Star Wars: The Force Awakens - Star Warsi ülipikk arvustus - Arvustus.com arvustused

“Kui sa Star Wars: The Force Awakens'it veel näinud ei ole, siis järgneva jutu lugemine ei ole just kõige targem tegu, mida sa teha saad. Kõik üllatused, mida film pakub, need kaovad mievikku ning tagasi ei saa neid enam kuidagi. Seega ole hoiatatud, et antud jutt on kirjutatud neile, kes filmi on juba näinud.

Järgnev jutt on arutlus filmist, mitte soovitus, kas minna filmi vaatama või mitte. Kes tahab vastust saada just sellele, siis kao kiiresti kinno, tule siia hiljem tagasi ja loe siis. Kavatsen kirjutada väga pikalt ning ilmselt läheb mu jutt vahepeal väga kaugele just antud filmist, aga kannatage ära.

Mulle meeldib arutleda põhjuste üle, miks mulle miski meeldis ja mille puhul jäi midagi vajaka. See on enda peas filmiteooria kursuse korraldamine. Kui piisavalt palju erinevate filmide puhul niimoodi arutada, siis tulevad lõpuks välja erinevad seosed ja hakkad taipama, et asjadel, mis meeldivad, neil on ühised jooned ning sama kehtib ka ebaõnnestumiste kohta ning enamikel juhtudel on igas filmis mõlemaid. Sellest järgnevalt siis tulebki juttu

Kas Star Wars: The Force Awakens on hea film? Jah, on küll! Ütlen selle kohe välja, et ei oleks mingit arusaamatust. Kas ta on šedööver, meistriteos, filmitööstust muutev film? Ei, seda ta ei ole mitte ning ei jõua kunagi minu lemmikfilmide kõige kõrgemasse tippu, kuid juba see, et ta ei ole täielik pettumus, on väga suur kiitus. Tegemist on ikkagi ülioodatud film ning ta pakkus meelelahutust, nalja ja põnevust. Nii nagu iga seiklusfilm peakski. Tegemist on tõelise Star Warsi filmiga.

Alles hiljuti ma lugesin Roger Eberti kodukalt juttu sellest, kuidas Roger ja Gene Siskel kaitsevad Star Warsi ühe ütleme, et väga kitsa silmaringiga kriitiku eest. Kusagil neljanda ja viienda minuti vahel suudab Roger kõik ära öelda, mida peaks Star Wars meile pakkuma ning selles osas ei vea The Force Awakens meid alt. Hea ja mõnus kosmoseseiklus, mida kord aastas vaataks suurima hea meelega. Te võitse seda sellelt lingilt vaadata: https://youtu.be/Ky9-eIlHzAE

Kui ma peaksin Star Warsi filme ritta seadma, siis ilmselt oleks ta neljanda ja viienda koha vahel enne Attack of the Clones'i ja Revenge of the Sithi. Ma ei ole selline fänn, kes jälgib ja teab Star Warsi maailmas absoluutselt kõike ning pean seda pühaks saagaks, kuid esimene triloogia oli ka minu lapsepõlves omal kohal ning isegi mingil hetkel on Drew Struzani Star Warsi plakat seina kaunistanud.

The Phantom Menacet ilmselt hindan ma järgmisena ning nüüd ohustab uus film tõsiselt tema kohta, mis on päris hea kiitus minu arust. Kas ma tõesti arvan, et The Phantom Menace on parem film, kui Attack of the Clones ja Revenge of the Sith? Jah, tunduvalt!

Star Warsi filmid on eelkõige seiklusfilmid, seejärel fantaasiafilmid ning alles siis ulmefilmid. Star Warsil oli 1977 aastal suur mõju ulmežanrile. Varasemalt olid sarnased filmid mitteusutavate efektidega b-kategooria või silmnähtavalt stuudio seinte vahel tehtud filmid mõne üksiku erandiga. Ahvide planeedi saga oli kümnend varem alguse saanud ja loomulikult oli olnud kümnendi ka 2001: A Space Odyssey väljas.

See Ahvide planeedi saaga vastab ka kõigile neile kolmele žanrile, aga Star Wars oli see, mis tõi muutuse filmitööstuses sellest, mis on ja mis ei ole võimalik. See oli umbes sama, mida tegi mõni aeg tagasi Avatar. Just täpselt sama vastuvõtt oli ning seiklusfilmid hakkasid peale seda õitsema.

The Phantom Menace üritas teha seda sama. Muuta filmitööstust. Lucas katsetas antud filmiga palju. Osa töötas ja osa oli veidi naeruväärne ja ebausutav. Samas, kui sa ei proovi, siis ei muutu midagi. Igal juhul oli The Phantom Menace oma välimuselt üle selle, mis oli varem olnud. Kiiresti tuli peale Lord of the Ringsi saaga, Pirates of the Caribbeani esimene film ning filmi eriline tunnetus kadus lihtsalt kiiresti.

Seda ilmselt ei mäleta paljud, milline oli The Phantom Menace ootus maailmas. Inimesed seisid kuu aega varem kinojärjekorda Ameerikas ja Suurbritannias, et filmi näha. Mitte ühtegi filmi ei ole vist niimoodi oodatud, kui seda ning The Force Awakensi ootus kahvatub selle kõrval.

