PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

55. Maïna (2013)
Michel Poulette

Maïna on innu hõimupealiku tütar, kelle elu muutub täielikult, kui kasuema surivoodil antud lubaduse pidamiseks järgneb neiu võõra hõimu liikmetele, kes on vangistanud tema noorema venna. Langedes aga ise võõraste võimu alla, on Maina sunnitud võtma ette pika teekonna kaugele põhja – inuittide kodukohta – maale, kus ei kasva puid ja millel ei ole värvi. Ometi just see ettearvamatu rännak lubab Maïnal avastada oma tõelise olemuse. See film viib vaatajad maagilise loodusega maastikele, kus maalilised metsad, karged kärestikud ning lummavad lumeväljad ei ole pelgaks kõrvalkommentaariks, vaid neis elavate inimeste pärisosaks. Selliselt ei markeeri Maïna teekond üksi väliste piiride ületamist, vaid näitab ilmekalt sisemiste raamide purustamist, mille hävides on alles võimalik vastu astuda oma saatusele. 18. sajandi metsiku Arktika looduse rüppe viidud kaasahaarav draama põhineb Dominique Demersi romaanil. „Maïna” jätkab inuittide maad ja rahvast tutvustava missiooniga, nagu enne seda on teinud rohkesti auhindu korjanud filmid „Atanarjuat (Välejalg)”, „Knud Rasmusseni päevikud”, „Elu olulised asjad” ja „Enne homset”. Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

56. Big Bad Wolves (2013)
Aharon Keshales, Navot Papushado

Kas sa tead, mis film on Quentin Tarantino arvates selle aasta parim film? Ei? No, olgu – tema arvates on selle aasta parim film „Suure pahad hundid”.

Iisraeli lavastajate-stsenaristide duo Navot Papushado ja Aharon Keshales tõid žanrifilmi Iisraelist maailmakaardile, olles teinud filmi „Marutaud” (2011), mis korraliku slasher’ina mehed ümbermaailmareisile viis. Tänavu on nad tagasi oma uue filmiga, mis ei ole üksnes teine žanrifilm Iisraelist üldse, vaid ka väga mõnusalt pingeline põnevik. Lugu, mis räägib sellest, kuidas parajalt lohakas võmm ning kättemaksuihas pereisa saavad kätte mehe, kes arvatakse olevat sarimõrvar, ei ole ainult hästi ülesehitatud müsteerium, vaid küsib ka midagi väga olulist: „Mida teeksid sina, kui keegi teeks liiga neile, kellest kõige rohkem hoolid?”

Film, mille näitlejatöid võib ainult kiita, mille süžee tõmbab mao krussi koos rünkpilvedena mõjuva atmosfääri ning sellise huumoriga, mis ööstki mustem... No kui juba nii palju head üles lugeda, ei tea, kuidas lausetki lõpetada – „Suured pahad hundid” on üks värske ja põnev vaatamine.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

57. Michael H - Profession: Director (2013)
Yves Montmayeur

Austerlane Michael Haneke („Jõhkrad mängud”, „Klaveriõpetaja”, „Valge pael”, „Armastus”) on üks olulisemaid tänapäeva filmilavastajaid. Yves Montmayeur on dokumentalist, kes on viimase kolmeteistkümne aasta jooksul teinud tosinajagu kinoteemalist aimefilmi. Nende kohtumise tagajärjel sündis see sissevaade suure režissööri loomingu- ja mõttemaailma.

Isiklikku elu ja muud odavamat kraami siin filmis ei ole – sisutihe dokk keskendub Hanekele üksnes ta filmide kontekstis. Montmayeur annab võrdselt sõna vanameistrile enesele, tema kolleegidele ja ka võtteplatsidel kogunenud materjalile, mille hulgast aimub filmitegemist iseloomustavaid orgaanilisi hetki. Lõpptulemus on portree mehest, kes oma loomingus tahab iga hinna eest tabada reaalsuse vasturääkivusi; olla publikuga läbinisti aus, öeldes ja näidates selle käigus ka väga karme asju. Oma radikaalsete filmidega maailma raputanud Michael Haneke on ka praegu, 71aastaselt täie loomejõu juures. Kuigi ta ütleb, et ei taha oma filme interpreteerida, poetab ta tähelepanelikule vaatajale ometi nii mõnegi saladuse, tõlgendusvõimaluse ja inspiratsiooniannuse. Kohustuslik vaatamine igale kinosõbrale.

