The Man From U.N.C.L.E. (2015) - Arvustus.com arvustused

“Guy Richie omas headuses. Film oli rohkem "üle võlli" ja stililiseeritud kui näiteks Lock, Stock and Two Smoking Barrels või Snatch, kuid seejuures oli lugu (mille eesmärk paistis lihtsalt näidatavale möllule mingi raamistiku pakkumine olevat) üsna nõrk. Samas antud puudus ei paistnud mind isiklikult sugugi häirivat - võtan seda kui märki, et kogu film oli oma eesmärgis ja terviklikkuses kindel ning oli seejuures omas nishis hästi õnnestunud teos.

Räägiksin eraldi veidi soundtrackist, mis oli erakordselt hästi kokku pandud ja ära kasutatud.
Guy Richie osutab alati enda lavastatud filmide muusikalisele poolele rohkem tähelepanu, kui vaataja tänapäeval ehk harjunud on, aga näiteks Sherlock Holmesis oldi jäädud pisut laisaks, lastes põhiliselt ainult üheainsa põhimotiivi erinevaid variatsioone, mis lõpuks ennast veidi liiga vägivaldselt vaataja ajju sisse graveerisid. Kontrastiks, Snatchi ja Rocknrolla soundtrackid teevad silmad ette ka paljudele põhjalikult produtseeritud stuudioalbumitele.
Man From U.N.C.L.E. kasutas samuti (sarnaselt Sherlock Holmesile) omanäolisi muusikalisi peamotiive (kusjuures sellise helikeelega, mida praeguseks juba traditsiooniliselt seostatakse Külma Sõja ainestikuga), kuid oli tunduvalt varieeruvam ja märkimisväärselt osavamalt ekraanil toimuvaga sobivalt sünkroniseeritud - nii hästi, et on isegi eraldi väljatoomist väärt.
Lisaks kasutati ka mitte-originaal teoseid (paljastuseks, Nina Simone on siinkirjutajale väga meeldiv artist :) ).

Kokkuvõtteks, äratuntuavalt "guyrichilik" film (ilma talle meelepärase cockney-Londoni vaatenurgata), stiilne, humoorikas, kerge ning meelelahutuslik vaatamine. Soovitan.”

“Ma ei ole The Man From U.N.C.L.E. sarja näinud oma paarkümmend aastat, kuid film eriti palju antud sarja ei meenutanud. Pigem tundus, et Guy Ritchie ei saanud litsentsi filmimaks The Persuadersi uusversiooni (Eestis kandis pealkirja Kelmid ja pühakud Roger Moore ja Tony Curtisega). Vot just selline film ongi ning see ei ole üldse mitte halb, vaid väga teretulnud nähtus.

Filmimaailm on paari viimase veerandsaja aastaga palju muutunud. Muutunud just seetõttu, et tehniliselt on võimalik teha asju, mida varem ei ole ja mõnda aega on neid võimalusi maksimaalselt ekspluateeritud. Kui praegu on lihtne teha võimsaid plahvatusi, mis panevad vaatajal adrenaliini voolama, siis varem tuli selleks loovalt läheneda ja pinevust tekitada. Dialoogil ja lool oli suurem tähtsus.

Ühest küljest on tore, et võimalusi on rohkem, aga samas iga uutmoodi tehtud stseen võtab oma aja ja film on selle võrra vaesem teiste stseenide arvelt. Vahel võime lausa näha filme, kus plahvatused on plahvatuste otsa ja vahele on pikitud üksikud stseenid veidikenegi karakterite loomiseks ning arengut kui sellist väga ei olegi. Kes siis kolme tunnist kinno vaatama läheks?

Paar nädalat tagasi tegi Mission Impossible hea üllatuse selle näol, et filmis sellised suured stseenid puudusid ning oli kaval ja intelligentne. Rahvas vaatas, rahvale meeldis ja internet kubiseb kiitusest.

The Man From U.N.C.L.E.on midagi sarnast. Film on üles ehitatud dialoogile ja peategelaste omavahelisele rivaalitsemisele. Sissejuhatust ei ole just palju, vaid kogu aeg toimub niimoodi tegevus, et ei ole aru saada, et tegemist on „origins“ looga, mitte nagu Marvel teeb, kus enamik filmist on mingi tutvustus ja lugu ennast on minimaalselt. Tunne on umbes sama, kui Guy Ritchie lavastatud Sherlock Holmesi esimene film.

Mõlemad peategelased on suurepäraselt valitud. Nad ei ole silmapaistvalt üle näitlevad, ei tee kinoklassikasse minevaid rolle, kuid on usutavad ning toovad muige näole. Sellist laginal naermist filmis otseselt ei ole ja ei ole ka one-linereid, mida kümnekonna aasta pärast ikka öeldakse, aga pea terve filmi on hea ja mõnus vaadata ning see ütleb, et tegu on üle keskmise filmiga.

Filmi parima rolli teeb nooruke Alicia Wikander, kes on oma rolli otsekui loodud. Šarmikas, naljakas ja suudab olla ka tugev, kui vaja. Ta ei ole tüüpiline „bond girl“, vaid võrdväärne meespeategelastega. Mõtlesin kaua, et keda ta mulle meenutab. Noort Holly Hunterit meenutab.

Mis filmis puudu jääb, on kurikaelte pool. Elizabeth Debicki ja Luca Calvani kurikaeltena on ühekülgsed ja pigem viivad filmi intelligentsust allapoole, kui toovad keerukust juurde. Ei saa öelda, et nad oma tööd halvasti teevad, aga neil lihtsalt ei ole võimalust niimoodi särada, kui peategelastel.

Polegi rohkem lisada. Mõnus vaatamine on ja kes sellest osa tahab saada, siis sammud kino poole, sest kes teab, varsti äkki pole jälle midagi peale Pixelsite ja Fantastic Fouri sarnaste filmide kinos.
Tavapärane üleskutse ka: Kirjutage ikka oma arvamused ka siia lehele üles!
”