Still Life (2013)
9.5
6 hindajat

61. Still Life (2013)
Uberto Pasolini

See mõjuv Briti film on teretulnud vaheldus neile, kes on harjunud liialdusi täis peavoolu kinoga. Kasutades ära rahulikkust ja tühjust, kajastab „Vaikelu” üksindust ning ideed hästi elatud elust. Eddie Marsan – kinnitades oma staatust ühe parima näitlejana tänapäeva Suurbritannia kinos – mängib John Mayd, linnaametnikku, kelle töö on üles leida üksi surnud inimeste lähisugulased. May on üksildane ja üksik mees, kes, avastades, et järgmine töö jääb talle koondamise tõttu viimaseks, hakkab oma elule tagasi vaatama. Viimane juhtum saab talle kinnisideeks ja May üritab surnud alkohooliku Billy Stoke’i elu kohta kõike teada saada. Aga kui May leiab üles Stoke’i tütre, muutub ka tema enda elu. See on väga tõsine ja reserveeritud film, mille detailiderohkus on voorus. Segades vaevu hoomatavat ja sünget huumorit mõtisklusega elu üle (sarnaselt Loachi ja Leigh’ filmidega), on „Vaikelul” kindel koht Briti kinotraditsioonis, lisades sellele veidi fantastilisust. Kui liita Marsani hüpnootiline rollisooritus (ja võrdväärselt tasemel Joanne Froggatt Stoke’i tütrena), saame rikkaliku, delikaatse ja emotsionaalse linaloo. Laurence Boyce


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Suicide Shop (2012)
9.3
4 hindajat

62. The Suicide Shop (2012)
Patrice Leconte

Prantuse kuulus füüsik ja filosoof Balise Pascal öelnud, et nimene on kõigest pilliroog – tema elu on õhuke ja habras ning kui maailm ja universum seda soovivad, võib ta inimese hetkega hävitada. Film “Enesetapupood” on irooniline ja julge film. Pood, kus müüakse kõike, mida läheb vaja selleks, et teha enesetappu. Säärane omamoodi äri läheb tänapäeval hästi, poe klientideks on nii ilusad ja rikkad, vaesed, elus pettunud naised ja mehed, kui ka segaduses lapsed ja noored.

Tänu sellele poele on inimeste elu tehtud “lihtsaks”, kellele sobivad paremini karmid meetoid, kellele leebed jne. Igaühele midagi. Poe kliendid ei arvesta aga ühega: inimese elu on küll habras, kuid samas tugev nagu kivi. Elujõud on midagi nii suurt ja müstilist, et peab tihitlugu vastu ka kõige karmimatele katsumustele.

Patrice Leconte film võib esmapilgul tunduda kurb ja masendav, kuid lahates ensetappu ja eksistentsiprobleeme ja -küsimusi, mida inimesed endalt aeg-ajalt küsivad: miks inimene elab? mis on inimese eesmärk?, jõuab ta postiivsele ja elujaatavale järeldusele.

Meisterlikult tehtud film, oma rikkaliku pildikeelega ja võimsate metafooridega on kindlasti üks eelmise aasta parimaid täispikki animafilme.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Ways to live forever
9.0
8 hindajat

63. Ways to live forever
Gustavo Ron


Lisas Tulekera 01.04.2014
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (2)

