PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

19. Gabrielle (2013)
Louise Archambault

Gabrielle on Williamsi sündroomiga neiu, kes laulab muusikaliselt andekate vaimse puudega lauljate kooris Montréali Muusad. Neil on ees tähtis sündmus – ühine esinemine Québeci staari Robert Charlebois’ga. Ent Gabrielle tähelepanu neelab muu – ta on armunud Martinisse, koori kaasliikmesse. Gabrielle’i õde Sophie on tärganud armastuse üle rõõmus, nähes selles õe võimalust täisväärtuslikumaks ja õnnelikumaks eluks. Ent Martini ema arvates ei ole lähisuhe erivajadustega noorte jaoks ning taibates, et Gabrielle’i ja Martini suhe on intiimsemaks muutumas, keelab ta nende edasised kohtumised. Armastatust lahutatuna taipab Gabrielle, mil määral tema õnn ümbritsevatest inimestest sõltub ning ta tahab nii endale kui teistele tõestada, et ka tema suudaks iseseisvalt elada – sest ainult iseseisvatel inimestel on õigus armastada ja olla armastatud. Pisut ebatraditsioonilise Romeo ja Julia loo varjus pakub tundliku inimhinge uurijana tuntud kanada kineast Louise Achambaut silmiavava ja emotsionaalse vaate erivajadustega inimeste ellu, näidates, et nende hingelised vajadused ei piirdu üksnes loominguliste tegevustega – kuid selle aktsepteerimiseks ei ole ühiskond veel päris valmis. „Gabrielle” on küll positiivne ja soe, ent kaugeltki mitte üheplaaniline. Williamsi sündroomiga Gabrielle Marion-Rivardi suudab säravalt ja haaravalt välja mängida kogu armunud ja armastatust lahutatud naise tundepaletti, mis ka põhjendab, miks film valiti Kanada kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscarile. Katre Pärn

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

20. We Are So Young (2013)
Antonio Carlos da Fontoura

„Oleme nii noored” on elulooline draama tuntud Brasiilia rokklauljast Renato Russost (1960–1996, sünd Renato Manfredini jun). Filmis jälgitakse Russo noorust, võitlust terviseprobleemidega ja armastust muusika vastu. Laulja noorust varjutas haruldane luuhaigus, mis aheldas ta pikaks ajaks ratastooli. Kodus istudes ja morfiiniravi saades hakkas nooruki peas idanema plaan saada Brasiilia suurimaks rokkstaariks – et astuda vastu tollal Brasiilias valitsenud diktatuurile ja apaatiale. Russo pani 1978. a kokku punkbändi Aborto Elétrico, tegutses pärast selle laialiminekut lühikest aega trubaduurina ja lõi seejärel oma kuulsaima ja edukaima grupi Legião Urbana (1982–1996).

Russo eeskujud olid tolle aja postpunkbändid ja vokalistidena eriti Robert Smith (The Cure) ja Morrissey (The Smiths). Legião Urbana kindlustas Russole siiani kestva staatuse Brasiilia ühe suurima rokkmuusiku, laulukirjutaja ja noorsoo eestkõnelejana ning lõi talle kultusliku maine fännide seas. Rosso oli ka esimene Brasiilia muusik, kes rääkis avalikult oma biseksuaalsusest, viidates sellele oma loos „Boys n’ Girls”. Ainuüksi Russo eluajal müüs Legião Urbana Brasiilias 20 miljonit plaati ja müüginumbrid on jäänud märkimisväärseks kuni siiani. Russo suri 1996. aastal AIDSiga seotud tüsistustesse, olles varjanud aastaid oma haigust avalikkuse eest.

Algselt (1999) oli Renato Russo elust plaanis teha dokumentaalfilm, selleks andis nõusoleku ka tema perekond, kuid 2005. aastaks oli tekkinud idee teha selle asemel mängufilm, mille lavastajaks sai Antonio Fontoura.

„Oleme nii noored” on olnud edukas Brasiilia kinodes ja jõudnud juba ka mitmele rahvusvahelisele filmifestivalile, sh Veneetsia rahvusvahelisele filmifestivalile, New Yorgi Brasiilia filmide festivalile ja Miami Brasiilia filmide festivalile.

Tauno Maarpuu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

21. It's All So Quiet (2013)
Nanouk Leopold

„Kõik on nii vaikne” on Gerbrand Bakkeri armastatud romaanil põhinev hillitsetult peenekoeline, pinevalt karge, jõuline ning lootusrikas elutruu lugu isa ja poja suhetest üksiku vanaperemehe hoole all olevas Hollandi üksildases talus. See on lugu isetusest, enese maha salgamisest ja isiklikust sirgumisest, püüetest heita endalt kohustuste alla maetud varjatud emotsionaalse allasurutuse ahelad. Filmi peaosas näeme hollandi kuulsat näitlejat Jeroen Willemsit (kes suri vahetult päras võtteid), kes mängib noort farmerit Helmerit stoilise suursugususega ja kelle allasurutud ihad ja pettumused, mida ta on kogu elu endas kandnud, on näitlejale otsekui näkku kirjutatud. Kas Helmer suudab veel hoida sidet inimestega või vaob taas tagasi üksildusse ja kibestumisse?

Olles oma raugast isa ülakorrusele tarinud, haarab noorperemees ajapikku tasahilju ohje ja hakkab elu ümber kujundama vastavalt oma vajadustele.

Hollandi filmiloome suurnimi Nanouk Leopold kasutab nappi kõnekeelt ja seda enam pälvib tähelepanu filmi mitmekoelise pinevuse ülal hoidmisel. Sellele kultuurile on omane inimeste vaoshoitus, napp, ent seda kaalukam kõne, sõnade taha jäetu, pilgud, tegevus, hoiakud ja liigutused.

Margit-Mariann Koppel

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

22. A Place in Heaven (2013)
Yossi Madmony

Filmi režissööri Yossi (Joseph) Madmonyt võib kindlasti pidada üheks viimaste aastate silmapaistvamaks Iisraeli päritolu filmiloojaks. Nagu 2009. aastal festivalidel säranud ja Karlovy Varyst võidu koju toonud filmis „Restoration”, uurib Madmony ka oma uues linateoses isa-poja suhet, seekord taustaks kogu Iisraeli riigi lühike, kuid sündmusterohke ajalugu.

Tegu on peredraamaga, mille väärtust suurendab asjaolu, et vaatajal on poolteise tunniga võimalus saada ülevaade enamikust noort juudi riiki nii poliitiliselt kui ka sotsiaalselt puudutanud (ja endiselt puudutavatest) probleemidest, nende seas Iisraeli-Palestiina sõda, sionism, erinevat päritolu juudi rahvaste omavaheline integratsioon, noorte religioosne radikaliseerumine, juurte kadumine ja palju muud. Kõike seda hoiab inimliku ja suhtestavana fookus ühel perekonnal ja selle liikmete ning lähedaste eludel.

Lugu vahetab pidevalt peaosatäitjat, samuti pole enamikul tegelastest nime, justkui oleks lugu ise olulisem kui need, kes seal osasid etendavad. Sellele viitab ka traagilis-koomiline nali „kohast Eedeni aias” ehk paradiisis, mis on juutidele pühakirjast müstikani kõneainet ja lugusid pakkunud. See mõte seob ja painab kõiki filmi tegelasi ning algusest lõpuni jääbki kõlama inimlik soov paradiisi ehk lunastuse järele.

Diana Tomingas

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

23. You and the Night (2013)
Yann Gonzalez

Lavastaja Yann Gonzaleze kohta öeldi, et ta võiks olla tulevane Almodovar või Ozon, kui ta oma uue filmiga „Kohtumised pärast keskööd” Cannes’i filmifestivali Kriitikute Nädala programmis välja tuli.

Kahe armastaja ebareaalses maailmas, kus nendega elab ka nende transvestiidist toateenija (Nicolas Maury), plaanivad Ali (Kate Moran) ja Mathias (Niels Schneider) korraldada orgiat, kuid enne, kui lõbu saab alata, peavad kõik osapooled üksteisega tuttavaks saama. Ükshaaval räägivad kõik osalejad oma lood ning vaataja viiakse kunstlikult loodud keskkondadesse, mis sümboliseerivad nende mälestusi ja fantaasiaid. Aeglaselt saame tuttavaks nii meie trio kui ka nende külalistega, kelleks on Lits, Teismeline, Täkk ja Staar.

Armastus, erutatus, fantaasiamaailmad, unistused, millega meie hirmud alati vastakuti seisavad, ning selle kõige loomulik erootiline alatoon filmis, mis tegelikult jutustab loo sellest, kuidas inimesed vahetevahel satuvad kokku ja avavad end võõrastele.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

24. The Necessities of Life (2008)
Benoît Pilon

Montréali filmifestivalil parima filmi auhinna Grand Prix des Ameriques võitja 2008. aastal ja Kanada kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile, see film on Quebéci lavastaja Benoît Piloni vändatud haarav ja emotsionaalne jutustus. Varem dokumentaalfilme teinud Pilon teeb siin oma debüüdi täispika mängufilmiga.

Film on inspireeritud tuberkuloosiepideemiast, mis vallandus Lõuna-Kanadas inuiti rahva seas 1940.–1950. aastatel. Rahvusvahelise hiti „Atanarjuat (Välejalg)” täht Natar Ungalaaq mängib filmis meest, kes on rebitud eemale tema isoleeritud kodupiirkonnast, perekonnast ja hõimust ning viidud Québeci linna haiglasse, kus ta kogeb korraga nii suurt kultuurišokki kui ka ettearvamatuid inimsuhteid.

Erilist märkimist väärib aga filmi operaatori Michel La Veaux’ suurepärane kaameratöö, milles eristuvad selgelt urbanistlik Québeci linnamaastik ja imetlusväärsed Kaug-Põhja alad. Veel tasuks kindlasti märkida Robert Marcel Lepage’i kaunist muusikat.