Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Vaatasin nüüd sarjade aluseks oleva filmi ka ära. Arvestades, et 1994. a tehtud, näeb juba tiitritest peale üsna tänapäevane välja. Esimene mõte, mis filmi vaadates tabas, oli, et selliselt põhjalt saaks terve seriaali teha. Materjali jätkub nii palju, nii et sarjategijate samm oli loogiline. Üldiselt ega see palju sarja üksikosadest ei erinenud. See ongi suurim miinus, sest film peaks ikka kuidagi uhkem ja mitmekesisem olema.
Pull oli vaadata "Kolmas kivi päikesest" Harry't (French Stewart) mängimas kurja sõjaväelast. Tal oli küll väike episoodiline (suremise) roll, aga seda naljakam. Kolonel O'Neil (Kurt Russell) oli väga karm tüüp, üldse mitte muhe mees, nagu sarjas.”

“Sutsuke uudsust oli selleks filmiks kadunud, aga paar uut asjalikku tegelaskuju muutsid filmi siiski põnevaks. Eriefektidele pandi taas palju rõhku.”

“Film, mis on suunatud noortele ja ma ütleks, et eelkõige ilmselt teismelistele tüdrukutele. Tundub ka, et selle filmi stsenarist või vähemalt raamat, millel film põhineb, on samuti teismeline tüdruk.
Nagu on film, aga väga lihtsakoeline.”

“See on tõeline kauaoodatud järgede aasta ja ma ei mõtle Marveli filme, mille filme iga aasta välja tuleb. Oleme juba järje Mad Maxile ja tulemas on järjed Bondile, Terminatorile ja Star Warsile. Jurassic Park oli üheksakümnendatel tõeline hitt. Uus tehnoloogia lubas tuua ekraanile usutavalt selliseid tegelasi, mis varem tundus olevat võimatu. „Monsterfilmid“ tundusid saavat võimaluse usutavaks eluks. Jurassic Park oli esimene selline „monsterfilm“, mis oli intelligentne, mida enamik „monsterfilme“ varem ei olnud, sest koletised ei olnud usutavad ning filmid olid selles osas tahtmatult koomilised. Inimesed hõiskasid, et peale seda filmi on kõik võimalik. Järjed tundusid olevat paratamatud.
Ma pean ütlema, et mulle The Lost World meeldis. Goldblum, Moore, Postelwhite, Vaughan, Stormare – väga lahe näitlejateansambel ja lugu oli rohkem seiklusfilm, kui esimene. Mulle seiklusfilmid meeldivad ja seiklusfilm põnevuse, ehmatuste ja suurte „kollidega“ on ju nauditav. Kolmas osa oli veidi pettumust valmistav ja siis tekkis ka sarja vahe sisse. Sarja suurimaks probleemiks oli saanud see, et ta ei arenenud, vaid kordas ennast ja vaatajad said sellest ka aru. Inimesed satuvad parki või saarele, loomad saavad lahti või juba on lahti ja siis tuleb inimestel järjekordselt ellu jääda. Alati on ka lapsed tagaajavate osas, on vähemalt kaks paha – üks ahne ärimees ja üks jahimehetüüp. Lihtne ja selge valem. Ilmselt peale kolme filmi saadi aru, et seda korrata ei ole enam teema. Kõik on seda juba näinud ja kui teha neljas film, siis tuleb teha midagi uut ja 14 aastat vahet näitab, et see ei olnudki nii lihtne.
Möödus kolmteist aastat ja stuudio hakkas arvutama, et oleks hea aeg uus järg teha. Keegi enam ei mäleta, et filmisari hakkas ennast kordama ja need, kes vahepeal on kasvanud suureks, nemad tahavad ka ju dinosauruseid inimesi ampsamas näha.
Stuudio tegi seejärel suurepärase otsuse eduks. Nad palkasid Chris Pratti. Sel hetkel päris tundmatu näitleja, mis puudutas kinofilme. Tal ei olnud sel hetkel veel suuri hitte kinodes, oli sarjanäitleja ja mõned väikesed kinorollid, millest vast meeldejäävaim James McAvoy „sõbrana“ Wantedist, aga siis tuli eelmine suvi ja Guardians of the Galaxy. Üle aastate tõeline nauditav space adventure. Pratt oli hetkega A-list star. Inimesed ei oodanud Jurassi Worldi Chris Prattiga vaid Jurassic Worldi Starlordiga ning rekordid on tõsiasi.
Mis puutub antud filmi, siis ei ole siin midagi uut. Korratakse kõike seda, mida oleme juba näinud. Põhimõtteliselt on tegu ikkagi sama loo uuesti jutustamisega, millesse on paras kogus Deep Blue Sea nimelist filmi sisse pandud. Kõik neli filmi on praktiliselt ühe filmi kordused. See ei tähenda, et ta otseselt halb oleks ja ei oleks nauditav. Neile, kes eelmiste filmide ajal liiga väikesed olid, nemad on tõeline sihtgrupp filmile ja vaieldamatult on nad vaimustunud.
Loogikat ei tasu järjekordselt jälgida. Igasuguseid „plothole“ on tunduvalt rohkem, kui eelnevates filmides. Võiks ilmselt sadakond küsimust üles kirjutada, millele loogilist vastust lihtsalt ei ole, aga samas me räägime ju filmist, kus inimesed äratavad dinosaurused ellu.
Ükski näitlejatöö ei ole kahjuks märkimisväärne. On inimesed filmis ja isegi Pratt on pigem selline keskpärane. Ta ei ole eriliselt karismaatiline ega ka naljakas. Ta vist ei saa ühtegi nalja ega one-linerit filmis visata. Filmi toon lihtsalt on selline. Keegi otseselt väga halvasti ei mängi, aga kui tuleb järg ja kõik näitlejad asendatakse uutega, siis väga taga ei igatse. Eks risk oli, et filmist ei tule tõeline hitt, vaid jääb kolmanda filmi tasemele ja igasugune risk tegemisel tuli taandada võimalikult väikeseks. Sellest natuke kahju on, sest tegu on ikkagi kasutamata võimalusega.
Film ilmselt teeb ära selle aasta superhittidele – Furious 7 ja Avengers: Age of Ultronile ning võib uusi rekordeid teha, kuigi ilmselt kahele James Cameroni filmile jääb lõpuks alla. Juba sellepärast tasub vaadata, et näha, milline on üks film, mis teeb suhteliselt ootamatult rekordeid. ”

“Wachowskid tõusid esile Matrixiga ning on sellest ajast alates viljelenud vaid ulmežanrit, mis võimaldab kõige paremini visuaalselt innovatiivne olla. Katsetamistega on nii, et vahel tuleb välja (Cloud Atlas) ja vahel mitte (Speed Racer).

Kui film USAs linastus, siis kuulutati film suhteliselt konsensulikult kohutavaks ebaõnnestumiseks. Ise kinno minnes juba teadsin, et tegu saab olema soperdisega, aga lootsin, et vähemalt on visuaalselt ilusa soperdisega. Kahjuks pean tõdema, et ei olnud isegi mitte seda.

Ulmefilmi tehes üks tähtsamaid asju on see, et vaataja peab aru saama, kus tegevus toimub. Peab olema nägemus ja süsteem - nö. "blueprint". Selles filmis seda ei ole. On kohad ja justkui lihtsalt üksteise järgi ehitatud majad, aga ei muud.

Näitlejatööd on masendavalt kehvad, süžee segane ning igasugune loogiline mõtlemine tuleb filmi vaadates välja lülitada. Imelik on mõelda, et ilmselt eelistaksin vaadata isegi Transformers 4, sest selle sisu oli loogilisem ja see on ikka väga suur löök allapoole vööd.

Ei hakka rohkem kirjutama, sest film ei ole seda lihtsalt rohkem väärt. Vaatama soovitan minna ainult neil, kes tahavad näha, kuidas mitte ühte ulmefilmi teha. ”

“See kõik oli nii sünge. Saan aru, et enne lõppu saabki asi ainult hullemaks minna. Kõik oli nii hall ja nii külm. Screenwriter oli samamoodi asjast aru saanud nagu ma eeldasin - hall ja jäine, sünge ja masendav. Lootust pole, tunne oli, et nad põgenevad elulõpuni ja jäävadki põgenema, sest mõistatuse viimased tükid puuduvad.

Filmi läksin vaatama tükk aega peale raamatu läbi lugemist, seetõttu ei pettunud ma selles eriti, mis siis, et raamatut olin kaks korda lugenud, aga kõik jõudis siiski niivõrd tuhmuda, et ma filmis ei pidanud pettuma. Heliefektid ja eriefektid olid head, oma peas ma neid nii võimsatena ette ei kujutanudki. Kahjuks tõesti, pean nüüd selle kirjelduse siinkohal katki jätma, sest raamat oli nii halvasti kaheks jaotatud.

PS! Nagini on ikka äge vend! :D”