PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

79. Moebius (2013)
Kim Ki-duk

Pikalt abikaasa armuafääri talunud naine otsustab meeltesegadushoos kätte maksta kõige julmemal viisil – eemaldades oma teismelise poja meheuhkuse, et seejärel jäljetult kodust kaduda. Šokeeritud afääri võigastest tagajärgedest ja faktist, et perepoeg on ilma jäetud võimalusest saada meheks nii füüsilises kui ka sotsiaalses mõttes, otsustab mees samavõrd radikaalse ohverduse kasuks – võtta eneselt ning anda pojale tagasi see, mis eemaldati. Veelgi enam, isa otsustab pühendada ennast pojast meheks koolitamisele, sest ilma sugu defineeriva füüsilise osata pole poeg „mees” ei isa ega kambajõmmide silmis. Kuid seda tehes kasvavad ka parimasse puberteediikka jõudnud poja ihad ning kui ootamatult otsustab ka ema koju naasta, keeravad juba senini viimase piirini viidud suhted perekonnas täiesti sassi. Korea autorikino lipulaeva Kim Ki-duki „Möbius” kuulub aasta skandaalsemate linateoste hulka nii graafilise pildikeele kui ka tabuteemasid kajastava sisu tõttu. Sestap pole ime, et kodumaised tsensorid piirasid filmi levi kolm korda enne kinolevisse lubamist. Dialoogita, ainult näitlejate kehakeelele ning ilmetele tuginev ning pantomiimiteatrit meenutav film on allegooria nii Korea, kuid miks mitte ka Eesti ühiskonnas levinud šovinismi ja arusaama vahel, et mehe riist on tema seksuaalse ja ühiskondliku positsiooni garantii. Kim Ki-duk on filmi kommenteerides öelnud: „Ma olen isa, ema on mina ja ema on isa. Me oleme sündinud ihast ja me reprodutseerime ennast ihas. Nii olemegi ühendatud nagu Möbiuse kuju, seetõttu ennast kadestades, vihates ja armastades.” Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

80. Paradjanov (2013)
Serge Avedikian, Olena Fetisova

Sergei Paradjanov oli 20. saj filmisuurkujusid, vaatamata sellele, tema filmid „Unustatud esivanemate varjud” ja „Granaatõuna värv” muutusid toonases NSV Liidus legendideks ja mõjutasid paljusid filmitegijaid mitte ainult idas. Paradjanovi üks suuremaid sõpru oli näiteks P. P. Pasolini. 1924. a Gruusias armeenia perekonnas sündinud ja põhiliselt Ukrainas filme teinud, evis ta hämmastavat võimet tunnetada sügavuti kõiki kolme rahvust, kelle keskel ta elas. Paradjanov oli poeet ja väga andekas kunstnik, kelle filmid mõjusid kui poeesia, kus filmilindile olid püütud sügavalt rahvuslikud kujundid. Eraelus aga oli ta ekstsentrik ja sattus õige kiiresti vastuollu võimudega, kes pidasid paremaks ta isoleerida aastateks vanglasse, kus ta aga leiutas uued väljendusvahendid. Tema mosaiigid, kübarad, kostüümid, maalid on hunnitud ja kaunistavad tema majamuuseume nii Jerevanis, Thbilisis kui ka Kiievis. „Paradjanov” on eluloofilm, mida teatavasti on väga raske teha nii, et see mõjuks usutavalt ja köitvalt võrdselt nendele, kes tundsid peakangelast, ja nendele, kes temast vaid kuulnud olid. See on ilmselgelt õnnestunud, rahuldades mõlemaid pooli. Kindlasti pakub film nauditavat elamust, kes on vähegi tuttavad Paradjanovi eluloo ja filmidega, noortele aga annab see hea pildi ajastust ja on lobedasti jälgitav, kuna armeenia päritolu prantsuse näitleja Serge Avedikian mängib Paradjanovit ilmse mõnuga ja teeb seda hästi. Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

81. Los Olvidados (1950)
Luis Buñuel

On parim hetk heita taas pilk Buñueli unustamatule meistriteosele. Sellest on 10 aastat, kui UNESCO lisas filmi maailma mälu registrisse, tunnustades teose ajaloolist tähtsust. Film jutustab Pedro ja ta kamba äpardustest Mehhiko agulis. Jaibo, kes põgeneb noortevanglast, ühineb tänavalastega. Lisaks nende uitamisele kajastab film puudusttundvate inimeste elu ning seda, kuidas asjaolud võivad viia korruptsiooni ja ebamoraalsuseni. Olles temaatiliselt seotud Buñueli varasema filmiga „Leivata maa” (sotsiaalse realismi analüüs), kirjeldatakse filmi „Unustatud” tihti kui neorealismi (tegevus toimub väljas, amatöörnäitlejad, teemaks töölisklass), kuid võrratud stseenid – näiteks muna viskamine kaamerasse või imeline aegluubis unenägu – paljastavad sürrealistlikke mõjutusi, mis täiendavad energilise loojutustamise poeesiat, luues kaasahaarava, perversse ja häiriva draama. „Unustatud” oli režissööri esimene film, mis saavutas rahvusvahelise edu, ning Buñueli sõnul tähistas see ta karjääri taas õide puhkemist. Paljud filmid räägivad noortest tänavakurjategijatest, näiteks „400 lööki”, „Deprisa Deprisa” või „Viha”. Filmi „Unustatud” peetakse üheks Luis Buñueli tähtteoseks. See võitis 1951. aastal 11 Arieli auhinda ning Mehhiko peab seda üheks oma ajaloo parimaks filmiks. Cannes’is, kus film esilinastus, võitis see parima režissööri auhinna ning paljud peavad seda meistriteoseks.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

82. Potosí (2013)
Alfredo Castruita

Selles intrigeerivas ja ülimalt inimlikus loos ristuvad kõrbeteel toimunud õnnetuse tõttu Mehhikos valitseva vägivalla all kannatavate kitsekarjuse, koduperenaise ja taluniku elud. Need kolm lugu arenevad minimalistlikult erilise narratiiviga, mida on inspireerinud Iñarritu hüplev stiil, ümberringi ookerkollane maastik. Et filmis puuduvad tavalised mängufilmile omased stiiliressursid, põhineb see näitlejate tasakaalukatel ja reserveeritud rollisooritustel, luues tegelased, kes hoiavad üha enam elust kinni, mida enam neid survestatakse. Neid lugusid valides soovitakse mõista hukka riigi juba mitmes osas tavapäraseks muutunud vägivald. Valides kolm eri teemat (koduvägivald, lintšimine ja narkosõja kollateraalne kahju), näitab film, kuidas jõhkrus liigub avalikust ruumist koduseinte vahele, moodustades osa süütute inimeste elust. Lisaks tänapäeva Mehhiko toore tegelikkuse kajastamisele soovib film liikuda sügavale vaataja sisemusse: meis kõigis on vägivald, mis võib plahvatada. Filmi tegelased on mittekeegid, kelleni vägivald on jõudnud ning kes tunnevad seetõttu tõelist hirmu. „Potosí” kajastab hästi seda, mis juhtub, kui laseme karmil ja külmal vägivallal saada osaks me igapäevaelust. Alfredo Castruitat hinnati parima debüütfilmi auhinnaga filmi esilinastusel Guanajuato filmifestivalil; Tallinnal on au esilinastada filmi Euroopas. Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

83. Closed Curtain (2013)
Jafar Panahi, Kambuzia Partovi

Mitme suure filmiauhinnaga tunnustatud Iraani filmitegija, dissidendist filmirežissöör Jafar Panahi on juba 2010. aastast koduarestis, enne seda istus veel kolm aastat vangis. Ka kõnealust filmi „Suletud kardin” ei saanud ta üksinda teha, vaid pidi paluma endale appi kogenud Kambuzia Partovi.

„Suletud kardin” on režissöörile omases kujundite keeles ja põhimõttel „oska lugeda ridade vahelt” filosoofiline mõtisklus sellest, kas ja kuidas võiksid muuta filmid maailma, mis roll on sellel protsessil vaatajail ja mis toimub filmide autoritega suletud ühiskonnas.

Väga huvitav ja väga keeruline film, aga väärib kindlasti vaatamist ja annab ainest mõtisklemiseks.

Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

84. Only Lovers Left Alive (2013)
Jim Jarmusch

Jim Jarmuschil tuli uus film välja. Filmis mängivad Tilda Swinton, Tom Hiddleston ja Mia Wasikowska. Filmil on suurepärane helitaust ning see räägib igavesest armastusest kaunite kunstide vastu läbi kahe vampiiri, Adami ja Eva, armastuse loo. Filminohikule sellest piisaks. Aga ehk natuke enam öeldes on tegu autor Jim Jarmuschi tagasitulekufilmiga, kes Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis oma uue filmiga kriitikute poolehoiu võitis ning teadjaile tundus lausa, et tegu on osaliselt autobiograafilise tööga. Film, mille lugu hargneb lagunevas Detroitis, kus elab vampiir Adam (Tom Hiddleston), kes kogub vanu vinüüle ning vintage-kitarre ning kes on nagu vaikselt hääbumas. Seda tunneb teisel pool maakera Tangieris elav Eva (Tilda Swinton), Tomi kauaaegne armastatu, ning viimane tuleb talle külla, et ajastuid koos olnud paar saaks teha seda, mida nad on alati teinud – nautida kvaliteetverd, kuulata vinüülidelt muusikat ja sõita Adami Jaguariga inimtühja Detroiti tänavatel. Raske on selle filmi kohta midagi konkreetset kirjutada ja kas peakski. See film on rohkem nagu muusika, vinüül mängijas, mille nõel kunagi lõppu ei vea, kummardus kaunitele kunstidele, ehk tunne ise? Maria Reinup