PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

199. The Missing Picture (2013)
Rithy Panh

Tänapäeva Kambodža kuningriik on kiire majanduskasvuga ning tõmbab igal aastal välisturiste ligi nagu kärbseid toidulauale. On magusad ajad. Ka rahvastik kasvab tasapisi, erinevalt 1970ndate teisest poolest, mil Pol Poti käsul läbi viidud koletu veretöö tagajärjel kahanes rahvastiku koguarv ligi 25% võrra. Praegu mäletavad seda süstemaatilist terrorit vaid vähesed. Pol Pot kartis kättemaksu ja nii oli tal lihtsam hävitada korraga nii rahvavaenlased kui ka nende perekonnad. Siiski on veel neid, kes mäletavad. Dokumentaalfilmi „Puuduv pilt” autor Rithy Panh on üks neist. Ta oli 13aastane, kui ta isa, ema, õed ja õepojad surid otse ta silme all ükshaaval nälga või kurnatusse. See film on tema lugu, väga südamlik, ühteaegu liigutav ja jahmatav lugu, mida aitavad autoril jutustada käsitsi vormitud savinukud ning ainulaadsed arhiivikaadrid otse töölaagritest. See on animatsioon, kus nukud ei liigu. Animatsioon toimub meie peas ja aitab filmi oluliselt kergemini jälgida, kui taolise raske teema puhul muidu eeldada võiks. „Puuduv pilt” võitis selle aasta Cannes’is Un certain regardi sektsioonis peapreemia ja on esitatud Kambodža poolt parimale võõrkeelse filmi Oscarile. Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

200. The Necessities of Life (2008)
Benoît Pilon

Montréali filmifestivalil parima filmi auhinna Grand Prix des Ameriques võitja 2008. aastal ja Kanada kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile, see film on Quebéci lavastaja Benoît Piloni vändatud haarav ja emotsionaalne jutustus. Varem dokumentaalfilme teinud Pilon teeb siin oma debüüdi täispika mängufilmiga.

Film on inspireeritud tuberkuloosiepideemiast, mis vallandus Lõuna-Kanadas inuiti rahva seas 1940.–1950. aastatel. Rahvusvahelise hiti „Atanarjuat (Välejalg)” täht Natar Ungalaaq mängib filmis meest, kes on rebitud eemale tema isoleeritud kodupiirkonnast, perekonnast ja hõimust ning viidud Québeci linna haiglasse, kus ta kogeb korraga nii suurt kultuurišokki kui ka ettearvamatuid inimsuhteid.

Erilist märkimist väärib aga filmi operaatori Michel La Veaux’ suurepärane kaameratöö, milles eristuvad selgelt urbanistlik Québeci linnamaastik ja imetlusväärsed Kaug-Põhja alad. Veel tasuks kindlasti märkida Robert Marcel Lepage’i kaunist muusikat.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

201. The Notebook (2013)
János Szász

Ungari, 1944. Tavaline perekond, kust isa läheb pärast põgusat koduskäimist taas rindele. Ema otsustab kaksikud poisid viia maale vanaema juurde, sest seal näikse olevat suurem lootus ellu jääda. Õieti on tegu taluga väikese provintsilinna ääres, ja õieti on vanaema alkohoolikust julmur, kes vennad oma raudsele distsipliinile allutab. Vähemalt näiliselt. Poisid ei jää aga abituteks ohvriteks, vaid hakkavad treenima meelekindlust ja sitkust. Ärevas ja puudust kannatavas keskkonnas pole kerge liitlasi leida; nurkaaetud inimestes tärkab julmus ja hoolimatus. Ka lahutamatute vendade karastumisest, mille eesmärk on ülekohust ja valu võita, kujuneb balansseerimine kurjuse äärel.

„Kaustik” on Agota Kristofi romaani järgi vändatud halastamatu film, milles jutustatud lugu meenutab sünget muinasjuttu kurja nõia majja sattunud lastest, kes tulevaste kangelastena peavad läbima hulga katsumusi. II maailmasõda on iseäranis Ida-Euroopa jaoks periood, millest kajab kohutavaid ja inimsuse haprasse keskmesse tungivaid motiive. Siiski näib, et kirjanikud ja filmitegijad külastavad seda ajastut teatava ettevaatusega. Kulub enesekindlust, et uskuda oma looming olevat teemale vääriline.

János Szász on ülesandega hakkama saanud ja loonud teose, mis üksnes ei hoia lakkamatu pingega vaatajat ärevil, vaid puudutab julgelt eksistentsiaalseid küsimusi, millele lõplikku vastust anda ei olegi võimalik.

Martin Oja

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

202. The Old Man (2012)
Ermek Tursunov

Huvitav mõte tuua Ernest Hemingway 1951. a avaldatud ühe kuulsama ja auhinnatuma novelli „Vanamees ja meri” tegevus ja inimsuhted nüüdisaegsesse Kasahstani, kus mere asemel on stepp. Aga eks ole steppi ju ennegi merega võrreldud. Film ürgsest võitlusest loodusega, et ellu jääda, aga ka aususest, autundest, sellest, kuidas teha head, ilma et keegi ootaks vaevatasu, pöördumatust aja kulgemisest ja rändhingede mõjust praeguse mina kujunemises.

Filmis on tabatud vaatamata täiesti uuele keskkonnale ja ajastule ometigi hemingwaylik filosoofiline sügavus piibellikus mõõtmes. Erbolat Toguzakov ja Orõnbek Moldahan teevad suurepärased rollid üks Vanamehena, teine poisikesena. Kindlasti ei unune suurepärased kaadrid ürgsest stepist ja Vanamehe lausa hingematvalt hea mäng.

Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

203. The Passion of Michelangelo (2013)
Esteban Larraín

Nii liigne usk kui ka usu puudumine viivad hullude tulemusteni. Kaotame jalgealuse nii siis, kui usume küsimusi esitamata, kui ka siis, kui esitame küsimusi midagi uskumata. See on üks teema, mida filmis „Michelangelo passioon” käsitletakse.

Ekraanile jõudvad sündmused põhinevad tõestisündinud lool Miguel Ángelist, kes väitis, et on Neitsi Maarja sõnumite vahendaja. Miguel Ángel kogus kiiresti järgijaskonna. Aastatel 1983–1988, mil tekkisid esimesed Pinocheti-vastased rahvakogunemised, käidi teda pühal mäel väikses Peñablanca külas kümnete tuhandete kaupa vaatamas. Kirikus äratas too „nägija” kahtlusi, sest tihti olid tema sõnumid Neitsilt valitsevat Pinocheti diktatuuri soosivad. Preester Ruiz-Tagle sõidabki kirikujuhtide käsul Peñablanca külakesse, et Miguel Ángeli fenomeni uurida, eesmärgiga see tõeks tunnistada või valeks kuulutada.

Film tõstatab äärmiselt huvitavaid filosoofilisi ja ka inimlikke küsimusi teemal usk, võim ning kuidas need kaks omavahel seotud on. Ma arvan, et teatud tingimustel võib diktaatoreid nn usukuulutajatega võrrelda (ka Miguel Ángel ilmutab filmi edenedes diktaatorlikke jooni). Mõlemal on oma vankumatud tõed, mida nad maailmale teatavaks teevad. Eks või ka religiooni ja valitsevasse võimu uskujaid kõrvutada. Nii religioonil kui ka valitsejail on vaja uskujaid, kes tunnistavad nad heaks või vähemalt möödapääsmatuks. Vastasel juhul ei oleks neil positsiooni, millelt nad meid praegu valitsevad.

Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

204. The Past (2013)
Asghar Farhadi

Praeguse Iraani kino meistrina on pärast Oscari võitu oma viimase filmiga „Lahkuminek” lavastaja Asghar Fahradi tagasi oma uue, Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis osalenud teosega „Möödanik”.

Pariisi saabub üle nelja aasta Iraanist pärit Ahmad (Ali Mosaffa, mullu PÖFFil linastunud filmi „Viimane trepiaste” peaosaline) – mees, kes tuleb linna selleks, et lõpuni viia lahutus oma kohe endiseks naiseks saava abikaasaga ning näha oma tütreid pärast pikka lahusolekut. Tema üllatuseks on naine uues suhtes araablasest mehe Samiriga (Tahar Rahim), kellel on omakorda poeg ning kelle enda naine on koomas. Ahmadi vanem tütar ei saa juba pikemat aega oma emaga läbi ning kõikide olukord on keeruliseks muutunud, sest lapsed ei kiida heaks ema uut suhet Samiriga ning üsna pea saab Ahmad aru, et temalt oodatakse kõige korda ajamist.

Kui selline sisukokkuvõte kõlaks muidu üsna tüüpilisena, siis sellise lavastaja puhul nagu seda on Asghar Fahradi, seda öelda ei saa, vastupidi – tegu on tõeliselt tugeva draamaga ja kaunilt üles ehitatud teemapüstitustega filmis, mis räägib lahkuminekust kahe inimese vahel ning nendest inimestest, keda kõiki see puudutab, kuid kellest keegi, oskamata päriselt minevikule otsa vaadata, ei saa oma eluga edasi minna.

Maria Reinup