The Armstrong Lie (2013)
10
1 hindaja

31. The Armstrong Lie (2013)
Alex Gibney

Kui režissöör Alex Gibney (Oscar filmi eest „Takso põrgusse”, 2007) alustas neli aastat tagasi tööd Lance Armstrongist rääkiva dokumentaalfilmi kallal, pidi sellest saama lugu suurejoonelisest sporti naasmisest. Hoolimata Prantsuse meedia tulistest dopingusüüdistustest oli tol ajal 38aastasel sportlasel plaanis võita kaheksandat korda maailma kõige prestiižsem rattavõistlus. Gibney oli rabatud, kui 2012. aastal, mil film oli juba valmimas, tunnistas Armstrong avalikult üles dopingu kasutamise. Film, mis pidi olema sporti naasmise kroonika, muutus ühe vale analüüsiks. Gibney rääkis mitmel korral tõrjutud sportlase enda, ta endiste meeskonnakaaslaste ning kurikuulsa „Doktor EPO” Michele Ferrariga. „Armstrongi vale” pakub põhjalikku vaadet langenud legendi topeltellu.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
A Castle in Italy (2013)
10
1 hindaja

32. A Castle in Italy (2013)
Valeria Bruni Tedeschi

Maja kätkeb endas palju enamat kui pelgalt kodu. Ka selles filmis on vana loss kunsti, mälestuste, täisvereliselt elatud elude ja varalahkunud omade varamu. Oma kolmandas poolautobiograafilises linateoses käsitleb mitmekülgne itaalia-prantsuse režissöör, olles ühtlasi kaasautorite Agnes De Sacy ja Noemie Lvovskiga filmi stsenarist, Valeria Bruni Tedeschi taas kodanlastest kaunishingede isiklikke katsumusi sees- ja väljaspool kunstiilma, puudutades surelikkuse ja keskeakriisi paanika temaatikat vägagi lennukas ning intelligentses stiilis.

Filmi peaosas, Louise’ina, varajastes neljakümnendates näitlejatarina, kes on omal tahtel ekraanitööst eemale tõmbunud tõotusega teha elule oma elus ruumi, astub üles Bruni Tedeschi. Nagu režissöör isegi, põlvneb ka Louise varakast itaalia töösturite perekonnast, paraku avaneb loo rulludes nende nutune rahanduslik olukord ja päratu Chekovia lossi saatus Piemontes on küsimärgi all, sest matriarh, Louisi vananev ema Marisa Borini kehastuses, ei suuda seda enam ülal pidada.

Louise vend Ludovic (Filippo Timi) seevastu on kõigile ülejäänutele täielik vastand. Olgugi aidsist räsituna, on tema kohalolek hirmutav, kostitades saabuvat surma teravmeelsete pilketorgetega. Pariisis kohtab Louise muretu loomuga näitlejat Nathanit (Louis Garrel), kes osutub pere loomiseks ebaküpseks ja armuromanss luhtub.

Filmis võib kuulda Rita Pavone 1960ndate hittlugu „Viva la pappa col pomodoro”, mis on meeldejäävalt lööv ja filmi raamistav muusikaline motiiv.

Margit-Mariann Koppel


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The German Doctor (2013)
10
1 hindaja

33. The German Doctor (2013)
Lucía Puenzo

Kas olete kunagi mõelnud, mis sai natsi-Saksamaa koonduslaagrite juhtidest, enne kui paljud neist tabati ja kohtu alla anti? Psühholoogiline draama „Saksa arst” on haarav lugu sellest, kuidas kurikuulus Saksa SS-ohvitser ja natsi koonduslaagrite arst Auschwitzis, „Surmaingel” Josef Mengele Argentinas 1960ndatel paos olles endise kutsumuse juurde üritab jääda.

Geneetika- ja inimkatsete meister, tärkab temas huvi lihtsa perekonna vastu, kellega juhuse tahtel kohtub. Peres on kolm last ja oodata on juurdekasvu. Ühiselt võetakse ette teekond: Mengele otsib uut varjupaika, perekond aga tahab alustada uut elu külalistemaja pidades. Mengele palub luba saada nende külalistemaja esimeseks külaliseks. Keegi peale Iisraeli luureagentuuri Mossadi agentide ei tea galantse mehe, lahke arsti ja abistaja tõelist identiteeti. Eichmann on tabatud, jaht teisele kurjategijale jätkub ja Mengele teab seda.

Aga 12aastane varapuberteet, peretütar Lilith kiindub Mengelesse. Tal on ka probleem – enneaegselt sündinud lapsena on ta väikest kasvu ja teda narritakse. Mengele lubab hormoonidega aidata ja panna Lilithi kasvama. Lapseootel pereema Eva usaldab Mengelet, sest sündivate kaksikute ellujäämine sõltub samuti arstist. Kõik justkui sujuks, aga kas Mengele siiski aitab perekonda?