“,,Kuidas elada igavesti" on oma nime saanud ilmselt ühelt peategelase vastuseta jäänud küsimuselt. Sealhulgas on ka küsimusi nagu näiteks, miks peab surema, mis tunne on surra jne.
Selle filmi peaosatäitja on Robbie Kay, kes peab mängima Sami-12 aastast poissi, kes põeb leukeemiat. Sam hakkab pidama videopäevikut, kus räägib oma päevadest ja tegemistest. Filmis hakkab ta ellu viima oma unistusi (teha Guinnessi rekord, suudelda tüdrukut, joosta üles alla viivast eskalaatorist jne). Ta parimat sõpra Felixit mängib Alex Etel. Felix on samuti leukeemiat põdev poiss, kes sureb kahjuks filmi teises pooles. Ta aitab Samil oma unistusi täide viia.
Minu jaoks oli filmi põhisõnum see, et meil on vedanud kui meil ei ole mingit rasket haigust ega puuet. Aga ka see, et isegi kui meil pole vedanud, siis peaksime nautima elu.
Ma soovitaksin seda kindlasti kõigile üle 9-aastastele lastele ja ka suurtele, sest see toob välja mitu põhjust, miks elu nautida ja seda mitte raisku lasta. Nooremad lapsed ei pruugi sellest aru saada.
Minu meelest mängisid kõik oma rolli hästi välja. Ja olid huvitavad tegelased.
Selle kurva filmi režissöör on Gustavo Ron, kes on Hispaania režissöör ja stsenarist, kes selle aasta detsembris saab 42-aastaseks.”

27.04.2014 10:37 - carmel.uibopuu
Hinnang arvustusele:
  +1   -0
Potosí (2013)
9.0
1 hindaja

64. Potosí (2013)
Alfredo Castruita

Selles intrigeerivas ja ülimalt inimlikus loos ristuvad kõrbeteel toimunud õnnetuse tõttu Mehhikos valitseva vägivalla all kannatavate kitsekarjuse, koduperenaise ja taluniku elud. Need kolm lugu arenevad minimalistlikult erilise narratiiviga, mida on inspireerinud Iñarritu hüplev stiil, ümberringi ookerkollane maastik. Et filmis puuduvad tavalised mängufilmile omased stiiliressursid, põhineb see näitlejate tasakaalukatel ja reserveeritud rollisooritustel, luues tegelased, kes hoiavad üha enam elust kinni, mida enam neid survestatakse. Neid lugusid valides soovitakse mõista hukka riigi juba mitmes osas tavapäraseks muutunud vägivald. Valides kolm eri teemat (koduvägivald, lintšimine ja narkosõja kollateraalne kahju), näitab film, kuidas jõhkrus liigub avalikust ruumist koduseinte vahele, moodustades osa süütute inimeste elust. Lisaks tänapäeva Mehhiko toore tegelikkuse kajastamisele soovib film liikuda sügavale vaataja sisemusse: meis kõigis on vägivald, mis võib plahvatada. Filmi tegelased on mittekeegid, kelleni vägivald on jõudnud ning kes tunnevad seetõttu tõelist hirmu. „Potosí” kajastab hästi seda, mis juhtub, kui laseme karmil ja külmal vägivallal saada osaks me igapäevaelust. Alfredo Castruitat hinnati parima debüütfilmi auhinnaga filmi esilinastusel Guanajuato filmifestivalil; Tallinnal on au esilinastada filmi Euroopas. Javier Garcia Puerto


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Mandariinid (2013)
8.6
5 hindajat

65. Mandariinid (2013)
Zaza Urushadze

Abhaasia sügis on imeilus. Mandariinide küpsemise aeg. Iga üksik mandariin on nagu lõõmav päike, täiusest pungil. 1992. aasta aga läheb ajalukku kui Abhaasia vabadussõda, aastakümneid hõõgunud vaen grusiinide vastu, mis nüüd on küpsenud vabadussõjaks.

Kahe sõdiva poole vahele on jäänud seal põliselt paiknevad Eesti külad. Valdav osa eestlasi on oma maad ja majad maha jätnud ja läinud tagasi kas ajaloolisele kodumaale või mujale. Järele on jäänud kaks vanameest Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber Markus (Elmo Nüganen), kes on otsustanud korjata puudelt küpse mandaarinisaagi.

Sõda jõuab lõpuks ka nende õuele ja võitlema hakkavad kirjutatud ja kirjutamata seadused, ajaloolised traditsioonid, inimlikkus ja ebainimlikkus. Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen teevad suurepärased rollid ja grusiinist režissööril Zaza Urushadzel on õnnestunud tekitada fenomen: tegu on pesuehtsa gruusia filmiga, aga sellest voolab välja väga hõrku eestimeelsust ja eesti atmosfääri. Õnnestunud on tabada midagi väga olemuslikku mõlemale rahvale.

