Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Märkasin imestusega, et Matrixi triloogia on siit puha puudu. Ega muud kui lisama.
Mäletan, et kui tulin kinost välja, olles esimest Matrixi osa näinud, oli taevas välkusid täis ja mulle tundus, et film läheb edasi. Matrixis nägi päris palju selliseid eriefekte, mida varem kasutatud ei olnud ning mis andis tohutut materjali kõiksugusteks paroodiateks ning inspireeris ilmselt kõiki järgnevaid märulifilme mingil moel. Kui praegu tundub seda filmi vaadates kõik see stiilsus ja aeglustatud võtted kuidagi ära leierdatud ja natuke ehk koomilisedki, siis peab seda silmas pidama, et kunagi oli see täiesti ainulaadne ning naljakalt mõjub ainult seepärast, et vahepeal seda nii palju järele tehtud on.”

“Väga hästi tehtud VR seiklus ja kuigi tundsin ennast vahel natuke vanana, suutsin siiski teemas püsida.
Tuleviku maailm on jube geto, nagu me oleme juba paljudes filmides näinud. Aga selle tuleviku inimestel on vähemalt võimalus VR prillid pähe libistada ja oma nukrast päriselust sukelduda üliägedasse open world MMORPGsse nimega OASIS.
Paraku tuleb lisaks oma päriselule kinni maksta ka virtuaalelu ja virtuaalnodi on vist veel kallimgi. Võlglaste saatus ei ole ka kerge, edasine elu möödub samas virtuaalreaalsuses, kuid orjana.
Suurele osale populatsioonist (tundub tuleviku ühiskonna jaoks sobiv nimetus) piisab, kui nad saavad kehastuda kassiks või konnapeaga mutantatleediks ja jalutada mööda virtuaalset teed. Mängu tulihingelised austajad aga näevad hirmsat vaeva, et leida süsteemist peidetud salavõtmed, kelle omanik saab kogu mängu omanikuks. Vihjeid mängu võitmiseks tuleb otsida aga mängu looja kogu elu jooksul lausutud lausetest. See on ok, sest tuleviku inimestel ei ole nagunii midagi targemat teha. Üldse on kõik tuleviku inimesed kuidagi lihtsameelsed, et mitte öelda lihtsad. Tulevik on ikka päris jube.”

“Läksin vaatama, sest mängisin kunagi World of Warcrafti ja enne seda Warcraft I, II ja III... Nii et üsna kursis selle Warcrafti teemaga ja kuigi sellest on nüüd aastaid tagasi ja kusagilt lugesin, et see pole filmina suurem asi, siis läksin ikka vaatama.
Üllatusin, sest film oli täiesti korralik. Siin-seal mõnusaid vihjeid neile, kes midagI Warcraftist ka enne teavad, aga üldiselt vaadatav ja arusaadav igasugusele fantaasiafilmihuvilisele. Saalis olid küll peamiselt poisid ja mehed ilma kaaslasteta, aga mõni naine oli ka kaasa veetud :)
Filmis oli eepilisust, maagiat, jõudu, hästi natuke, aga tabavat nalja (nt naersid kõik Orci lapse kurja hääle peale) ja piisavalt materjali, et sellele filmi järgesid teha. 2h film ei tundunud kuidagi pikk!”

“Teviklik ja suursugune film vapustava lavastuse ja režiiga. Film mille puhul pole vaja pingutada kaasa- ja sisseelamiseks. Paljude väga heade näitlejate tähelend algas just sellest filmist. Film, mis ei vaja täiendavaid kiidusõnu.”

“Mõtlesin, et nagu seeriad ikka, siis see väga hea olla ei saa, niisama ülessoojendatud asi. Aga mulle väga meeldis. Kusjuures mulle oli täiesti ootamatu, et peaosalised on kõik naised, ränk kõrvalekaldumine originaalist. AGA see toimis. Päris segased tüübid olid kokku pandud ja dialoogid olid päris sageli päriselt naljakad. Tondipüüdmine tondipüüdmiseks :)”

“Kui sa Star Wars: The Force Awakens'it veel näinud ei ole, siis järgneva jutu lugemine ei ole just kõige targem tegu, mida sa teha saad. Kõik üllatused, mida film pakub, need kaovad mievikku ning tagasi ei saa neid enam kuidagi. Seega ole hoiatatud, et antud jutt on kirjutatud neile, kes filmi on juba näinud.

