimist.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

51. The Dance of Reality (2013)
Alejandro Jodorowsky

Alejandro Jodorowsky on klassifitseerimatu kirjanik, kes on kirjutanud nii filme, koomikseid, esseid, poeesiat kui ka müstikat ning on psühhomaagia kontseptsiooni leiutaja. Pärast 23aastast eemalolekut filmimaailmast valis ta kauaoodatud tagasitulekufilmi teemaks oma elu (väljamõeldud autobiograafia).

Jodorowsky saavutas kuulsuse väga edukate kultusfilmidega „El Topo” (1970) ja „Püha mägi” (1973). „Tants reaalsusega” avastseenis loeb režissöör ise veidrate assotsiatsioonidega luuletust: raha võrreldakse verega, Kristust Buddhaga jne. Esimesest hetkest on selge, et see, mis muutis ta aastateks keskööfilmide kuningaks, on veel alles.

130 minuti jooksul on aega elust suuremaks seikluseks, rikkalikuks ning veidraks pildikeeleks ning visuaalselt ennekuulmatuks ekstsentrilisuseks. Diktaatorlikult võimas isa, armastatud ooperilauljast ema ning paljud teised saadavad meid reisil Fellinist Todd Brownini, Buñuelist Kusturicani, sürreaalsest nostalgiast B-filmini, unikaalse ja eripärase Jodorowskyni.

Vaataja ainus valik on anda alla, vabastada oma meeled, olla paindlik ning lasta end juhtida selles traagilises, tihti ülimalt meelelahutuslikus, peaaegu joonisfilmilikus mängulises loos. Nauditav sonimine, soniv nauding.

Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

52. Maïna (2013)
Michel Poulette

Maïna on innu hõimupealiku tütar, kelle elu muutub täielikult, kui kasuema surivoodil antud lubaduse pidamiseks järgneb neiu võõra hõimu liikmetele, kes on vangistanud tema noorema venna. Langedes aga ise võõraste võimu alla, on Maina sunnitud võtma ette pika teekonna kaugele põhja – inuittide kodukohta – maale, kus ei kasva puid ja millel ei ole värvi. Ometi just see ettearvamatu rännak lubab Maïnal avastada oma tõelise olemuse. See film viib vaatajad maagilise loodusega maastikele, kus maalilised metsad, karged kärestikud ning lummavad lumeväljad ei ole pelgaks kõrvalkommentaariks, vaid neis elavate inimeste pärisosaks. Selliselt ei markeeri Maïna teekond üksi väliste piiride ületamist, vaid näitab ilmekalt sisemiste raamide purustamist, mille hävides on alles võimalik vastu astuda oma saatusele. 18. sajandi metsiku Arktika looduse rüppe viidud kaasahaarav draama põhineb Dominique Demersi romaanil. „Maïna” jätkab inuittide maad ja rahvast tutvustava missiooniga, nagu enne seda on teinud rohkesti auhindu korjanud filmid „Atanarjuat (Välejalg)”, „Knud Rasmusseni päevikud”, „Elu olulised asjad” ja „Enne homset”. Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

53. Big Bad Wolves (2013)
Aharon Keshales, Navot Papushado

Kas sa tead, mis film on Quentin Tarantino arvates selle aasta parim film? Ei? No, olgu – tema arvates on selle aasta parim film „Suure pahad hundid”.

Iisraeli lavastajate-stsenaristide duo Navot Papushado ja Aharon Keshales tõid žanrifilmi Iisraelist maailmakaardile, olles teinud filmi „Marutaud” (2011), mis korraliku slasher’ina mehed ümbermaailmareisile viis. Tänavu on nad tagasi oma uue filmiga, mis ei ole üksnes teine žanrifilm Iisraelist üldse, vaid ka väga mõnusalt pingeline põnevik. Lugu, mis räägib sellest, kuidas parajalt lohakas võmm ning kättemaksuihas pereisa saavad kätte mehe, kes arvatakse olevat sarimõrvar, ei ole ainult hästi ülesehitatud müsteerium, vaid küsib ka midagi väga olulist: „Mida teeksid sina, kui keegi teeks liiga neile, kellest kõige rohkem hoolid?”

Film, mille näitlejatöid võib ainult kiita, mille süžee tõmbab mao krussi koos rünkpilvedena mõjuva atmosfääri ning sellise huumoriga, mis ööstki mustem... No kui juba nii palju head üles lugeda, ei tea, kuidas lausetki lõpetada – „Suured pahad hundid” on üks värske ja põnev vaatamine.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

54. Michael H - Profession: Director (2013)
Yves Montmayeur

Austerlane Michael Haneke („Jõhkrad mängud”, „Klaveriõpetaja”, „Valge pael”, „Armastus”) on üks olulisemaid tänapäeva filmilavastajaid. Yves Montmayeur on dokumentalist, kes on viimase kolmeteistkümne aasta jooksul teinud tosinajagu kinoteemalist aimefilmi. Nende kohtumise tagajärjel sündis see sissevaade suure režissööri loomingu- ja mõttemaailma.

Isiklikku elu ja muud odavamat kraami siin filmis ei ole – sisutihe dokk keskendub Hanekele üksnes ta filmide kontekstis. Montmayeur annab võrdselt sõna vanameistrile enesele, tema kolleegidele ja ka võtteplatsidel kogunenud materjalile, mille hulgast aimub filmitegemist iseloomustavaid orgaanilisi hetki. Lõpptulemus on portree mehest, kes oma loomingus tahab iga hinna eest tabada reaalsuse vasturääkivusi; olla publikuga läbinisti aus, öeldes ja näidates selle käigus ka väga karme asju. Oma radikaalsete filmidega maailma raputanud Michael Haneke on ka praegu, 71aastaselt täie loomejõu juures. Kuigi ta ütleb, et ei taha oma filme interpreteerida, poetab ta tähelepanelikule vaatajale ometi nii mõnegi saladuse, tõlgendusvõimaluse ja inspiratsiooniannuse. Kohustuslik vaatamine igale kinosõbrale.

Martin Oja