PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

205. The Patience Stone (2012)
Atiq Rahimi

Kusagil Afganistanis on rindejoonel segi pommitatud linnake. Janu, terror, surm ja plahvatused on inimeste igapäev. Linnas on üks vaene kodu. Seal lamab rahumeelselt juba auväärses vanuses džihaadi võitleja. Ta on langenud koomasse kuulihaavast kaelas (seda ei saanud ta küll pühas sõjas, vaid kamraadidega tülitsedes). Teda üritab meeleheitlikult elule tagasi meelitada naine (Golshifteh Farahani). Mees on ainus austusväärne pidepunkt, kes naisele on jäänud – mehe vennad ja ämm on põgenenud turvalisematesse piirkondadesse. Truult üritab naine mehele päevast päeva eluvaimu sisse puhuda ja teda kaitsta, ise iga päev eluga riskides. Too aga lamab rahulikult hingates, tegemata ühtegi liigutust. Päevade edenedes muutub naise ainsaks väljundiks aina avameelsem kõnelus mehega, tegelikult küll kõnelus iseendaga. Varem kardetud, nüüd vegeteeriv mees kuuleb järk-järgult kogu tõde ja asub koos naisega teekonnale läbi tolle elu. „Kannatuse kivi” tuleneb pärsia pärimustest. See on objekt, millele kannataja võib kõik ära rääkida. Kui kannataja on viimaks kõik südamelt ära rääkinud, prahvatab kivi kildudeks. Ka naise kivi prahvatab lõpuks. Suurepärase rolli teeb naispeaosatäitja, Iraani päritolu Golshifteh Farahani ning sõjaolukorda sobivalt on kaameratöö peaaegu et geriljalik. Vaatamata sellele, et tegevus toimub peamiselt perekonna kodus, ei muutu film hetkekski tüütuks ja pakub pinget igal minutil. Lootus elule ja armastusele jääb, kuni lõpuni. Hille Hanso

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

206. The Pervert's Guide to Ideology (2013)
Sophie Fiennes

Maailma ikooniliseima kõnedefektiga kultuuriteooria ja filosoofia superstaar Slavoj Žižek on tagasi filmis, sõna otses mõttes. Taas uurib ta psühhoanalüüsi teooriatele tuginedes Hollywoodi jm filmide varjatud tähendusi ja ihade konstrueerimise poliitikaid. Seekord on tema lähenemine aga avaram ning jõulisem, mõjudes enam mitte filmide interpreteerimise, vaid maailmarevolutsiooni programmi ülimalt avameelse ja meelelahutusliku läbiviimisena. Ning „Titanic“ ei tundu pärast seda enam kunagi endisena.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

207. The Police Officer's Wife (2013)
Philip Gröning

Lihtne film. Mees, naine, laps. Väikelinn. Nelinurkne korter. Täiuslikud pühapäevad. Noore pere lugu. Armastusest ajendatud vaev, mille tulemusena ilmneb lõpuks inimese hing. Armastust täis õhkkonna tekitamine, toitmaks lapse arenevat hinge. Hool ja eemalolek. Isa karjäär kohalikus politseijaoskonnas. Ema täielik pühendumine lapse eest hoolitsemisele. Vägivald mehe ja naise vahel. Me näeme naise murdumist. Ja seda, kuidas ta teeb kõik, et päästa lapse hinge, et see jääks puutumatuks ning saaks kasvada. Et õpetada lapsele, mis on armastus.

„Politseiniku naine” on film armastuse, uudishimu ja rõõmu voorustest. Ja süngusest me sees.

„Olles judisemaajav lugu perekonna purunemisest ning meeleheitlikust katsest kaitsta lapse süütust, astub „Politseiniku naine” Bergmani ja Haneke territooriumile, kujutades armastuse, iha, võimu ja häbi varjatud tumedat poolt ning subjektiivsuse kadu.” – Andréa Picard, Toronto FF

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

208. The Priest's Children (2013)
Vinko Bresan

Isa Fabian saadetakse väikesele saarele vana preestri, isa Jakovi asendajaks. Ent kohalikud elanikud ei taha uustulnukat omaks võtta, eelistades endiselt isa Jakovi juures pihil käia. See jätab Fabianile rohkelt vaba aega saareelu murekohtade leevendamiseks, millest olulisim on vananev elanikkond ja suremus, mis ületab sündivust.

Ühel päeval satub isa Fabiani pihitooli kohalik kioskiomanik, kes kardab, et teeb kondoome müües surmapattu. Nii leiab kirikuõpetaja ühe hoobiga vähese sündivuse süüdlase ning kaasvõitleja oma missioonis olukorda muuta. Plaan on lihtne: tuleb kondoomidesse augud torgata ja edasine on juba jumala kätes. Mõeldud-tehtud. Ent nagu lihtsate plaanidega juhtub, teevad ettenägematud tagajärjed asja keerulisemaks.

„Preestri lapsed” on geniaalne satiiriline allegooria Horvaatias toimuvate seksuaalkasvatuse ja -poliitika debattidele, ent laiemalt katoliku kiriku seksuaalhuvidele. Nagu varemgi, loob Vinko Brešan keeruliste sotsiokultuuriliste teemade käsitlemiseks absurdile läheneva mikrouniversumi, kus kõik on võimalik, nagu elus eneseski, ja kõike on võimalik käsitleda – erinevalt elust enesest. Ent kui elus jääb olukordade absurd sageli varjatuks, siis Brešan kannab hoolt, et see nähtavaks saaks. Ent samavõrra on filmi tugevus oskuslikult kunstilise tinglikkusega mängiv ja ladus jutustamislaad, maaliline koloriit ja puhas kaameratöö ning montaaž, mis filmi sisulisi ambitsioone suurepäraselt toetavad.

Katre Pärn

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

209. The Referee (2013)
Paolo Zucca

Paolo Zucca 2009. aastal valminud lühifilmi täispikk versioon loob kummastava, pisut kõheda, kuid musta huumori ja absurdiga vürtsitatud maastiku, kus elutseb üks kirju seltskond – noored piimahabemed, vanad raugad, kättemaksu hauvad lambakarjused, seksikad neiud ja hambutud lesed. Kõiki neid ühendab üks ja see on jalgpall.

Siinne maakoht on eepilist mõõtu võtvas vastasseisus koduks kahele jalgpallimeeskonnale, kes püüavad kogu hingest Itaalia amatööride esimesse liigasse pääseda. Sardiinia on karm pikaajalise röövlikultuuriga saar ja mandriitaallased peavad sardosid pisut liiga metsikuteks. Ilmekaks näiteks võib tuua elanike põlguse oma saare imeliste valgete liivade ja eresinise mereveega randade vastu. Õige sardo elab mägedes ning sammub uhkelt ja seadusekartmatult mägedes mööda tolmuseid kruusateid.

Nii ka „Kohtunikus”. Randadesse siin kaameral asja ei ole. Kõik meessoost isikud on saarel pallurid. Murtud luud või kadunud silmanägemine asja ei muuda. Ja kui juba kättemaks, siis kas või oma sugulasele ja oma meeskonnale. Vastukaaluks Sardiinia barbaritele püüab seadusekuulekas ja religioosne jalgpallikohtunik oma unistuste lindu: Itaalia klubide finaalmängu. Eesmärgi nimel on ta valmis oma põhimõtteist loobuma ja õnnetute asjaolude kokkusattumisel maabub kohtunik Cruciani (Stefano Accorsi) finaalmängu asemel Sardiinia pärapõrgu amatööride seenioride kolmandasse liigasse.

Kuigi filmi tegevustik keerleb jalgpalli ümber ja kogu tegelaskond elab selle nimel, siis on see vaimukas ja stiilne film põnev ka täielikele võhikuile. Jalgpallispetsialist saab aga ilmselt veelgi enamatest nüanssidest osa ning ka rohkem naerda.

Dagmar Raudam

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

210. The Role (2013)
Konstantin Lopushanskiy

Suurepärane mustvalge stilisatsioon eelmise sajandi esimeste helifilmide vaimus, kus helirida lisaks tehnilisele ajastutäpsusele aitab kaasa ka emotsionaalse ajastu iseloomustamisel.

Kodusõja lõpp ja revolutsiooni algus oli ühtlasi aeg, mis lõpetas ühe põnevaima ajastu vene kirjanduses ja kunstis, nn Silver Age’i, mis oli ääretult rikas kõige erinevamate kunstivoolude ja mõjutuste poolest, ennekõike sümbolismi, futurismi ja müstilise anarhismi poolest.

„Roll” on lugu geniaalsest näitlejast, kes on otsustanud mängida oma elu suurima rolli, mängida olude tahtel kedagi teist (või siiski iseennast?). Mõistagi ei saanud see lõppeda kuidagi teisiti, kui see lõppes näiteks Mandelshtaimile, Pasternakile, Gumiljovile jpt vene kuulsustele – teisisõnu surmaga. Näitlejad, nagu ka paljud toonased poeedid, kirjanikud ja kunstnikud, mängisid oma ettekirjutatud rollid lõpuni. „Roll” ei ole kindlasti lineaarne, kuid väga huvitav film nii sisulis-filosoofilisest küljest kui ka esteetilistelt lahendustelt.

Filmi režissöörile Konstantin Lopushanskiyle tõi maailmakuulsuse 1986. a linastunud film „Surnud mehe kirjad”, PÖFFi publik teab teda Strugatskite järgi vändatud ulmefilmi „Inetud luiged” (2006) järgi.

Tiina Lokk