Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Üllatavalt väärikas ja kõrgetasemeline järg Star Trek-i saagale, kus visuaalne pool on jahmatav, plot on ka treki fännidele köitev ning näitlejate töö uskumatult usutav. Aplaus.”

“Üsna jabur ja lahe film. Rohkem kui ma sellest oskasin oodatagi. Peategelane Chappie on väga lahe tegelane. Algul see, kuidas ta on justnagu hirmunud laps, kuidas ta areneb ja pärast saab naljakaks gängstarobotiks.. Seda peab lihtsalt nägema. "Perekond", kus ta kasvab, et kolmeliikmeline kurjategijatejõuk on ka päris lõbusalt omapärane.
Ah, raske kirjeldada, aga võib öelda küll, et tasub vaadata, üllatav mitme kandi pealt.”

“Vaatasin nüüd sarjade aluseks oleva filmi ka ära. Arvestades, et 1994. a tehtud, näeb juba tiitritest peale üsna tänapäevane välja. Esimene mõte, mis filmi vaadates tabas, oli, et selliselt põhjalt saaks terve seriaali teha. Materjali jätkub nii palju, nii et sarjategijate samm oli loogiline. Üldiselt ega see palju sarja üksikosadest ei erinenud. See ongi suurim miinus, sest film peaks ikka kuidagi uhkem ja mitmekesisem olema.
Pull oli vaadata "Kolmas kivi päikesest" Harry't (French Stewart) mängimas kurja sõjaväelast. Tal oli küll väike episoodiline (suremise) roll, aga seda naljakam. Kolonel O'Neil (Kurt Russell) oli väga karm tüüp, üldse mitte muhe mees, nagu sarjas.”

“Sutsuke uudsust oli selleks filmiks kadunud, aga paar uut asjalikku tegelaskuju muutsid filmi siiski põnevaks. Eriefektidele pandi taas palju rõhku.”

“Film, mis on suunatud noortele ja ma ütleks, et eelkõige ilmselt teismelistele tüdrukutele. Tundub ka, et selle filmi stsenarist või vähemalt raamat, millel film põhineb, on samuti teismeline tüdruk.
Nagu on film, aga väga lihtsakoeline.”

“Ütleme nii, et mul ei olnud just eriti kõrged ootused antud filmiga seoses. Kuulduv kära, et tegemist on ilmselgelt aasta halvima Hollywoodi filmiga asetas lati sinna Catwomani, Elektra ja Ghost rideri filmide kanti, aga tuleb tõdeda, et nii halva filmiga ka tegu ei olnud. Inglise keeles on hea sõna „misguided“ ja ehk see iseloomustab seda filmi kõige paremini.

Roger Eberti kodulehel algas arvustus lausega, et tegemist on filmiga, mida peaks näitama filmikoolis selleks, et näidata, kuidas filmi mitte teha ning peale filmi vaatamist sain aru, mida sellega oli täpselt mõeldud. Kui sa nüüd veel filmi näinud ei ole ning ei taha filmi sisust ja pöörangutest midagi teada, siis ära edasi loe. Film ise oli vaadatav, aga ta lonkas ja mitte ainult ühte jalga ja mitte kergelt.

Film algas suhteliselt hästi. See ei ole mitte esimene film ning ilmselt mitte ka viimane film (isegi mitte sellel aastal), kus kõigepealt näidatakse peategelasi lastena, aga samas ei ole see ka midagi halba, vaid alati selline südamlik ja vahel ka naljakas.

Seejärel liigub film 8 aastat hilisemasse aega, kus näitlejad kehastavad 17-18-19 aastaseid noori. Probleem siinkohal on selles, et näitlejad ei ole mitte mitte nii vanad, vaid vastavalt 28 (Miles Teller ja Michael B. Jordan), 29 (Jamie Bell) ning 33 (Kate Mara). Olgem ausad, et kui valida näitlejad filmi, siis panna märgatavalt vanemad näitlejad kehastama tunduvalt nooremaid tegelasi ei ole just geniaalseim idee. Küsimus tekib, milleks see lihtsalt üldse vajalik oli? Oleks saanud ju tehagi tegelased vanemaks. Lihtsasti parandatav viga.

Kui sa filmitegijana sellistest detailidest ei hooli, siis millest sa üldse hoolid ja kindlasti ei jää see ainsaks veaks ja üle laskmiseks. Vaataja tavaliselt ei mõtle sellele, et filmi tegemine on keerukas ja täpne protsess, aga üldiselt enne, kui filmi tegema hakatakse on tehtud paar aastat eeltööd ja kõik viimse detailini läbi töötatud. Selle juures on arvukalt inimesi ja asjad, mis lähevad valesti, keegi ikka märkab ja parandatakse ära, aga kui keegi midagi ei tee ja jõutakse viletsa lõpptulemuseni, siis näitab see kogu tegijaskonna ühist möödalaskmist ja/või hoolimatust.

Peategelasi kehastavad näitlejad iseenesest on head näitlejad, aga rolli on nad väga halvasti valitud. Igast indienäitlejast ei saa actionstaari ja igast actionstaarist ei saa tõsiselt võetava draamafilmi või romantilise komöödia peategelast. Üldiselt mängivad peategelased enam-vähem oma rollid välja sinnamaani, kus nad oma võimed saavad. Suhteliselt noored inimesed mängimas noori ei ole just raske tegu. Mõned kehvapoolsed dialoogid on sisse juhtunud ikka, aga need on sellised, et kui film ise oleks hea, siis ei märkaks neid või annaks andeks. Sel hetkel ei võrdle keegi neid tegelikult ju Fantastic Fouri tegelastega. Päris aus olles, siis oleks võinud kõik tegelased ringi nimetada lihtsalt. Uus meeskond ja kõik.

Igal juhul superkangelastena ei vea ükski neist välja. Kõige kohutavam on Jamie Bell The Thingina, kes peaks olema suur ja võimas, aga samas kõige heasüdamlikum tegelane. Antud filmis on Thing vihase ja kurja näoga, suhteliselt heleda häälega solvunud löömamees. Üldse on kõik peategelased üheplaanilised. Kogu Fantastic Fouri ja igasuguste superkangelaste tiimide mõte on olnud see, et sa leiad ikka ühe nende hulgast, kellega ennast samastada. On selleks siis teadlane Reed, uhkeldav ja edev Johnny või suur ja südamlik Ben Grimm/The Thing. Antud filmis olevad tegelased on nii üheplaanilised, et ma arvan, et keegi ei tunne ühegi tegelasega mitte mingitki seost. Kui Jessica Alba ja Chris Evans eelmises versioonis olid rohkem mitmeplaanilisemad, siis on miskit väga valesti ju.

Jessica Alba eelmistes Fantastic Fouri filmides oli üldse hea võrdlusobjekt, kuhu liikuda. Ta oli oma välimuselt päris hea casting, lihtsalt mitte eriti hea näitleja ning seda, et tegemist on targa teadlasega, see lihtsalt ei olnud usutav. Kate Mara on veidi parem näitleja, aga samas ei usu kunagi, et tegemist oleks jälle superkangelasega.

Liigume nüüd loo enda juurde. Iga lugu peab olema loogiliselt üles ehitatud. Olenevalt filmitüübist, peab film sisaldama teatud osasid ja elemente ning filme on tehtud juba piisavalt kaua ning palju, et on välja kujunenud teatud mudelid, mida tuleb järgida, et saavutada just teatud tulemus. Nagu kirjutada kirjandit, kus peab olema algus ja sisu kus iga lõik viib järgmiseni ning siis ka lõpetus, nii on ka filmidega. Koomiksifilmid ja filmid, kus kangelased oma võimed saavad, on väga lihtsa ja reeglipärase ülesehitusega. 2005 aasta film on heaks näiteks. Selle filmi viga oligi see, et seal oli ainult see mudel ja ei midagi muud. Ei olnud midagi erilist, uudset, eriti häid näitlejatöid jne. Igatpidi keskpärane. Heaks muutub film, kui ta suudab nendest mudelitest lahti murda mingil viisil. Näiteks The Dark Knight looga või Guardians of the Galaxy muusika ja naljaga. Kui mudelist välja ei murra, siis on kvaliteedil mingi teatud lagi ees.

Antud film ei muuda mudelit, aga muudab osade pikkust mudeli sees. On sissejuhatus, millele järgneb veel ülesehitust, siis on kiire ja järsk murrang peale mida on tegelased kohe üheülbalised tegelased, kes on oma kujul olemas, kuid kes tegelikult ikka veel midagi ei tee. Kujutage ette nüüd kirjandit, kus on 1/5 algust, 1/5 sisu ja 3/5 lõpetust. Ei ole ju normaalne. Antud film teeb midagi sarnast, et ta kasutab osasid valesti.

Filmi kulminatsioon on alles viimasel viiel minutil, kus iga tegelane saab maksimaalselt 30 sekundit särada ja sellega asi piirdub. The Things saab täpselt ühe korra lüüa, Johnny Storm saab korra tlepalli visata jne. Hetk, kus kõik on justkui löödud ja siis ennast korraga suudavad kokku võtta on päris halb kohe.

Jõuame nüüd ka Victor von Doomi juurde. Siinkohal palju spoilerit. Ok, Victor jäi aastaks teise dimensiooni lõksu, sai võimsaks ja tugevaks ning oli võimeline tegema kõike seda, mida ta hiljem teha üritas, aga ta lihtsalt ei teinud seda. Kui ta maale transporditi, siis kisendas ta , et ma tahan tagasi minna. Lasknud tal siis minna. Saame teada, et kui ta seda lõpuks siis tegi, oli ta nii võimas, et hakkas kohe teises dimensioonis maailma looma, et meie maailm hävineb. Siinkohal peaksime aru saama, miks tema minna laskmine ei oleks olnud kohe hea mõte, aga siis tekib jälle küsimus, et miks ta seda varem ei teinud? Lisaks tappis ta sõjaväebaasis inimesi ikka eriti lihtsalt (halenaljakalt halvasti tehtud kusjuures) ja ta oleks saanud seda lihtsalt ka Fantastic Fouriga teha, aga ta ilmselt otsustas mitte teha, sest võit ongi ju nõrkadele.

Film lõpeb ühe halvima lõpustseeniga, mida ma mäletan koomiksifilmide puhul. Kehvasti näideldud, halb ja imal dialoog nagu Kalevi vanad nätsud esimesed kümme sekundit. It's fantastic!

Kes teab, miks nii halvasti läks? Ilmselgelt said kõik aru lõpuks, et tegemist on ebaõnnestumisega. Lavastaja süüdistas stuudiot, aga kahtlen, et stuudio hästi filmitud materjalist meelega halva filmi kokku seadis. Kui oleks ikka olnud võimalust montaažiga parandada filmi, küllap oleks siis seda tehtud. Järelikult olid vead juba protsessis endas ja neid enam hiljem parandada ei andnud.

Mul on mõned halvad filmid riiulil, mis on seal just filmiteooria ja näidete pärast. Karta on, et ka see film jõuab kunagi sinna, kui keegi kingib või tuleb soodusmüük, kus ma taskust leitavate sentide eest seda osta võin, aga muidu reaalset raha ei julgeks küll kunagi selle eest anda. Samas ei kahetse, et ma kinopileti ikkagi ostsin. Paras loeng oli ju. ”