Martin Oja

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

58. The Fake (2013)
Sang-ho Yeon

Hüdroelektrijaama tammi vee alla jääv kolkaküla ning selle lihtsakoelised elanikud ootavad vaikides hetke, mil oma kodud maha jätta ning uude elukohta asuda olles kõik selle eest saanud arvestamisväärse kompensatsioonisumma. Kuid lootus, et oma kodu ei pea maha jätma ei sure ning seda hoiab hõõgumas karismaatiline usukuulutaja Choi, koos Seoulist saabunud noore pastori Sungiga, kes lubab Jumala abiga säästa nii külaelanike majapidamised, kuid ehitada ka annetuste abil Issanda teenimiseks sobiliku pühakoja. Hetkeks tundubki, et Jumal on ennast läbi uue pastori usklikele ilmutanud - tuberkuloosi käes vaevlev vanaproua näitab peale püha vett juues ervenemise märke ning ratastooli aheldatu saab kõndima ning kirikusse voorib aina rohkem ja rohkem elanikke usupaari sõnumit kuulama ning annetusi tooma. Ainuke, kes ümbritsevat meeleparandust kriitilisena võtab on jõhkardist vanamees Min-Chul, kes igasuguse südametunnistuspiinata joob maha tütre kooliõpingute säästud ning pekstes toda ning oma abikaasat millal tahes. Vanamehele hakkab aina enam tunduma, et kirikumees Choi pole päris see, kes too väidab ennast olevat ning baaritülist kuraasi saanud Min Chul otsustab omakohtu eesmärgil platsi puhtaks luua teadmata, et lükkab käima traagiliste sündmuste jada. Juba kriitikute poolt paljukiidetud debüütfilmiga “SIGADE KUNINGAS” ennast hetkega märkimisväärsete animarežissööride hulka kinnitatud Yeon Sango-ho teine täispikk mängufilm on võimsalt kriipiv sotsiaalne thriller sellest, kui lihtsalt on võimalik tõega manipuleerides kontrollida ühiskonna lihtsauskseid ja äratõugatuid, eriti, kui mängus on usk. Suurepärase stsenaariumi ning samavõrd detailirikka maailmaga film täiskasvanutele on ühtmoodi elamuseks vaatajale, kes peab lugu nii anima- kui mängufilmist küsides kumb on ausam - kas hea südamega inimene kes valetab või valeliku südamega inimene, kes räägib tõtt?

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

59. Marina (2013)
Stijn Coninx

„Marina, Marina, Marina ...” peaks olema kõigile tuttav lauluviis. Kuid kui paljud teavad üldse selle laulu saamisloost? Siinkohal saabki appi võtta klassikalise eluloofilmi „Marina”, mis annab ülevaate noore itaalia immigrandi tähelennust muusikataevasse ja hetkest, mil sarmika akordionisti hitt, esialgse pealkirjaga „Manuela”, vallutas muusikaedetabelid nii Euroopas kui ka Ameerikas. Laulu müüdi kiiresti üle miljoni koopia ning selle edukust kinnitab ka fakt, et oma kaverid on sellele loonud kuulsused nagu Marino Marini, Dalida ja Louis Armstrong. Film ise on ajastutruu jutustus Rocco Grenata poisikesepõlvest ja hilisemast noorukieast, mille keskme moodustab keerukas isa-poja vaheline suhe. Grenata perekond oli sunnitud emigreeruma soojast Lõuna-Itaaliast (sotsiaalselt) külma Belgiasse, kui muusikahuviline Rocco oli vaid kümneaastane. Ehkki unistused paremast elust ei täitunud kohe, maitses lõpuks saavutatud edu seda magusamalt. Julgus unistada ning oma unelmale kartmatult järgneda ongi ju ainus võidu võti. Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

60. Paradjanov (2013)
Serge Avedikian, Olena Fetisova

Sergei Paradjanov oli 20. saj filmisuurkujusid, vaatamata sellele, tema filmid „Unustatud esivanemate varjud” ja „Granaatõuna värv” muutusid toonases NSV Liidus legendideks ja mõjutasid paljusid filmitegijaid mitte ainult idas. Paradjanovi üks suuremaid sõpru oli näiteks P. P. Pasolini. 1924. a Gruusias armeenia perekonnas sündinud ja põhiliselt Ukrainas filme teinud, evis ta hämmastavat võimet tunnetada sügavuti kõiki kolme rahvust, kelle keskel ta elas. Paradjanov oli poeet ja väga andekas kunstnik, kelle filmid mõjusid kui poeesia, kus filmilindile olid püütud sügavalt rahvuslikud kujundid. Eraelus aga oli ta ekstsentrik ja sattus õige kiiresti vastuollu võimudega, kes pidasid paremaks ta isoleerida aastateks vanglasse, kus ta aga leiutas uued väljendusvahendid. Tema mosaiigid, kübarad, kostüümid, maalid on hunnitud ja kaunistavad tema majamuuseume nii Jerevanis, Thbilisis kui ka Kiievis. „Paradjanov” on eluloofilm, mida teatavasti on väga raske teha nii, et see mõjuks usutavalt ja köitvalt võrdselt nendele, kes tundsid peakangelast, ja nendele, kes temast vaid kuulnud olid. See on ilmselgelt õnnestunud, rahuldades mõlemaid pooli. Kindlasti pakub film nauditavat elamust, kes on vähegi tuttavad Paradjanovi eluloo ja filmidega, noortele aga annab see hea pildi ajastust ja on lobedasti jälgitav, kuna armeenia päritolu prantsuse näitleja Serge Avedikian mängib Paradjanovit ilmse mõnuga ja teeb seda hästi. Tiina Lokk