Suurepärase stsenaariumi ja hea näitlejatööga „Saksa arst” on film, mis jääb meelde. Autorile pakub tema enda sõnul huvi, miks Lõuna- Ameerika riigid natse nii sõbralikult vastu võtsid ja mitmed faktid, kombineeritud fiktsiooniga, vastavad päris sündmustele.

Hille Hanso


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Silent Messengers (2005)
10
2 hindajat

34. Silent Messengers (2005)
William D. MacGillivray

Selle eriskummalise dokumentaalfilmi pealkiri viitab inuittide rajatud kivist maamärkidele inuksukkidele, mis kujutavad kõikvõimalikke sümboleid: alates ustest ja lävedest kuni inimeste endini. Inuksukid on sama mõistatuslikud nagu Stonehenge’i rahnud ning pühade võimumärkidena tähistavad need Arktika esmaasukate inuittide igikestvat kohalolu. Kuulsa etnogeograafi ja fotograafi Norman Hallendy ning tuntud skulptori ja näitleja Natar Ungalaqi („Atanarjuat (Välejalg)”) juhtimisel rändavad filmitegijad mööda lagedat ja kohati heidutavat Cape Dorseti maastikku, otsides neid mõistatuslikke objekte ja mõtiskledes nende tähenduse üle.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Stray Dogs (2013)
10
2 hindajat

35. Stray Dogs (2013)
Ming-liang Tsai

„Ma olen kinost väsinud,” teatas Tsai Ming-liang enne filmi Veneetsia esilinastust toimunud pressikonverentsil. Tõepoolest, tema viimane film „Kodutud koerad” on pigem kosmilise päritoluga ja paneb proovile nii kogenud filmivaataja kui ka kõikenäinud filmitegija. Sõnatu realismi võtmes komponeeritud film tegeleb äärmiselt tõsiselt ühiskonna äärealadel eksleva perekonna meeleheitlike emaotsingutega, osundades valusalt n-ö nähtamatule inimklassile, nende lubamatult kehvale eksistentsile ja isolatsioonile. Karm teema on edasi antud karge pildi ja heliga, mille veatus ründab ja lummab üheaegselt – toolile naelutatuna jälgib vaataja pingsalt pisara voolamist, olles veendunud, et selle liikumine on ka kuulda. Selles filmis ei ole ühtegi tähenduseta kaadrit, iga pilt tekitab tundeid ja režissöör annab vaatajale aja ning võimaluse nendel tunnetel tekkida. Kasutagem võimalust ja mingem sellele meditatiivsele reisile. Naasta pole vaja, võib kohe edasi minna – puhtama ja mõistvama inimesena. Väidetavalt on „Kodutud koerad” Aasia tänapäevase kino ühe huvitavama ja olulisema režissööri Tsai Ming-liangi viimane linateos. Kahju, sest väga tahaks teada, kuhu lavastaja pärast sellist kinematograafilist imet liiguks. Tiina Savi


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Versailles '73: American Runway Revolution (2012)
10
2 hindajat

36. Versailles '73: American Runway Revolution (2012)
Deborah Riley Draper

1973. aasta novembris leidis moe kodumaaks peetaval Prantsusmaal aset üks erakordne sündmus. Versailles’ lossi taastamise jaoks korraldatud rahakogumisõhtul astusid vägagi väärika publiku (kus olid teiste hulgas Monaco printsess Grace Kelly, kunstnik Andy Warhol, lauljanna Josephine Barker jt) ette oma uute kollektsioonidega ameerika ja prantsuse moeloojad. Ning kuigi tegu ei olnud võistlusega, kujunesid selle ürituse säravatateks tähtedeks üle ookeani kohale tulnud disainerid, kes vastupidiselt ootustele vallutasid kõikide südamed. Prantsusmaad esindasid tuntud ja tunnustatud haute couture’i loojad Yves Saint Laurent, Christian Dior, Hubert de Givenchy, Pierre Cardin ja Emanuel Ungaro. Pärast prantslaste pikka ja lohisevat pompöössete lavakujundustega täidetud show’d lõid ameeriklased neid kiiruse, värskuse ja uuenduslikkusega. USA ready-to-wear rõivad olid loonud Anne Klein, Stephen Burrows, Bill Blass, Oscar de la Renta ja Halston. Ameeriklased tõid oma kollektsioone esitlema mustanahalised modellid Billie Blairi, Barbara Jacksoni, Ramona Saundersi jt. See oli uuenduslik suund, mida moemaailm oli eneselegi teadmata juba pikka aega oodanud. Dokumentaalfilm VERSAILLES ’73: AMERICAN RUNWAY REVOLUTION räägib loo erilisest õhtust, mis muutis moe ajalugu.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: