The Grandmaster (2013)

193. The Grandmaster (2013)
Wong Kar Wai

„Kung fu’l on kaks seisundit – maas või püsti. Kui sa teed vale liigutuse, oled selili maas. Ainult neile, kes jäävad püsti, on antud õigus rääkida,” võtab Hiina võitluskunstide filosoofia kokku legendaarne wing tsun kung fu stiili meister ning Bruce Lee õpetaja Ip Man.

Filmi pealtnäha lihtsakoeline süžee viib meid Teise maailmasõja eelsesse Hiinasse, kus nii põhja kui ka lõuna kung fu koolkondade vanameistrite aeg on poliitiliste tormituulte ja lääne tsivilisatsiooni pealetungiga otsa saamas ning aeg selgitada võitluses välja perekondade mantlipärijad. Võitluskunst pole lubatud lastele ega naistele ning sestap tabab lõuna wing tsun traditsiooni kaitsvat Ip Mani ootamatu vastane – põhja bagua-stiili õpetaja tütar Gong Er. Algavas kahevõitluses pole kaalul ainult suurmeistri ning stiilide ühendaja tiitel, vaid palju enamat – au, ustavus ning armastus.

Tõsielusündmustele ning suurmeistri Ip Mani elusolevate õpilaste mälestustele tuginev film ei võta vaatajat pahviks ainult Wong Kar-waile omase hingematvate kaadritega unenäolise maailmaga, kus ekslevad üksteisest ikka ja jälle mööda komistavad tegelased, vaid ka samavõrd võimsate ning realistlike võitlusstseenidega, milleks peaosalistest superstaarid Tony Leung ning Zhang Ziyi valmistusid tervelt neli aastat. Sestap on pinevusega oodatud „Suurmeister” pikaks ajaks meelde jääv ning hõrk kogemus ühtmoodi Aasia, võitluskunstide kui ka Wong Kar-wai austajatele.

Sten Saluveer


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Great Beauty (2013)

194. The Great Beauty (2013)
Paolo Sorrentino

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad. Rooma kesklinna hiiglaslikus katusekorteris käib metsik pidu kogu öö, sest Jep Gambardella (Toni Servillo) saab täna 65aastaseks. Sisalikulaadsest graatsiliselt salvavast Jepist on saanud Rooma dekadentsi sümbol. Jesuiitide ja di Medicite traditsioone järgides teab ta inimeste eludest rohkem kui vaja oleks ning naudib oma mõjuvõimu Roomas igapäevaselt nagu antiikse marmordžungli täieõiguslik valitseja. Ometi on see sünnipäev tema elus märgiline ja äkiline silmitsiseismine surelikkusega paiskab Jepi (ja meid koos temaga) unenäolisele ringreisile läbi Rooma oleviku ja mineviku, läbi Jepi mälestuste, ihade ja purunenud unistuste.

„Kohutav ilu” on liiga aristokraatlik, et mingist narratiivsest struktuurist viitsida kinni pidada. Ta pakub selle asemel kirevat seiklusreisi, mis lõikab ajast ja ruumist galantselt läbi nagu Parma singist. Kes on Felliniga sina peal, see teab, kuidas vahel tuleb end lihtsalt ekraani meelevalda usaldada. Kui aga Fellini kujutas Roomat armastusega, siis Paolo Sorrentino jaoks on kuldse pealispinna all kihtide kaupa ladestunud erinevate ajastute kõdu. See film on ühtaegu nii ood kui ka eleegia Roomale.

Paolo Sorrentino sai tänavu 43 aastat vanaks ja tegi oma karjääri parima filmi. Ehk kangutab teda mõte surelikkusest nagu Jepi? Ehk tuleb igaühele abiks, kui vikatimehe riidesahin meile meie aega ja kohta vahel meelde tuletab?

Tristan Priimägi


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Hour of the Lynx (2013)

195. The Hour of the Lynx (2013)
Søren Kragh-Jacobsen

Søren Kragh-Jacobsen, keda tuntakse ühe Taani kõige edukama lavastajana, on tagasi Pimedate Ööde filmifestivalil oma uue filmiga „Ilvese tund”.

Noor teadlane Lisbeth töötab väga range režiimiga psühhoneuroloogiainstituudis ning on ühe patsiendi pärast sunnitud erakorralise abi osas pöörduma preestri poole. Nii tuuakse maakonna kõrvalisemas osas asuvasse hullumajja 45aastane preester Helen (Sofie Gråbøl, keda eesti televaataja teab kindlasti Taani menusarja „Kuritegu” Sarah Lundina), kes kohtub seal nimetu Poisiga. Poiss, kes enesetapukatse ajal olla jumalaga rääkinud, paelub teda ning Helen otsustab hullumajja jääda. Mõlemad naised peavad oma tööeetika kõrvale jätma, sest kardetakse Poisi uut enesetapukatset. Püüdes olukorrale lahendust leida ning samas ajaga võidu joosta, avastavad mõlemad naised end aina sügavamalt haige Poisi mõistusest ning see, mis neid seal ootab, on mõlemale üllatus.

Läbiv lugu filmis on paeluv – nii narratiivi kui ka huvitaval kombel pilguna Skandinaavia psühhoneuroloogiainstituutide tegutsemisviisidele. Film, mis üles võetud filmilindile, on oma tumedates, puhastes sügise- ja talvetoonides kummitama jääv lugu sellest, kuidas lapsepõlv meid hiljem mõjutab ning laseb õõva tekitavalt särada Frederik Christian Johanseni (Poisi) rollil.

Maria Reinup


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Journals of Knud Rasmussen  (2006)

196. The Journals of Knud Rasmussen (2006)
Norman Cohn, Zacharias Kunuk

Esimese inuitikeelse filmi „Atanarjuat (Välejalg)” autorid Zacharias Kunuk ja Norman Cohn filmisid oma teise linateose tervenisti inuitide koostööna. Filmi fookuses on inuitide ajaloo pöördeline hetk, kui kohtuti esmakordselt Euroopa maadeavastajate ning kristlusega. 1922. aasta paiku rändas Taani uurija Knud Rasmussen Kanada Arktikas, et üles tähendada kohalike hõimude uskumusi ja jutte. Tema märkmed on filmis räägitavate lugude algallikas. Jutustaja on Apak, viimase suure šamaani Avva tütar. Lugude keskmes ongi šamaan Avva (keda mängib tema järeltulija Pakak Innukshuk) ja Umik, kes juhtis tol ajal oma rahva ristiusustamist.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Look of Love (2013)

197. The Look of Love (2013)
Michael Winterbottom

Michael Winterbottom – PÖFFil juba tavaline külaline, tänu filmidele „Argipäev” ja „Retk” – naaseb eluloofilmiga kurikuulsast pornoajakirjade kirjastajast ja kinnisvaraomanikust Paul Raymondist, kelle porno- ja fantaasiamaailm peegeldus ta hedonistlikus elustiilis. Aga fantaasia ei jäänud kestma. Steve Coogan mängib Raymondit, kes alustab karjääri petisena sõja ajal. Üritades läbimurret meelelahutusmaailma, hakkab Raymond korraldama Alasti Revüüsid, mis ei meeldi võimudele, aga võluvad publikut. „Teatri”-äri kasvades 1960.–1970. liigub Raymond pornoajakirjade maailma. Aga sedavõrd, kui ta elustiil hakkab peegeldama järjest kasvava varandusega kaasnevat glamuuri ja liialdamist, tekivad mõrad ta isiklikus elus. Kui ta tütar Debbie tutvub glamuurimaailmaga, tundub tragöödia paratamatu. Nagu Winterbottomi filmide puhul tavaline, võlgneb „Armastuse pale” suure osa edust detailsusele, kuna 1960.–1970. Suurbritannia hämaram pool taasluuakse väga hoolikalt, tekitades filmile käegakatsutava atmosfääri. Edu võti on samas ka tugev näitlejatöö Cooganilt ja Anna Frielilt, kel õnnestub portreteerida võrdselt hästi tegelaste ebameeldivaid ja sümpaatseid külgi. Kokkuvõtteks, see on kaasahaarav lugu ülbusest, mis üheaegselt pühitseb ja mõistab hukka liialdamise kultuuri.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Mayor (2012)

198. The Mayor (2012)
Emiliano Altuna Fistolera, Carlos Federico Rossini, Diego Os orno

Sellest ajast saadik, kui president Calderón 2006. aastal Põhja-Mehhiko narkokartellidele sõja kuulutas, on teadmata hulk inimesi surma saanud. Mõne arvates on surmade arv 80 000, mõne arvates 250 000. Verise piirkonna keskel on San Pedro – maailma kõige rikkam ja turvalisem omavalitsus. Mauricio Fernández on selle linnapea.

Mauricio Fernández sai kuulsaks, kui kuulutas narkoliidri surma enne võime. Nagu näha, pole ta ainult linnapea. Kaks korda San Pedro (Monterrey) linnapeaks valitud mees on vastuoluline poliitik, kes hoolitseb õigluse eest isiklikult, et piirkonda puhastada. Tema meetodeid kiidetakse ja kritiseeritakse võrdväärselt. Tal on selge ettekujutus, kuidas pikendada rekordilist aega, mil linnas pole tulistamisi, inimrööve ega mõrvu. Hullud ajad nõuavad hulle meetmeid, ta põhireegel tundub olevat: „Ma ei kasuta traditsioonilisi meetodeid, aga ma lahendan probleemid.” Film ei kajasta ainult tema püüdlusi korra ja heaolu säilitamisel, vaid tutvustab ka ta keerukat iseloomu – see on intiimne portree miljonärist, kellel on ekstsentriline kunstikollektsioon, mitmel teemal (omapärane) isiklik arvamus ning huvipakkuv isiksus. Dokumentaalfilm annab meile võimaluse teda tundma õppida ning tänu selle poliitiku ebatavalistele arusaamadele mõista paremini olukorda tänapäeva Mehhikos.

Javier Garcia Puerto


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne: