Sedaanid - Arvustus.com arvustused

“Alfa 159 pole sportauto, kuid sport on tal geenides. Ja ükskõik kui taltsaks roolikeeraja teda ja ennast ei sunni, saab pärilikkus siiski võitu. Ja siis läheb lahti: juhiloast tuleb kõvasti kinni hoida.
2,2liitrise mootoriga Alfa 159 pole 185 hobujõuga just eriline atleet, pigem lihtsalt heas sportlikus vormis. Sama saab öelda kiirendusvõime kohta – 8,8 sekundit paigalt sajani pole halb, kuid ka ei midagi sensatsioonilist.
Roolitunnetus on esmaklassiline, mootori reaktsioon gaasivajutusele kiire ja käiguvahetus täpne. Rool istub kätte kui valatud ning esimest võimalust 185 hobusele kannuseid anda ei jaksa juht tipptunnil linnast välja venides ära oodata.
Alfa metsikumat poolt proovides on miinusteks ebatäpselt doseeritavad pidurid ja veidi ebamäärane sidur. Viimase pedaal on pika käiguga ja lahutus-lülituspunkti leidmine pole kuigi lihtne.
Sportlikkusest johtub teinegi ebamugavus: veeremüra maanteekiirustel. Samas saab möödasõidud toimetada vaevata, mootor veab jõuliselt juba 2000 pöördelt, suurim võimsus äratatakse aga kusagil 4000 kandis.
Sõitjateruumis on 159-s neljale ruumi piisavalt, kolmekesi tagaistmel läheb muidugi kitsaks. 405liitrise pakiruumi kasutusvõimalusi pärsib väike laadimisava, kuid mahult asetub see konkurentide vahele: näiteks BMW 3. seeria sedaanil on see 460 liitrit, Lexus IS-il 378.

Miinused: veeremüra, keskpärase suurusega pakiruum
Plussid: disain, juhitavus, sõidurõõm

Kokkuvõte: kaunis ja temperamentne auto, mis veidi tingib sõidumugavuses ja praktilisuses.”

“Alfa Romeo 166 ees seisis raske ülesanne, tal tuli konkureerida luksussedaanide raskekahurväega – BMW 5. seeria, Volvo S80, Audi A6 jt. Alfa Romeol on selleks alati olnud eeldused (silmapaistev kujustus, võrratud sõiduomadused ja eesrindlik tehnika) peale ühe – töökindluse. See ebausaldusväärsus on omandanud lause legendaarse aura ja tihtipeale peetakse seda üheks Alfa Romeoga lahutamatult kaasas käivaks omaduseks. Muidugi, Alfasse võib ka teisiti suhtuda – Briti telesaate “Top Gear” saatejuht Jeremy Clarkson on öelnud, et Alfal pole vigu, tal on iseloom. Sellegipoolest pidi 166 “iseloomust” lahti ütlema, et väärilist konkurentsi pakkuda. Päriselt see (õnneks või kahjuks) ei õnnestunud. Töökindlus on Alfa Romeo kohta suhteliselt hea, üldises plaanis aga keskmine või veidi alla selle.
Alfa Romeo 166 ei tundu sõites nii suure autona, kui ta tegelikult on, seda tänu sportlikule vedrustusele ja head tagasisidet pakkuvale roolile. Seesama sportlikkus, mis kõva kattega heal teel mõjub sõidutundele hästi, tuletab ennast aga halval teel hoopis ebameeldivamalt meelde, sest kahjuks on tunda kõik ebatasasused ja sügavamast august läbi sõites võib tekkida tunne kui mõnes eriti jäigas sportautos – otsekui oleks keegi jalaga vastu tagumikku virutanud. Mudeliuuenduse käigus muudeti veidi vedrustust ja probleem leevendus, kuid täielikult ei kadunud.
Kuigi esiveoline ja varustatud võimekate mootoritega, ei ole 166-l enamasti probleeme jõu mahapanemisega ja esirehvid enneaegselt enamasti ei kulu, vähemalt siis, kui just tahtlikult rattaid puksima ei lase. Pidurid on 166-l tasemel ja võimsamate mootoritega kaasnevad ees Brembo neljakolvilised sadulad, mis koos mehist mõõtu ketastega tagavad tasemel aeglustuse.

Miinused: janused bensiinimootorid, vähe ruumi taga, halb maine
Plussid: elegantne ja eriline välimus, soodne osta ja soodsad varuosad, haruldane

Kokkuvõte: Alfa Romeo 166 võiks kuuluda klassi tippu, kuid mõned väikesed puudused seda siiski ei luba. Siiski on tegu omapärase ja hea sõidukiga.”

“Ehkki BMW rõhutab uuendatud 3. seeria puhul ennekõike säästlikkust, ei maksa heituda, sõidulusti pakub „kolmas” endiselt.
Tõesti suukorvistasid mängud „rohelisega” mõnegi automaailma metslase, kuid esiteks – hoolimata temperamendist kuulub kolmas seeria ju ikkagi pereautode seltskonda ja teiseks – mis võiks kellelgi selle vastu olla, kui kiirus ja sõidurõõm tulevad kätte väiksema kütusekulu hinnaga?!
Näiteks ökonoomsusmeister 318d kulutab sajal kilomeetril keskmiselt 4,7 liitrit kütust, kuid saavutab paigalt sajakilomeetrise tunnikiiruse 9,3 sekundiga. Ega prooviautokski olnud automaatkäigukastiga 318i-d oma 6,4liitrise keskmise kuluga januseks saa kuulutada. Kiirendusaeg 9,9 sekundit ei sümboliseeri tõesti midagi sportlikku, kuid kulunumbri taustal mõjub igatahes piisavalt reipana.
Sportlikkus materialiseerub aga kurvilisel asfaltteel, kus tagaveolisele omane aktiivsus koos võrdse massijaotusega telgede vahel moodustavad täpselt tunnetatava, ettearvatava, kuid kiire ja täpse koosluse. Roolitunnetus väärib medalit nagu vedrustuse häälestus sportlikuks sõiduks. Sportlikkuse medali teisel küljel asuvad siiski raputav sõit kehvades teeoludes ning ka suhteliselt kõrge sisemüra.

Miinused: ebamugav kehval teel, sisemüra.
Plussid: disain, juhitavus, kütusekulu.
Kokkuvõte: auto inimesele, kes hindab sportlikku juhitavust ja on nõus ka sellega kaasnevate miinustega.”

“406 esitlemisel 1996. aastal oli tegu igas mõttes oma klassi liidriga, mis võitis võrdlusteste ja teenis kiidusõnu õnnestunud tervikuna. Vastupidavuselt on tegu keskmisest Prantsuse autost parema, üldiselt aga üsna keskpärase sõidukiga.

Miinused: veermiku- ja pidurihädad, janused ottomootorid
Plussid: diiselmootorid, sõiduomadused, välimus (eriti kupeel)

Kokkuvõte
Töökindluselt keskpärnae, kuid kui leida väga heas korras 406, on tegu mugava, mahuka ja asjaliku pereautoga.”

“BMW 5. seeria Gran Turismo kohta kehtib GT-autode iseloomustus, sõiduk pikkade vahemaade kiireks läbimiseks, väikese laiendusega. Nimelt ei ole hea tee eelduseks.
Käänulistest teedest saate mõnu tunda mugavusest hoolimata. Uskumatu, kuidas BMW insenerid suutsid GT kahetonnise tühimassi „ära peita”! Seda nii kiiendust-pidurdust kui ka juhitavust silmas pidades. Kui ka rehvimüra pinnatud asfaldil õnnestuks maha suruda, oleks tegu lausa ideaalse kombinatsiooniga spordist ja mugavusest.

Miinused: rehvimüra pinnatud asfaldil, disain
Plussid: mugavus, juhitavus, ökonoomne ja võimas mootor
Kokkuvõte: omapärase välimusega auto, mille sõiduomadused on ekstraklassist. Liidab õnnestunult praktilisuse, lukususlikkuse ja sportlikkuse.”

“See, et 7. seeria BMW sulatab sportsedaani ja luksusauto ühte, pole uudis, küll aga viis, kuid viienda põlvkonna „seitsmes” seda teeb.
Jättes skaala keskkoha paika, laiendab uus „seitsmes” seda mõlemast otsast nii sportlikkuse kui ka mugavuse-esinduslikkuse suunas.
Mõistagi ei käi jutt vaid sõiduomadustest, vaid auto olemusest laiemalt. Alustades kas või välisdisainist: juhitavusele stabiilsust ja sõitjateruumile ruumikust lisavast pikast telgede vahest johtuva visuaalse kohmakuse tasakaalustavad lühike eesmine ülend ning massiivsele mootorikattele järgnev tahapoole nihutatud sõitjateruum koos madala katusejoonega. Rohkem kui viie meetri pikkune „seitsmes” näeb välja trimmis, väljavenitatusest pole juttugi.
Kui sõitjateruumi kujundust püüda millegagi võrrelda, passiks paremini moodne kontor kui kodu. Või siis pigem nõupidamisruum kui sigarisalong. Asjalikkus kõlab peamise märgusõnana, sellest hargnevad kõik teised. Tipptasemel materjalid ning eeskujulik koostöö kuuluvad luksusauto juurde enesestmõistetavalt nagu ka tähelepanu detailidele.

Miinused: hind
Plussid: sõiduomadused, tehnika, viimistlus, mugavus
Kokkuvõte: tipptasemel esindusauto, mis on ühtaegu nii mugav kui ka hästi juhitav.”