Järgnev jutt on arutlus filmist, mitte soovitus, kas minna filmi vaatama või mitte. Kes tahab vastust saada just sellele, siis kao kiiresti kinno, tule siia hiljem tagasi ja loe siis. Kavatsen kirjutada väga pikalt ning ilmselt läheb mu jutt vahepeal väga kaugele just antud filmist, aga kannatage ära.

Mulle meeldib arutleda põhjuste üle, miks mulle miski meeldis ja mille puhul jäi midagi vajaka. See on enda peas filmiteooria kursuse korraldamine. Kui piisavalt palju erinevate filmide puhul niimoodi arutada, siis tulevad lõpuks välja erinevad seosed ja hakkad taipama, et asjadel, mis meeldivad, neil on ühised jooned ning sama kehtib ka ebaõnnestumiste kohta ning enamikel juhtudel on igas filmis mõlemaid. Sellest järgnevalt siis tulebki juttu

Kas Star Wars: The Force Awakens on hea film? Jah, on küll! Ütlen selle kohe välja, et ei oleks mingit arusaamatust. Kas ta on šedööver, meistriteos, filmitööstust muutev film? Ei, seda ta ei ole mitte ning ei jõua kunagi minu lemmikfilmide kõige kõrgemasse tippu, kuid juba see, et ta ei ole täielik pettumus, on väga suur kiitus. Tegemist on ikkagi ülioodatud film ning ta pakkus meelelahutust, nalja ja põnevust. Nii nagu iga seiklusfilm peakski. Tegemist on tõelise Star Warsi filmiga.

Alles hiljuti ma lugesin Roger Eberti kodukalt juttu sellest, kuidas Roger ja Gene Siskel kaitsevad Star Warsi ühe ütleme, et väga kitsa silmaringiga kriitiku eest. Kusagil neljanda ja viienda minuti vahel suudab Roger kõik ära öelda, mida peaks Star Wars meile pakkuma ning selles osas ei vea The Force Awakens meid alt. Hea ja mõnus kosmoseseiklus, mida kord aastas vaataks suurima hea meelega. Te võitse seda sellelt lingilt vaadata: https://youtu.be/Ky9-eIlHzAE

Kui ma peaksin Star Warsi filme ritta seadma, siis ilmselt oleks ta neljanda ja viienda koha vahel enne Attack of the Clones'i ja Revenge of the Sithi. Ma ei ole selline fänn, kes jälgib ja teab Star Warsi maailmas absoluutselt kõike ning pean seda pühaks saagaks, kuid esimene triloogia oli ka minu lapsepõlves omal kohal ning isegi mingil hetkel on Drew Struzani Star Warsi plakat seina kaunistanud.

The Phantom Menacet ilmselt hindan ma järgmisena ning nüüd ohustab uus film tõsiselt tema kohta, mis on päris hea kiitus minu arust. Kas ma tõesti arvan, et The Phantom Menace on parem film, kui Attack of the Clones ja Revenge of the Sith? Jah, tunduvalt!

Star Warsi filmid on eelkõige seiklusfilmid, seejärel fantaasiafilmid ning alles siis ulmefilmid. Star Warsil oli 1977 aastal suur mõju ulmežanrile. Varasemalt olid sarnased filmid mitteusutavate efektidega b-kategooria või silmnähtavalt stuudio seinte vahel tehtud filmid mõne üksiku erandiga. Ahvide planeedi saga oli kümnend varem alguse saanud ja loomulikult oli olnud kümnendi ka 2001: A Space Odyssey väljas.

See Ahvide planeedi saaga vastab ka kõigile neile kolmele žanrile, aga Star Wars oli see, mis tõi muutuse filmitööstuses sellest, mis on ja mis ei ole võimalik. See oli umbes sama, mida tegi mõni aeg tagasi Avatar. Just täpselt sama vastuvõtt oli ning seiklusfilmid hakkasid peale seda õitsema.

The Phantom Menace üritas teha seda sama. Muuta filmitööstust. Lucas katsetas antud filmiga palju. Osa töötas ja osa oli veidi naeruväärne ja ebausutav. Samas, kui sa ei proovi, siis ei muutu midagi. Igal juhul oli The Phantom Menace oma välimuselt üle selle, mis oli varem olnud. Kiiresti tuli peale Lord of the Ringsi saaga, Pirates of the Caribbeani esimene film ning filmi eriline tunnetus kadus lihtsalt kiiresti.

Seda ilmselt ei mäleta paljud, milline oli The Phantom Menace ootus maailmas. Inimesed seisid kuu aega varem kinojärjekorda Ameerikas ja Suurbritannias, et filmi näha. Mitte ühtegi filmi ei ole vist niimoodi oodatud, kui seda ning The Force Awakensi ootus kahvatub selle kõrval.

The Phantom Menace andis meile kaks väga tähtsat asja. Ta andis meile kujutluse jedidest ja sithidest. Kaheksakümnendate triloogias olid jedideks Luke ja Obi-Wan Kenobi. Üks oli vana mees, kes sai teha lightsaberiga (vabandan selle tõlke pärast, aga valgusmõõk kõlab lihtsalt liiga halvasti) paar lööki ning Luke oli filmiseeria kangelane, kes filmi lõpuks jõuab sinna, kus temast põhimõtteliselt alles saab Jedi, aga kordagi ei näe me oma võimete tipul olevat korralikku jedit. Rääkiski film ju jedidest, kui kunagi olnud tegelastest.

Sithide osas olid meil Darth Vader ja Emperor. Praeguseks on erinevad meediumid tutvustanud meile hulgaliselt Sithe ning praeguseks on Sithi "klassikaline" kujutis ikkagi kui sõdalasest, mitte varju hoidvast bürokraatlikest ja mahhineerivatest ametnikest.

The Phantom Menace andis meile Qui-Gon Jin'i ning Obi-Wan Kenobi, kes on võitlevad jedid ning Darth Maul on esimene tõeline sith. Hirmuäratav, vaikne kahepoolse mõõgaga sith. Ennast kontrolliv kindlameelne maniakk, kellega kohtudes sa ennast mitte mingil moel välja ei räägi, isegi kui sa oleksid Han Solo. Tal puuduvad pea täielikult tunded. Kui üritada luua jedi peegelpilti, siis just Darth Maul on päris lähedal vastusele.

Kas The Phantom Menace's on seiklust? Jah! Kas film on omaette film, mis ei taha kiiresti oma lugu ära jutustada ning püüab olla pigem omaette film, kui eellugu? Jah! Vähem on igasuguseid naeruväärseid kokkulangevusi ning ta püüab ennast kehtestada eraldiseisva uuendusliku filmina. Ta on eraldi film ja seda peaks arvestama tugevuseks, mitte nõrkuseks. Perfektne ta ei ole, aga veidi ikooniline küll.

Küll on filme, mis ei ole iseseisvad. Nad algavad eeldusega, et eelnevaid filme on nähtud ning mõni lõpeb ka nii, et tuleb oodata järgevat. Star Warsi esimene triloogia pani ka sellele aluse. Ühest küljest oli ka see uus tase filmide tegemise juures, aga samas tegi ka mõnes mõttes halba. Mis veel halvem, meile peavad ka eelnevad filmid meeldima. Oleks ju imelik vaadata head filmi, mille eelnevad filmid sulle ei meeldi, kuid sa pead neid kokku arvestama. Ma toon väga halva näite nüüd.

Transformersi filmid on progressivselt halvemaks läinud vaadatavast esimesest kuni neljandani, mis on filmiajaloo üks häbiplekke. Jättes selle fakti kõrvale, sa saad iga filmi vaadata peaaegu häirimatult ilma teadmisteta eelmistest filmidest. Sulle ei pea eelnevad filmid meeldima. Samuti võib juhtuda, et ühel hetkel tuleb tõsiselt hea osa. Film peaks algama ideest ning olema mingi loo jutustus. Star Warsi filmide puhul on tihti nad pigem olnud jätked, mitte iseseisvad filmid. The Phantom Menace on selles osas hea näide, kuidas film saab olla iseseisev ja samas lisada frantsiisi mütoloogiale juurde sisu ja infot. Ta ei pea olema perfektne ing ta ei ole, aga samas ei ole ta ka halb. Selline film, millest võtta hea, edaspidi halb välja jätta ning edasi liikuda.