Tiina Lokk


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Mandariinid ei ole just kõige säravam, liikuvam ning suurejoonelisem film. Põhimõtteliselt ongi ainult üks sündmuspaik, neli meest ning nende omavahelised suhted. Austus, tänu ning arusaamine on ehk kolm märksõna selle filmi kohta.

Ivo on neutraalne. Ta ei hinda ei üht ega teist poolt, vaid suhtub nendesse eelarvamuseta. Tema jaoks ei ole õiget ega valet. Ta ei ole ju grusiin ega abhaas ning nende omavaheline tüli ei puutu temasse või paremini öeldes – ei ole tema asi hinnata, kellel on õigus. Tema jaoks on Ahmed ja Niko lihtsalt kaks meest. Mehed, kes alguses on nägudeta sõdurid ning kellest saavad Ivo kodus inimesed.

See ei ole meie ajalugu, meid mõjutanud sündmus või sündmus, mille kohta meil on detailne nägemus. Vähesed teavad midagi Abhaasia ja Gruusia probleemidest ning sellest, mis 1992 aastal toimus ning mingis mõttes on see suurepärane, sest vaataja saab kehastuda Ivoks filmi vaadates ilma kaldumata ühele või teisele poolele.

Kunagi levis internetis naljakas video „Europe according to Estonians“, kus Gruusiat kirjeldatakse meie naabritena, kes elavad meist lihtsalt veidi kaugemal. Mandariinid on Eesti ja Gruusia ühistöö ning selle edulugu üha kinnistab kahe riigi juba olemasolevat omavahelist sümpaatiat. Hea on mõelda, et midagi nii väikest ja lihtsat, kui üks koos tehtud film võib kahte riiki palju lähendada, aga nii on ja tahes tahtmata tahaks näha üha rohkem ja rohkem selliseid koostöid erinevate riikide vahel. Mingis mõttes teeb antud film kahe riigi vahel seda, mida ta üritab teha filmis kahe poole osas ja juba selle mõtte pärast on see film õnnestunud. See on see integratsioon, mis suudab lähendada kahte pea mitte kokku puutuvat rahvast.

Tahes tahtmata tulevad meelde kümmekond aastat tagasi tehtud sarnane Vene-Soome koostöö Kukulind (Kukushka) ning John Boormani Hell in the Pacific, kus küll neutraalne kolmas pool puudus. Selliseid filme on veel palju, kuid räägivad laias osas samast asjast. Samamoodi, nagu mainitud filmid on Mandariinid hea film. Ma ei nimetaks Mandariine Eesti läbi aegade parimaks filmiks, aga küll on ta film, mis teeb meile au ja mida võime aastate pärast hea nimega meenutada. ”

24.02.2015 08:29 - Kaupo Liiv
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.
Hinnang arvustusele:
  +2   -0
Anina (2013)
8.2
6 hindajat

66. Anina (2013)
Alfredo Soderguit

Anina Yatay Salas on mõtlik punapea, kellele kohe üldse ei meeldi oma nimi. Tema nime iga osa on palindroom, mis tähenab, et seda saab lugeda nii päri- kui ka tagurpidi. Anina koolikaaslased kiusavad teda sellepärast kogu aeg, eriti Anina vihavaenlane Yisel. Kui tüdrukud üks päev mänguväljakul riidu lähevad, saadetakse nad kooli direktori juurde, kes annab neile närvesööva karistuse: neile mõlemale antakse kinnine must ümbrik, mida nad ei tohi terve nädala jooksul avada. Aninat hakkavad piinama luupainajad ning päevad venivad tema jaoks kui teod. Ta üritab oma uudishimuliku parima sõbraga igal võimalikul viisil teada saada, mis on ümbriku sees. Vähehaaval mõistab Anina aga, et tema saatusekaaslasel Yiselil on märksa tõsisemad mured kui salapärane must ümbrik. Tasapisi õpivadki rivaalid teineteist paremini tundma. Film toob vaatajateni terve Anina tunnetemaailma – tema mured, hirmud, rõõmud ja tärkava esimese armumise.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: