1.
Alguses oli Sõna. Ajaloolised piiblid Jaan Paruski kogust
Mikkeli muuseum
Näitusega tähistatakse muuhulgas 275 aasta möödumist esimese eestikeelse piibli ilmumisest. Eestikeelse vaimuliku kirjasõna kõrval leidub kogus ka saksakeelseid kordusväljaandeid Martin Lutheri piiblitõlkest ning haruldasi näiteid õigeusu vaimuliku ja liturgilise kirjanduse väljaannetest. „Omakeelne piibel on eesti raamatu-, kirjandus- ja kunstikultuuri tüvitekst, mille kultuuriloolise ja vaimuliku tähendusvälja kõrval avab käesolev näitus ajalooliste väljaannete tüpograafia ja köitekunsti esteetilist maailma," sõnab näituse kuraator Kerttu Männiste. Näitus kutsub märkama ajalooliste trükiste kõrget väärtust tarbekunsti teostena. Väljapanek pakub võimalust jälgida nahakunsti tehnikate ja kaunistusmotiivide arengut ning paremini mõista, millist töömahtu ja meisterlikkust nõudis trükise väljaandmine ning milline oli raamatu positsioon lugejate kodudes. Trükiste kõrval leiduv valik piibliainelist vanemat Lääne-Euroopa graafikat Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu kunstikogust illustreerib tõlgendusprotsessi sõnast visuaalsetesse kunstidesse. „Mikkeli muuseumisse sobib Jaan Paruski piiblikollektsiooni esitlev näitus suurepäraselt ka seetõttu, et nagu koguja Johannes Mikkel koondas enda ümber Lääne-Euroopa vaimsust kandvaid kunstiteoseid, nii on ka Jaan Paruski kollektsioon õhtumaise kultuuriruumi traditsiooniliste väärtuste oaas ning eesti keele ja kultuuri arenguloo jäädvustus," kommenteerib Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre. Jaan Paruski tegevus ajalooliste eestikeelsete piiblite kogujana sai alguse 1960. aastate lõpul. Kollektsioonile pani aluse eksemplar eestikeelse piibli 1773. aastal ilmunud teisest trükist. Järgneva kolmekümne aasta jooksul jõudsid Tallinna, Tartu ja Viljandi antikvariaatidest tema kogusse köited pea kõigist eestikeelse piibli numereeritud trükkidest, lisaks rikkalik valik jutluse- ja lauluraamatuid. Kogumise motiivina on kollektsionäär ise nimetanud soovi pakkuda kultuurilooliselt väärtuslikele trükistele nõukogude perioodil turvalisi säilimistingimusi. Näitus toimub koostöös Tartu Ülikooli raamatukoguga. Näituse toimumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
2.
Ars moriendi – suremise kunst
Niguliste muuseum
Näitus „Ars moriendi – suremise kunst" keskendub kesk- ja varauusaegsele mälestamis-, matuse- ja surmakultuurile, pühendudes eeskätt nende teemade kajastumisele selle perioodi kirikukunstis. Väljapanek kaasab ja seletab lahti Niguliste muuseumis väljas olevaid hauaplaate, epitaafe, vappepitaafe ja teisi sakraalkunsti teoseid. Matusetraditsioonide ja -riituse tavasid ning läbiviimist avavad kultuuriloolised esemed, nagu näiteks erinevad kirstukaunistused alates keskajast kuni 18. sajandini, metallsargad ja matuseregaaliad, mille seas on turvisekiivreid ning 1678. aastal Tallinna toomkirikusse maetud Fabian von Ferseni uhke kuldbrokaadist surikuub. Samuti näevad külastajad 17. sajandi lõpust pärinevat ja ligi nelja ja poole meetri pikkust gravüüri, mis kujutab Rootsi kuningas Karl X Gustavi matuseprotsessiooni ning haruldast mehhaanilist surmafiguuri 1666. aastast, mis kaunistas kunagi Narva saksa kiriku kooriruumis asunud suurt kella. Näituse raames esitatakse filmikollaaži surma, suremise ja teispoolsuse kajastumisest Eesti ajaloolises mängufilmis. Teispoolsuse geograafiat ja surmajärgse elu sihtpunkte aitab lahti seletada Niguliste kooriruumis asuv mänguline põrandakaart. Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Paremat teekonda taevasse aitasid sillutada kirikutele tehtavad annetused, head teod, patukustutuskirjad, hingemissad ja palved. Kui keskajal oli taevasse pileti lunastamise vahendajaks kirik, siis luterliku arusaama kohaselt oli vaid usk see, mis määras inimhinge lõpliku saatuse. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Lahkunud olid selles ühises ruumis füüsiliselt kohal oma matusekohtades ja vaimselt tajutavad läbi neid representeerivate ja mälestavate memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoste ja esemete. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Usuti ka, et inimhinge surmajärgsel teekonnal on määravaks see, kuidas ta suri. Keskaegse surmaks ettevalmistuse ja surivoodi kombestiku võttis kokku traktaat „Ars moriendi ehk suremise kunst". Alates 15. sajandi algusest laialt levinud tekst lohutas ja juhendas nii surijaid kui ka nende eest hoolitsejaid. Näituse pealkiri „Suremise kunst" parafraseerib „Ars moriendi" algset tähendust, vaadeldes eeskätt surma-, matuse- ja mälestamiskultuuri visuaalset väljendumist kesk- ja varauusajal. Selle edastajateks olid kirikutele annetatud kunstiteosed ja matustega seotud esemed. Altariretaablite, kirikuhõbeda ja teiste esemete tellimine ja kirikutele kinkimine osutas sageli soovile kindlustada endale parem teekond teispoolsuses ning samas oli see ka mälestuse jäädvustamiseks ja mahajäänute julgustamiseks, et nad lahkunu hinge eest palvetaksid. Luterliku memoriaalkunsti iseloomulikumad teosed olid epitaafid ja vappepitaafid, mida püstitati eeskätt Jumala auks, kiriku kaunistamiseks ja inimestele mälestuseks. Matusekohti tähistavad hauaplaadid väljendavad kõige otsesemalt sajanditepikkuse mäletamis- ja matusekultuuri visuaalset traditsiooni. Hauatähise suurus ja kujundus osutasid lahkunu(te) staatusele ja tuletas maapeale jäänutele meelde nende surelikkust. Matustega seotud esemed annavad meile aimu, kui suurejoonelised võisid olla lahkunute ärasaatmised, viidates kadunukeste staatusele ja märgistades tollaseid matusetraditsioone. Kuninglike peade ja aadlike matusetseremooniad kaasasid sellesse viimse maise hetke etendusse nii leinavate osaliste kui ka pealtvaatajatena kõiki ühiskonnakihte. Palju lihtsamad ja tagasihoidlikumad olid aga tavainimeste ärasaatmised. Näituse ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Üleminek luterlusele 16. sajandi esimesel poolel kajastub eeskätt muutustes memoriaalkunsti tähenduses ja kasutuses ning teoste pildiprogrammide teisenemises. 18. sajandi lõpp märgib olulist pööret siinses matuse- ja mälestamiskultuuris. Katariina II ukaas 1772. aastast keelustas kirikutesse matmise ning seadis ette uute surnuaedade rajamise elukohtadest eemale. Kirikuruumis tähendas see aga matuste- ja mälestamisega seotud visuaalia seiskamist, kus uusi memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoseid seati pühakodadesse üles vaid haruharva. Näitusega kaasnevad loenguprogrammid, kuraatoriekskursioonid, haridusprogrammid, kevadine filmiprogramm ja muud üritused. Samuti on muuseumipoes saadaval näitusega seotud tooted ja meened. Näituse kuraator Merike Kurisoo, kujundaja Liina Siib. Pildiallkiri: Niguliste kiriku pastor Johann Hobing surivoodis. Johann Hobingi epitaaf. detail. U 1558. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
3.
Come In. Sisekujundus kaasaegse saksa kunsti meediumina
Kumu kunstimuuseum
Reedest, 22. veebruarist saab Kumu kunstimuuseumis vaadata näitust „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina", mis käsitleb kunsti ja sisekujunduse vastastikuseid seoseid. Näitus uurib kaunite kunstide ja rakenduskunsti kokkupuuteala ning joonistab välja nende loomevaldkondade ühisosad ja lahknevused. Eksponeeritud on objektid, skulptuurid, installatsioonid ja videod 25 eri kunstnikupositsioone esindavalt saksa kunstnikult. Lisaks saksa kunstnike töödele on näitusel väljas ka eesti kunstnike Sigrid Viiri ja Villu Jaanisoo looming, mis tegeleb sarnaste teemadega. „Come In" on näitus, mis vaatleb kunsti seost disaini ja argiobjektidega ning uurib erinevate mööbliesemete, sisekujundusobjektide ja interjöörilahenduste iseloomulikke jooni ning vaatamis- ja kasutusviise," ütles näituse koordinaator Kati Ilves. „Väljapanek võrgutab ja ahvatleb vaatajat, et juhtida tähelepanu disaini loodavale olustikule ning seda iseloomustavatele omadustele ja tavadele." Näitusel olevate mööbliesemete disain määratleb end kitsalt esmase visuaalse mulje andjana. Esmapilgul täiesti tavaliste interjöörielementidena näivad disainilahendused − pingid, diivanid, lauad, lauanõud, interjööri kuuluvad asjad ja muud objektid − osutuvad lähemal vaatlusel düsfunktsionaalseteks. Kasutusväärtuse ja funktsionaalsuse asemel panustavad need objektid hoopis vaataja vastuvõtule ja kommunikatiivsele situatsioonile. Need on objektid, mille eesmärk on eelkõige peegeldada ideid, mõttearendusi ja kohatõlgendusi, mida erinevad sisekujundus- ja arhitektuurielemendid loovad ja pakuvad. Näitusel on eksponeeritud ka kahe eesti kunstnikku tööd. Sigrid Viiri fotoseerias „Rutiinipurustaja" kohtub vaataja kummaliste, argiobjektidest kokku ehitatud masinatega. Villu Jaanisoo puidust pesumasin läheneb absurdihuumori kaudu kõrgtehnoloogia ja primitiivsete materjalide suhetele. Liidetud tööd esindavad näituse teemaga haakuvat kunstnikupositsiooni, seostades näituse „Come In" teemapüstituse üldisemalt kaasaegse kunstiga maailma eri paikades. Mitmed näitusel olevad objektid kõnelevad ka üldisemalt interjööridest, mille tarbeks need on loodud, ning seonduvad konkreetse ajaloolise konteksti või kunstniku isikliku elu ja esteetiliste hinnangutega. Lisainfot kunstnike kohta pakub näitusekataloog (saksa keeles). Näituse kuraator: Renate Goldmann, PhD Näitus toimub koostöös Ifa ja Goethe Instituudiga. Näitus „Come In. Sisekujundus kaasaegase saksa kunsti meediumina" on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud 2. juunini 2013. Pildiallkiri: Dorothee Golz. Communication Model. (from Reception Room). 1997/2001. VG Bild-Kunst, Bonn
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
4.
Dénes Farkas. Ilmne paratamatus
Kumu kunstimuuseum
17.01.–11.05.2014 Postkontseptualistliku kunstniku Dénes Farkasi näitus on kui kaasaegses keeles loodud imaginaarium. „Ilmne paratamatus" tuletab meelde, et ka väljaspool keelt eksisteerib kohti, mida võib küll kogeda ja näidata, kuid mitte öelda ega seletada, nagu kirjutab Daniele Monticelli. Näituse moodustavad filosoof Ludwig Wittgensteini ainsa arhitektuuriprojekti fragmentide kordused fotodel, raamatutes ja ruumiliste objektidena. Sõnad, laused ja lõigud näitusel pärinevad ilukirjanduslikust Wittgensteini, Bertrand Russelli ja George Edward Moore'i eluloost Bruce Duffy raamatus „The World As I Found It". Kuhu need massiivsed ja mäslevad kordused viivad, sõltub juba vaatajast. Vahest ongi kõik ette ilmne. Näituse idee töötasid välja kunstnik Dénes Farkas ja kuraator Adam Budak koostöös arhitektuuribüroo Studio Miesseniga. Näitusega kaasneb kataloog, mille kujundas graafilise disaini büroo Zak Group ja andis välja Sternberg Press. Näitus loodi 55. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni Palazzo Malipieros, kus produktsiooni eest vastutas komissar Maria Arusoo ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK). Näituse eksponeerimiseks Kumus töötas Studio Miessen välja uue ruumilahenduse ning kirjastus Lugemik andis välja näitust saatva kõigile külastajatele tasuta trükise.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 23.01.2014
5.
Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust
Mikkeli muuseum
Laupäevast, 8. detsembrist on Mikkeli muuseumis avatud Alur Reinansi kunstikogule pühendatud näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust". Väljapanekul esitletakse 17.–20. sajandil Eesti aladel valminud hõbetöid, samuti 18.–19. sajandi Eesti-teemalist graafikat ja Eduard Wiiralti sõjajärgseid töid. Näitusega kaasnevad mahukas Alur Reinansi kunstikogu tutvustav kataloog ja publikuprogrammid. „2012. aastal sai Eesti Kunstimuuseum hindamatu kingituse – perekond Reinans andis muuseumile üle suure kunstikollektsiooni, mis koosnes paarisajast Eestis 17.–20. sajandil valminud hõbetööst ja valikust Eestiga seotud graafikast," ütles Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme. „Alur Reinans oli Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi asutajaliige ja aktiivne kaasalööja kõikidel üritustel." Kollektsiooni pärandas muuseumile Sven Alur Reinans (1932–2010), Eestis sündinud ja peamiselt Rootsis elanud aktiivne kultuuritegelane, kelle suurimaks kireks oli kunsti kollektsioneerimine. Eriti paelusid teda Eesti alal valminud kunstipärased hõbetööd, mida ta aastakümnete jooksul omandas peamiselt Rootsis oksjonitelt ja antiigiäridest. Nii tekkis kollektsioon, milles on esindatud mitte ainult suuremate keskuste, nagu Tallinna ja Tartu, vaid ka paljude teiste linnade, nagu Narva, Pärnu, Rakvere ja Haapsalu meistrite looming. „Kuna Reinans kogus suurte luksusesemete kõrval ka lihtsamaid hõbedast lauanõusid ja tarbeesemeid, annab tema terviklik kollektsioon ülevaate eri esemetüüpidest, mida on aegade jooksul Eestimaal hõbedast valmistatud. Niisugusena on Reinansi hõbedakogu Eesti muuseumimaastikul ainulaadne," ütles üks näituse kuraatoreid Kersti Kuldna-Türkson. Lisaks hõbedale huvitus Alur Reinans ka eesti graafikast. Oluline täiendus Eesti Kunstimuuseumi Eduard Wiiralti tööde kogule on valik kuulsaima eesti graafiku sõjajärgsest loomingust, mis illustreerivad kunstniku loomingulisi otsinguid tema viimasel eluperioodil. Muuseumile on kingitud ka paarkümmend lehte 18.–19. sajandi baltisaksa Estica-teemalisest graafikast, kus on peamiselt kujutatud eestlasi rahvariietes. Eesti Kunstimuuseum tänab Alur Reinansi perekonda suuremeelse ja hindamatu kingituse eest ning Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi näituse toetamise eest. Näituse kuraatorid on Kersti Kuldna-Türkson, Anu Mänd (hõbe), Anne Untera ja Mai Levin (graafika); näituse kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste. Näitus „Kollektsionääri kirg. Hõbe ja graafika Reinansi kogust" on Mikkeli muuseumis avatud 5. maini 2013. Pildiallkiri: Dietrich Johann Ernst Nagel, Tartu meister 1841–1854 . Kalalabidas. 19. sajandi keskpaik. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
6.
Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod
Kumu kunstimuuseum
Näitusel esitletud töödes on esmakordselt jäädvustatud monumentaalkunsti kui žanri, mis kõnetab Eesti kunsti- ja lähiajaloo kõige erinevamaid aspekte alates mastaapsest glamuurist kuni sööklamaalide armetuseni. 38 mustvalget fotot annavad ülevaate Eesti 20. sajandi teise poole monumentaalkunstist. Teoste puhul on rõhutatud mitte ainult maali ennast, vaid ka selle ruumilist konteksti, misläbi joonistuvad välja monumentaalmaalide ajastuloolised, poliitilised ja esteetilised raamid. Tänaseks on avalikkuse hoiakuid elu ning kunsti suhtes kujundanud monumentaalteosed vajumas unustusse. Näitusel moodustubki jutustus ühe tellimuskunsti esinduslikuma žanri hiilgeaegadest ja viletsusest. 2012. aastal pildistas Paul Kuimet üle Eesti avalikes ruumides rohkem kui sadat monumentaalmaali. Teoste saamislugu on seotud Teater NO99 laemaali valmimisega kaasnenud raamatuga, mis sisaldas lisaks Tõnis Saadoja laemaali valmimise dokumentatsioonile ka mahukat ülevaadet Eesti monumentaalkunstist. Kumu näitusel on eksponeeritud valik kogumiku jaoks tehtud fotodest. Käsitsisuurendatud fotod jaotuvad näitusel nelja tüpoloogilisse plokki: konkreetse ruumi loogikast tingitud teosed, eksterjööri maalid, supergraafika ning sakraalse mõõtme omandanud ja selle kaotanud vitraažid. Olulise niidina ühendavad kõiki plokke hävimise ja kadumisega seotud küsimused. Paul Kuimet (1984) on noorema põlvkonna olulisimaid fotokunstnikke. Tema seeriad tegelevad elukeskkonda projitseeritud ihadega, uuselamurajoonide urbanistlik-pastoraalsete unistuste, fetišeeritud kodu mõiste ning halastamatu tühjusega. Eesti esinduslikus miljööfotograafia ajaloos eristub Kuimet jaheda puudutuse, jüriokaseliku aritmeetilise puhtuse ning kontseptuaalse romantika ühendamisega. Kuimeti käesolev näitus on osa uusaegsest sotsialismiaja pärandi aktualiseerumisest, mis on samas vaba seni tooni andnud nostalgiast. Kriitiliste küsimuste kaudu uuritakse traumaatiliste ajalookihistuste kohalolu võimalikkust tänases päevas ning poliitilis-ühiskondliku ebamugavustunde ületamise perspektiive. Samas kõnetab näitus ka ühiskondliku tellimuse ja kunsti vahelisi keerulisi suhteid tänases päevas, mis peegelduvad ennekõike nn protsendiseaduse ideestikus ja rakendumises. Näitusega kaasneb inglise fototeoreetiku Daniel C. Blighti esseega trükis. Trükis on tasuta, väljaandjaks kirjastus Lugemik. Näituse kujundaja: Tõnis Saadoja Graafiline disain: Indrek Sirkel Näitus „Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod" jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 5. jaanuarini 2014.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020