Põnevusfilmid - Arvustus.com arvustused

“Väga meelelahutuslik, korralik märulifilm. Meeldis mulle ja sellele seltskonnale, kellega koos seda kunagi vaatasime. Ei osanud sellest suurt midagi algul arvata, aga tegelikult osutus täitsa heaks filmiks.”

“Esimest korda seda filmi näha oli ikka elamus! Tegu oleks justkui muinasjutulise trilleriga, kus hirmu tekitavadki väljamõeldud koletised.

Näitelejatöö oli ka väga kohane. Iga karakter oli omal kohal ning nende rafineeritus tegigi filmi rohkem... muinasjutulisemaks (must-valge, hea-paha).

Sellist unejuttu lastele küll lugeda ei soovita, aga täiskasvanud võiksid filmi vaadata küll. ”

“Filmi tehti algusest alates maha ning tõmmati alavääristavaid paralleele, kuid ütleksin, et päris nii hull see nüüd kindlasti pole. Film on väga hoogne, põnev, leidlik ja tasemel, filmifotograafia on väga metalne,steriilne ja kuninglik ning lavastus äärmiselt futuristlik. Mitmekülgne keskkond, tegevus ning rahuldav näitlejate töö. Kõik mida ühest reedeõhtusest märulist võiks tahta :)”

“Kuigi režii oli juba eeldatavalt tasemel, oli plot kuidagi aimatav ja kohati tühi ning dialoogid ja richie filmidele omased terased punch-line-id jäid kohati keskpäraseks. Tore film.”

“Guy Richie omas headuses. Film oli rohkem "üle võlli" ja stililiseeritud kui näiteks Lock, Stock and Two Smoking Barrels või Snatch, kuid seejuures oli lugu (mille eesmärk paistis lihtsalt näidatavale möllule mingi raamistiku pakkumine olevat) üsna nõrk. Samas antud puudus ei paistnud mind isiklikult sugugi häirivat - võtan seda kui märki, et kogu film oli oma eesmärgis ja terviklikkuses kindel ning oli seejuures omas nishis hästi õnnestunud teos.

Räägiksin eraldi veidi soundtrackist, mis oli erakordselt hästi kokku pandud ja ära kasutatud.
Guy Richie osutab alati enda lavastatud filmide muusikalisele poolele rohkem tähelepanu, kui vaataja tänapäeval ehk harjunud on, aga näiteks Sherlock Holmesis oldi jäädud pisut laisaks, lastes põhiliselt ainult üheainsa põhimotiivi erinevaid variatsioone, mis lõpuks ennast veidi liiga vägivaldselt vaataja ajju sisse graveerisid. Kontrastiks, Snatchi ja Rocknrolla soundtrackid teevad silmad ette ka paljudele põhjalikult produtseeritud stuudioalbumitele.
Man From U.N.C.L.E. kasutas samuti (sarnaselt Sherlock Holmesile) omanäolisi muusikalisi peamotiive (kusjuures sellise helikeelega, mida praeguseks juba traditsiooniliselt seostatakse Külma Sõja ainestikuga), kuid oli tunduvalt varieeruvam ja märkimisväärselt osavamalt ekraanil toimuvaga sobivalt sünkroniseeritud - nii hästi, et on isegi eraldi väljatoomist väärt.
Lisaks kasutati ka mitte-originaal teoseid (paljastuseks, Nina Simone on siinkirjutajale väga meeldiv artist :) ).

Kokkuvõtteks, äratuntuavalt "guyrichilik" film (ilma talle meelepärase cockney-Londoni vaatenurgata), stiilne, humoorikas, kerge ning meelelahutuslik vaatamine. Soovitan.”

“Kuigi režissööri töö on üllatavalt hea, oli plot kohati veniv ning paljud kohad olid piinlikult etteaimatavad. Samuti Affleck mängis jälle endale kodust karaktrit ning seega tekkis paljudes kohtades dejavu tunnet. Sellegipoolest oli üldpildis täiesti vaadatav film ning sobib hästi mõnda igavasse õhtusse, kuid üks eelmise aasta parimaid filme ta kohe kindlasti pole.”