Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Väga hästi tehtud VR seiklus ja kuigi tundsin ennast vahel natuke vanana, suutsin siiski teemas püsida.
Tuleviku maailm on jube geto, nagu me oleme juba paljudes filmides näinud. Aga selle tuleviku inimestel on vähemalt võimalus VR prillid pähe libistada ja oma nukrast päriselust sukelduda üliägedasse open world MMORPGsse nimega OASIS.
Paraku tuleb lisaks oma päriselule kinni maksta ka virtuaalelu ja virtuaalnodi on vist veel kallimgi. Võlglaste saatus ei ole ka kerge, edasine elu möödub samas virtuaalreaalsuses, kuid orjana.
Suurele osale populatsioonist (tundub tuleviku ühiskonna jaoks sobiv nimetus) piisab, kui nad saavad kehastuda kassiks või konnapeaga mutantatleediks ja jalutada mööda virtuaalset teed. Mängu tulihingelised austajad aga näevad hirmsat vaeva, et leida süsteemist peidetud salavõtmed, kelle omanik saab kogu mängu omanikuks. Vihjeid mängu võitmiseks tuleb otsida aga mängu looja kogu elu jooksul lausutud lausetest. See on ok, sest tuleviku inimestel ei ole nagunii midagi targemat teha. Üldse on kõik tuleviku inimesed kuidagi lihtsameelsed, et mitte öelda lihtsad. Tulevik on ikka päris jube.”

“Mõtlesin, et nagu seeriad ikka, siis see väga hea olla ei saa, niisama ülessoojendatud asi. Aga mulle väga meeldis. Kusjuures mulle oli täiesti ootamatu, et peaosalised on kõik naised, ränk kõrvalekaldumine originaalist. AGA see toimis. Päris segased tüübid olid kokku pandud ja dialoogid olid päris sageli päriselt naljakad. Tondipüüdmine tondipüüdmiseks :)”

“Läksin vaatama, sest mängisin kunagi World of Warcrafti ja enne seda Warcraft I, II ja III... Nii et üsna kursis selle Warcrafti teemaga ja kuigi sellest on nüüd aastaid tagasi ja kusagilt lugesin, et see pole filmina suurem asi, siis läksin ikka vaatama.
Üllatusin, sest film oli täiesti korralik. Siin-seal mõnusaid vihjeid neile, kes midagI Warcraftist ka enne teavad, aga üldiselt vaadatav ja arusaadav igasugusele fantaasiafilmihuvilisele. Saalis olid küll peamiselt poisid ja mehed ilma kaaslasteta, aga mõni naine oli ka kaasa veetud :)
Filmis oli eepilisust, maagiat, jõudu, hästi natuke, aga tabavat nalja (nt naersid kõik Orci lapse kurja hääle peale) ja piisavalt materjali, et sellele filmi järgesid teha. 2h film ei tundunud kuidagi pikk!”

“Kui sa Star Wars: The Force Awakens'it veel näinud ei ole, siis järgneva jutu lugemine ei ole just kõige targem tegu, mida sa teha saad. Kõik üllatused, mida film pakub, need kaovad mievikku ning tagasi ei saa neid enam kuidagi. Seega ole hoiatatud, et antud jutt on kirjutatud neile, kes filmi on juba näinud.

Järgnev jutt on arutlus filmist, mitte soovitus, kas minna filmi vaatama või mitte. Kes tahab vastust saada just sellele, siis kao kiiresti kinno, tule siia hiljem tagasi ja loe siis. Kavatsen kirjutada väga pikalt ning ilmselt läheb mu jutt vahepeal väga kaugele just antud filmist, aga kannatage ära.

Mulle meeldib arutleda põhjuste üle, miks mulle miski meeldis ja mille puhul jäi midagi vajaka. See on enda peas filmiteooria kursuse korraldamine. Kui piisavalt palju erinevate filmide puhul niimoodi arutada, siis tulevad lõpuks välja erinevad seosed ja hakkad taipama, et asjadel, mis meeldivad, neil on ühised jooned ning sama kehtib ka ebaõnnestumiste kohta ning enamikel juhtudel on igas filmis mõlemaid. Sellest järgnevalt siis tulebki juttu

Kas Star Wars: The Force Awakens on hea film? Jah, on küll! Ütlen selle kohe välja, et ei oleks mingit arusaamatust. Kas ta on šedööver, meistriteos, filmitööstust muutev film? Ei, seda ta ei ole mitte ning ei jõua kunagi minu lemmikfilmide kõige kõrgemasse tippu, kuid juba see, et ta ei ole täielik pettumus, on väga suur kiitus. Tegemist on ikkagi ülioodatud film ning ta pakkus meelelahutust, nalja ja põnevust. Nii nagu iga seiklusfilm peakski. Tegemist on tõelise Star Warsi filmiga.

Alles hiljuti ma lugesin Roger Eberti kodukalt juttu sellest, kuidas Roger ja Gene Siskel kaitsevad Star Warsi ühe ütleme, et väga kitsa silmaringiga kriitiku eest. Kusagil neljanda ja viienda minuti vahel suudab Roger kõik ära öelda, mida peaks Star Wars meile pakkuma ning selles osas ei vea The Force Awakens meid alt. Hea ja mõnus kosmoseseiklus, mida kord aastas vaataks suurima hea meelega. Te võitse seda sellelt lingilt vaadata: https://youtu.be/Ky9-eIlHzAE

Kui ma peaksin Star Warsi filme ritta seadma, siis ilmselt oleks ta neljanda ja viienda koha vahel enne Attack of the Clones'i ja Revenge of the Sithi. Ma ei ole selline fänn, kes jälgib ja teab Star Warsi maailmas absoluutselt kõike ning pean seda pühaks saagaks, kuid esimene triloogia oli ka minu lapsepõlves omal kohal ning isegi mingil hetkel on Drew Struzani Star Warsi plakat seina kaunistanud.

The Phantom Menacet ilmselt hindan ma järgmisena ning nüüd ohustab uus film tõsiselt tema kohta, mis on päris hea kiitus minu arust. Kas ma tõesti arvan, et The Phantom Menace on parem film, kui Attack of the Clones ja Revenge of the Sith? Jah, tunduvalt!

Star Warsi filmid on eelkõige seiklusfilmid, seejärel fantaasiafilmid ning alles siis ulmefilmid. Star Warsil oli 1977 aastal suur mõju ulmežanrile. Varasemalt olid sarnased filmid mitteusutavate efektidega b-kategooria või silmnähtavalt stuudio seinte vahel tehtud filmid mõne üksiku erandiga. Ahvide planeedi saga oli kümnend varem alguse saanud ja loomulikult oli olnud kümnendi ka 2001: A Space Odyssey väljas.

See Ahvide planeedi saaga vastab ka kõigile neile kolmele žanrile, aga Star Wars oli see, mis tõi muutuse filmitööstuses sellest, mis on ja mis ei ole võimalik. See oli umbes sama, mida tegi mõni aeg tagasi Avatar. Just täpselt sama vastuvõtt oli ning seiklusfilmid hakkasid peale seda õitsema.

The Phantom Menace üritas teha seda sama. Muuta filmitööstust. Lucas katsetas antud filmiga palju. Osa töötas ja osa oli veidi naeruväärne ja ebausutav. Samas, kui sa ei proovi, siis ei muutu midagi. Igal juhul oli The Phantom Menace oma välimuselt üle selle, mis oli varem olnud. Kiiresti tuli peale Lord of the Ringsi saaga, Pirates of the Caribbeani esimene film ning filmi eriline tunnetus kadus lihtsalt kiiresti.

Seda ilmselt ei mäleta paljud, milline oli The Phantom Menace ootus maailmas. Inimesed seisid kuu aega varem kinojärjekorda Ameerikas ja Suurbritannias, et filmi näha. Mitte ühtegi filmi ei ole vist niimoodi oodatud, kui seda ning The Force Awakensi ootus kahvatub selle kõrval.

The Phantom Menace andis meile kaks väga tähtsat asja. Ta andis meile kujutluse jedidest ja sithidest. Kaheksakümnendate triloogias olid jedideks Luke ja Obi-Wan Kenobi. Üks oli vana mees, kes sai teha lightsaberiga (vabandan selle tõlke pärast, aga valgusmõõk kõlab lihtsalt liiga halvasti) paar lööki ning Luke oli filmiseeria kangelane, kes filmi lõpuks jõuab sinna, kus temast põhimõtteliselt alles saab Jedi, aga kordagi ei näe me oma võimete tipul olevat korralikku jedit. Rääkiski film ju jedidest, kui kunagi olnud tegelastest.

Sithide osas olid meil Darth Vader ja Emperor. Praeguseks on erinevad meediumid tutvustanud meile hulgaliselt Sithe ning praeguseks on Sithi "klassikaline" kujutis ikkagi kui sõdalasest, mitte varju hoidvast bürokraatlikest ja mahhineerivatest ametnikest.

The Phantom Menace andis meile Qui-Gon Jin'i ning Obi-Wan Kenobi, kes on võitlevad jedid ning Darth Maul on esimene tõeline sith. Hirmuäratav, vaikne kahepoolse mõõgaga sith. Ennast kontrolliv kindlameelne maniakk, kellega kohtudes sa ennast mitte mingil moel välja ei räägi, isegi kui sa oleksid Han Solo. Tal puuduvad pea täielikult tunded. Kui üritada luua jedi peegelpilti, siis just Darth Maul on päris lähedal vastusele.

Kas The Phantom Menace's on seiklust? Jah! Kas film on omaette film, mis ei taha kiiresti oma lugu ära jutustada ning püüab olla pigem omaette film, kui eellugu? Jah! Vähem on igasuguseid naeruväärseid kokkulangevusi ning ta püüab ennast kehtestada eraldiseisva uuendusliku filmina. Ta on eraldi film ja seda peaks arvestama tugevuseks, mitte nõrkuseks. Perfektne ta ei ole, aga veidi ikooniline küll.

Küll on filme, mis ei ole iseseisvad. Nad algavad eeldusega, et eelnevaid filme on nähtud ning mõni lõpeb ka nii, et tuleb oodata järgevat. Star Warsi esimene triloogia pani ka sellele aluse. Ühest küljest oli ka see uus tase filmide tegemise juures, aga samas tegi ka mõnes mõttes halba. Mis veel halvem, meile peavad ka eelnevad filmid meeldima. Oleks ju imelik vaadata head filmi, mille eelnevad filmid sulle ei meeldi, kuid sa pead neid kokku arvestama. Ma toon väga halva näite nüüd.

Transformersi filmid on progressivselt halvemaks läinud vaadatavast esimesest kuni neljandani, mis on filmiajaloo üks häbiplekke. Jättes selle fakti kõrvale, sa saad iga filmi vaadata peaaegu häirimatult ilma teadmisteta eelmistest filmidest. Sulle ei pea eelnevad filmid meeldima. Samuti võib juhtuda, et ühel hetkel tuleb tõsiselt hea osa. Film peaks algama ideest ning olema mingi loo jutustus. Star Warsi filmide puhul on tihti nad pigem olnud jätked, mitte iseseisvad filmid. The Phantom Menace on selles osas hea näide, kuidas film saab olla iseseisev ja samas lisada frantsiisi mütoloogiale juurde sisu ja infot. Ta ei pea olema perfektne ing ta ei ole, aga samas ei ole ta ka halb. Selline film, millest võtta hea, edaspidi halb välja jätta ning edasi liikuda.

Attack of the Clones ja Revenge of the Sith seevastu on väga halbade näitlejatöödega filmid, milles on häid kohti, kuid nad ei ole puhtad seiklusfilmid enam ning veel vähem on nad iseseisvad filmid. Nende ülesanne on kaks triloogiat kokku siduda, näidata, mille tõttu oli Star Warsi maailma seis selline esimese triloogia ajal nagu ta oli. Lisame juurde poliitika osa, mis on minu arvates üks kõige halvemaid valikuid süžeeliiniks seiklusfilmis ning Anakini ja Padme suhe on filmis eraldiseisev osa, mitte sujuvalt või kasutades ühte sõna, mida üks mu tuttav armastab - sünergiliselt - sisse sulatatud. Kõik see on justkui sunduslikult esikohal ning kui see maha võtta, siis filme ennast justkui ei olegi. Lisame augud süžees ning loogikas ning ütleme nii, et ma ei ole just eriti vaimustunud neist filmidest.

Eks nad ole ikkagi vaadatavad, lisavad veidi juurde ja on omaette vaatamisväärsused, aga lihtsalt veidi alamõõdulised. Oleks näitlejatööd paremad, siis ma vist nii palju ei kiusaks neid filme, aga nii on.

The Force Awakens on päris iseseisev film. Filmis on väga palju ning kindlasti isegi liiga palju austusavaldusi eelnevatele filmidele, aga otseselt ma ei peaks olema näinud eelnevaid filme selleks, et puhtalt antud filmi nautida. Inglise keeles on hea sõna "reimagination" ja The Force Awakens on mõnes mõttes 1977 aasta Star Warsi uusversioon. Mitte otsene remake, aga selle põhja uuesti tegemine. Enamasti sellised asjad ei meeldi mulle, aga antud filmi puhul ei ole viga midagi.

Mis puudutab austusavaldusi, siis on midagi, mis on vist kõikides eelnevates filmides olnud, ning mida ma lootsin ka sellelt filmilt. Esiteks, et keegi ütleks "I have a bad feeling about this." Väga kitshilik, aga see on käinud Star Warsidega alati kaasas ning ka seekord. See on just selline austusavaldus või "inside joke", mis ei võta mitte midagi ära, aga annab veidi mõõdet juurde neile, kes sellest aru saavad. Mida ma seekord tähele ei pannud, kuid samas ei ole ka asi, mida peaks kohe tähele panema, on Wilhelm scream. Äkki ma ei panud lihtsalt tähele ning ilmselt seda ei tohikski kohe märgata, aga teist korda vaadates ma kindlasti pingsalt jälgin, et kas tõesti seda ei olnudki.

Ma ei saa kuidagi öelda, et ma filmi ei nautinud. Aeg läks kiiresti nagu seiklusfilmi vaadates peakski minema. Filmi trailer ehk oli liiga paljastav ning oleks võinud olla isegi tagasihoidlikum ning ma kujutan ette olukorda, kus vähem eelteadmisi treileri tõttu oleksid nautimist isegi võimendanud.

Parim "asi", mis filmis oli, oli Poe Dameron. Treiler ei anna meile pea midagi tema iseloomu ja karakteri kohta ning tema prominentsus filmis ja karakter on veidi üllatav ning väga hästi üllatav. See oleks võinud olla ka teiste tegelaste osas. Kusagil oli lugu sellest, et Poe pidi olema tegelane, kes tegelikult surebki filmi alguspooles õnnetuses ära. Filmi vaadates ma isegi jõudsin mõelda sellele, et imelik, et üks tegelane lihtsalt kadus ja kas tõesti saigi ta surma? Oleks väga imelik olnud, sest mingi ootus oli kogu aeg, et nüüd kohe järgmine stseen näitab, mis temaga juhtus. Noh, ei näidanud, vaid ta lihtsalt tekkis tagasi juba baasi. Võib-olla üks halvemini seotud kohti filmis, aga mul on hea meel, et see tegelane filmis edaspidigi on.

Kui The Phantom...” Loe edasi→

“Väga äge film, eriti teades, et kõik see on teaduslikult tõene ja võimalik. Meeldis väga see, et ei olnud sellist rõhuvat psühholoogilist draamat, soigumist, peaegu üldse. Oli küll kurbust ja rõõmu, aga ka palju päris naljakaid kohti ning peategelase pidev elujaatus ja hakkamasaamine ka täiesti lootusetuna paistvates oludes.
Minusugusele, kellele Robinson Crusoe väga meeldis, on see tore futuristlik maiuspala. Võinuks rohkemgi seda poolt olla, kuidas eimillestki midagi teha.
Huvitava asjaoluna paistis silma, et USA põhiline kosmosepartner/võistleja Venemaa puudus filmist sootuks. Astronaute oli näiteks Saksa rahvusest ja lõpuks tulid appi Hiinlased. Aga Venemaast ei sõnagi. Lihtsalt huvitav tähelepanek :)”

“Ütleme nii, et mul ei olnud just eriti kõrged ootused antud filmiga seoses. Kuulduv kära, et tegemist on ilmselgelt aasta halvima Hollywoodi filmiga asetas lati sinna Catwomani, Elektra ja Ghost rideri filmide kanti, aga tuleb tõdeda, et nii halva filmiga ka tegu ei olnud. Inglise keeles on hea sõna „misguided“ ja ehk see iseloomustab seda filmi kõige paremini.

Roger Eberti kodulehel algas arvustus lausega, et tegemist on filmiga, mida peaks näitama filmikoolis selleks, et näidata, kuidas filmi mitte teha ning peale filmi vaatamist sain aru, mida sellega oli täpselt mõeldud. Kui sa nüüd veel filmi näinud ei ole ning ei taha filmi sisust ja pöörangutest midagi teada, siis ära edasi loe. Film ise oli vaadatav, aga ta lonkas ja mitte ainult ühte jalga ja mitte kergelt.

Film algas suhteliselt hästi. See ei ole mitte esimene film ning ilmselt mitte ka viimane film (isegi mitte sellel aastal), kus kõigepealt näidatakse peategelasi lastena, aga samas ei ole see ka midagi halba, vaid alati selline südamlik ja vahel ka naljakas.

Seejärel liigub film 8 aastat hilisemasse aega, kus näitlejad kehastavad 17-18-19 aastaseid noori. Probleem siinkohal on selles, et näitlejad ei ole mitte mitte nii vanad, vaid vastavalt 28 (Miles Teller ja Michael B. Jordan), 29 (Jamie Bell) ning 33 (Kate Mara). Olgem ausad, et kui valida näitlejad filmi, siis panna märgatavalt vanemad näitlejad kehastama tunduvalt nooremaid tegelasi ei ole just geniaalseim idee. Küsimus tekib, milleks see lihtsalt üldse vajalik oli? Oleks saanud ju tehagi tegelased vanemaks. Lihtsasti parandatav viga.

Kui sa filmitegijana sellistest detailidest ei hooli, siis millest sa üldse hoolid ja kindlasti ei jää see ainsaks veaks ja üle laskmiseks. Vaataja tavaliselt ei mõtle sellele, et filmi tegemine on keerukas ja täpne protsess, aga üldiselt enne, kui filmi tegema hakatakse on tehtud paar aastat eeltööd ja kõik viimse detailini läbi töötatud. Selle juures on arvukalt inimesi ja asjad, mis lähevad valesti, keegi ikka märkab ja parandatakse ära, aga kui keegi midagi ei tee ja jõutakse viletsa lõpptulemuseni, siis näitab see kogu tegijaskonna ühist möödalaskmist ja/või hoolimatust.

Peategelasi kehastavad näitlejad iseenesest on head näitlejad, aga rolli on nad väga halvasti valitud. Igast indienäitlejast ei saa actionstaari ja igast actionstaarist ei saa tõsiselt võetava draamafilmi või romantilise komöödia peategelast. Üldiselt mängivad peategelased enam-vähem oma rollid välja sinnamaani, kus nad oma võimed saavad. Suhteliselt noored inimesed mängimas noori ei ole just raske tegu. Mõned kehvapoolsed dialoogid on sisse juhtunud ikka, aga need on sellised, et kui film ise oleks hea, siis ei märkaks neid või annaks andeks. Sel hetkel ei võrdle keegi neid tegelikult ju Fantastic Fouri tegelastega. Päris aus olles, siis oleks võinud kõik tegelased ringi nimetada lihtsalt. Uus meeskond ja kõik.

Igal juhul superkangelastena ei vea ükski neist välja. Kõige kohutavam on Jamie Bell The Thingina, kes peaks olema suur ja võimas, aga samas kõige heasüdamlikum tegelane. Antud filmis on Thing vihase ja kurja näoga, suhteliselt heleda häälega solvunud löömamees. Üldse on kõik peategelased üheplaanilised. Kogu Fantastic Fouri ja igasuguste superkangelaste tiimide mõte on olnud see, et sa leiad ikka ühe nende hulgast, kellega ennast samastada. On selleks siis teadlane Reed, uhkeldav ja edev Johnny või suur ja südamlik Ben Grimm/The Thing. Antud filmis olevad tegelased on nii üheplaanilised, et ma arvan, et keegi ei tunne ühegi tegelasega mitte mingitki seost. Kui Jessica Alba ja Chris Evans eelmises versioonis olid rohkem mitmeplaanilisemad, siis on miskit väga valesti ju.

Jessica Alba eelmistes Fantastic Fouri filmides oli üldse hea võrdlusobjekt, kuhu liikuda. Ta oli oma välimuselt päris hea casting, lihtsalt mitte eriti hea näitleja ning seda, et tegemist on targa teadlasega, see lihtsalt ei olnud usutav. Kate Mara on veidi parem näitleja, aga samas ei usu kunagi, et tegemist oleks jälle superkangelasega.