Attack of the Clones ja Revenge of the Sith seevastu on väga halbade näitlejatöödega filmid, milles on häid kohti, kuid nad ei ole puhtad seiklusfilmid enam ning veel vähem on nad iseseisvad filmid. Nende ülesanne on kaks triloogiat kokku siduda, näidata, mille tõttu oli Star Warsi maailma seis selline esimese triloogia ajal nagu ta oli. Lisame juurde poliitika osa, mis on minu arvates üks kõige halvemaid valikuid süžeeliiniks seiklusfilmis ning Anakini ja Padme suhe on filmis eraldiseisev osa, mitte sujuvalt või kasutades ühte sõna, mida üks mu tuttav armastab - sünergiliselt - sisse sulatatud. Kõik see on justkui sunduslikult esikohal ning kui see maha võtta, siis filme ennast justkui ei olegi. Lisame augud süžees ning loogikas ning ütleme nii, et ma ei ole just eriti vaimustunud neist filmidest.

Eks nad ole ikkagi vaadatavad, lisavad veidi juurde ja on omaette vaatamisväärsused, aga lihtsalt veidi alamõõdulised. Oleks näitlejatööd paremad, siis ma vist nii palju ei kiusaks neid filme, aga nii on.

The Force Awakens on päris iseseisev film. Filmis on väga palju ning kindlasti isegi liiga palju austusavaldusi eelnevatele filmidele, aga otseselt ma ei peaks olema näinud eelnevaid filme selleks, et puhtalt antud filmi nautida. Inglise keeles on hea sõna "reimagination" ja The Force Awakens on mõnes mõttes 1977 aasta Star Warsi uusversioon. Mitte otsene remake, aga selle põhja uuesti tegemine. Enamasti sellised asjad ei meeldi mulle, aga antud filmi puhul ei ole viga midagi.

Mis puudutab austusavaldusi, siis on midagi, mis on vist kõikides eelnevates filmides olnud, ning mida ma lootsin ka sellelt filmilt. Esiteks, et keegi ütleks "I have a bad feeling about this." Väga kitshilik, aga see on käinud Star Warsidega alati kaasas ning ka seekord. See on just selline austusavaldus või "inside joke", mis ei võta mitte midagi ära, aga annab veidi mõõdet juurde neile, kes sellest aru saavad. Mida ma seekord tähele ei pannud, kuid samas ei ole ka asi, mida peaks kohe tähele panema, on Wilhelm scream. Äkki ma ei panud lihtsalt tähele ning ilmselt seda ei tohikski kohe märgata, aga teist korda vaadates ma kindlasti pingsalt jälgin, et kas tõesti seda ei olnudki.

Ma ei saa kuidagi öelda, et ma filmi ei nautinud. Aeg läks kiiresti nagu seiklusfilmi vaadates peakski minema. Filmi trailer ehk oli liiga paljastav ning oleks võinud olla isegi tagasihoidlikum ning ma kujutan ette olukorda, kus vähem eelteadmisi treileri tõttu oleksid nautimist isegi võimendanud.

Parim "asi", mis filmis oli, oli Poe Dameron. Treiler ei anna meile pea midagi tema iseloomu ja karakteri kohta ning tema prominentsus filmis ja karakter on veidi üllatav ning väga hästi üllatav. See oleks võinud olla ka teiste tegelaste osas. Kusagil oli lugu sellest, et Poe pidi olema tegelane, kes tegelikult surebki filmi alguspooles õnnetuses ära. Filmi vaadates ma isegi jõudsin mõelda sellele, et imelik, et üks tegelane lihtsalt kadus ja kas tõesti saigi ta surma? Oleks väga imelik olnud, sest mingi ootus oli kogu aeg, et nüüd kohe järgmine stseen näitab, mis temaga juhtus. Noh, ei näidanud, vaid ta lihtsalt tekkis tagasi juba baasi. Võib-olla üks halvemini seotud kohti filmis, aga mul on hea meel, et see tegelane filmis edaspidigi on.

Kui The Phantom...” Loe edasi→