Liigume nüüd loo enda juurde. Iga lugu peab olema loogiliselt üles ehitatud. Olenevalt filmitüübist, peab film sisaldama teatud osasid ja elemente ning filme on tehtud juba piisavalt kaua ning palju, et on välja kujunenud teatud mudelid, mida tuleb järgida, et saavutada just teatud tulemus. Nagu kirjutada kirjandit, kus peab olema algus ja sisu kus iga lõik viib järgmiseni ning siis ka lõpetus, nii on ka filmidega. Koomiksifilmid ja filmid, kus kangelased oma võimed saavad, on väga lihtsa ja reeglipärase ülesehitusega. 2005 aasta film on heaks näiteks. Selle filmi viga oligi see, et seal oli ainult see mudel ja ei midagi muud. Ei olnud midagi erilist, uudset, eriti häid näitlejatöid jne. Igatpidi keskpärane. Heaks muutub film, kui ta suudab nendest mudelitest lahti murda mingil viisil. Näiteks The Dark Knight looga või Guardians of the Galaxy muusika ja naljaga. Kui mudelist välja ei murra, siis on kvaliteedil mingi teatud lagi ees.

Antud film ei muuda mudelit, aga muudab osade pikkust mudeli sees. On sissejuhatus, millele järgneb veel ülesehitust, siis on kiire ja järsk murrang peale mida on tegelased kohe üheülbalised tegelased, kes on oma kujul olemas, kuid kes tegelikult ikka veel midagi ei tee. Kujutage ette nüüd kirjandit, kus on 1/5 algust, 1/5 sisu ja 3/5 lõpetust. Ei ole ju normaalne. Antud film teeb midagi sarnast, et ta kasutab osasid valesti.

Filmi kulminatsioon on alles viimasel viiel minutil, kus iga tegelane saab maksimaalselt 30 sekundit särada ja sellega asi piirdub. The Things saab täpselt ühe korra lüüa, Johnny Storm saab korra tlepalli visata jne. Hetk, kus kõik on justkui löödud ja siis ennast korraga suudavad kokku võtta on päris halb kohe.

Jõuame nüüd ka Victor von Doomi juurde. Siinkohal palju spoilerit. Ok, Victor jäi aastaks teise dimensiooni lõksu, sai võimsaks ja tugevaks ning oli võimeline tegema kõike seda, mida ta hiljem teha üritas, aga ta lihtsalt ei teinud seda. Kui ta maale transporditi, siis kisendas ta , et ma tahan tagasi minna. Lasknud tal siis minna. Saame teada, et kui ta seda lõpuks siis tegi, oli ta nii võimas, et hakkas kohe teises dimensioonis maailma looma, et meie maailm hävineb. Siinkohal peaksime aru saama, miks tema minna laskmine ei oleks olnud kohe hea mõte, aga siis tekib jälle küsimus, et miks ta seda varem ei teinud? Lisaks tappis ta sõjaväebaasis inimesi ikka eriti lihtsalt (halenaljakalt halvasti tehtud kusjuures) ja ta oleks saanud seda lihtsalt ka Fantastic Fouriga teha, aga ta ilmselt otsustas mitte teha, sest võit ongi ju nõrkadele.

Film lõpeb ühe halvima lõpustseeniga, mida ma mäletan koomiksifilmide puhul. Kehvasti näideldud, halb ja imal dialoog nagu Kalevi vanad nätsud esimesed kümme sekundit. It's fantastic!

Kes teab, miks nii halvasti läks? Ilmselgelt said kõik aru lõpuks, et tegemist on ebaõnnestumisega. Lavastaja süüdistas stuudiot, aga kahtlen, et stuudio hästi filmitud materjalist meelega halva filmi kokku seadis. Kui oleks ikka olnud võimalust montaažiga parandada filmi, küllap oleks siis seda tehtud. Järelikult olid vead juba protsessis endas ja neid enam hiljem parandada ei andnud.

Mul on mõned halvad filmid riiulil, mis on seal just filmiteooria ja näidete pärast. Karta on, et ka see film jõuab kunagi sinna, kui keegi kingib või tuleb soodusmüük, kus ma taskust leitavate sentide eest seda osta võin, aga muidu reaalset raha ei julgeks küll kunagi selle eest anda. Samas ei kahetse, et ma kinopileti ikkagi ostsin. Paras loeng oli ju. ”