The Phantom Menace andis meile kaks väga tähtsat asja. Ta andis meile kujutluse jedidest ja sithidest. Kaheksakümnendate triloogias olid jedideks Luke ja Obi-Wan Kenobi. Üks oli vana mees, kes sai teha lightsaberiga (vabandan selle tõlke pärast, aga valgusmõõk kõlab lihtsalt liiga halvasti) paar lööki ning Luke oli filmiseeria kangelane, kes filmi lõpuks jõuab sinna, kus temast põhimõtteliselt alles saab Jedi, aga kordagi ei näe me oma võimete tipul olevat korralikku jedit. Rääkiski film ju jedidest, kui kunagi olnud tegelastest.

Sithide osas olid meil Darth Vader ja Emperor. Praeguseks on erinevad meediumid tutvustanud meile hulgaliselt Sithe ning praeguseks on Sithi "klassikaline" kujutis ikkagi kui sõdalasest, mitte varju hoidvast bürokraatlikest ja mahhineerivatest ametnikest.

The Phantom Menace andis meile Qui-Gon Jin'i ning Obi-Wan Kenobi, kes on võitlevad jedid ning Darth Maul on esimene tõeline sith. Hirmuäratav, vaikne kahepoolse mõõgaga sith. Ennast kontrolliv kindlameelne maniakk, kellega kohtudes sa ennast mitte mingil moel välja ei räägi, isegi kui sa oleksid Han Solo. Tal puuduvad pea täielikult tunded. Kui üritada luua jedi peegelpilti, siis just Darth Maul on päris lähedal vastusele.

Kas The Phantom Menace's on seiklust? Jah! Kas film on omaette film, mis ei taha kiiresti oma lugu ära jutustada ning püüab olla pigem omaette film, kui eellugu? Jah! Vähem on igasuguseid naeruväärseid kokkulangevusi ning ta püüab ennast kehtestada eraldiseisva uuendusliku filmina. Ta on eraldi film ja seda peaks arvestama tugevuseks, mitte nõrkuseks. Perfektne ta ei ole, aga veidi ikooniline küll.

Küll on filme, mis ei ole iseseisvad. Nad algavad eeldusega, et eelnevaid filme on nähtud ning mõni lõpeb ka nii, et tuleb oodata järgevat. Star Warsi esimene triloogia pani ka sellele aluse. Ühest küljest oli ka see uus tase filmide tegemise juures, aga samas tegi ka mõnes mõttes halba. Mis veel halvem, meile peavad ka eelnevad filmid meeldima. Oleks ju imelik vaadata head filmi, mille eelnevad filmid sulle ei meeldi, kuid sa pead neid kokku arvestama. Ma toon väga halva näite nüüd.

Transformersi filmid on progressivselt halvemaks läinud vaadatavast esimesest kuni neljandani, mis on filmiajaloo üks häbiplekke. Jättes selle fakti kõrvale, sa saad iga filmi vaadata peaaegu häirimatult ilma teadmisteta eelmistest filmidest. Sulle ei pea eelnevad filmid meeldima. Samuti võib juhtuda, et ühel hetkel tuleb tõsiselt hea osa. Film peaks algama ideest ning olema mingi loo jutustus. Star Warsi filmide puhul on tihti nad pigem olnud jätked, mitte iseseisvad filmid. The Phantom Menace on selles osas hea näide, kuidas film saab olla iseseisev ja samas lisada frantsiisi mütoloogiale juurde sisu ja infot. Ta ei pea olema perfektne ing ta ei ole, aga samas ei ole ta ka halb. Selline film, millest võtta hea, edaspidi halb välja jätta ning edasi liikuda.

Attack of the Clones ja Revenge of the Sith seevastu on väga halbade näitlejatöödega filmid, milles on häid kohti, kuid nad ei ole puhtad seiklusfilmid enam ning veel vähem on nad iseseisvad filmid. Nende ülesanne on kaks triloogiat kokku siduda, näidata, mille tõttu oli Star Warsi maailma seis selline esimese triloogia ajal nagu ta oli. Lisame juurde poliitika osa, mis on minu arvates üks kõige halvemaid valikuid süžeeliiniks seiklusfilmis ning Anakini ja Padme suhe on filmis eraldiseisev osa, mitte sujuvalt või kasutades ühte sõna, mida üks mu tuttav armastab - sünergiliselt - sisse sulatatud. Kõik see on justkui sunduslikult esikohal ning kui see maha võtta, siis filme ennast justkui ei olegi. Lisame augud süžees ning loogikas ning ütleme nii, et ma ei ole just eriti vaimustunud neist filmidest.

Eks nad ole ikkagi vaadatavad, lisavad veidi juurde ja on omaette vaatamisväärsused, aga lihtsalt veidi alamõõdulised. Oleks näitlejatööd paremad, siis ma vist nii palju ei kiusaks neid filme, aga nii on.

The Force Awakens on päris iseseisev film. Filmis on väga palju ning kindlasti isegi liiga palju austusavaldusi eelnevatele filmidele, aga otseselt ma ei peaks olema näinud eelnevaid filme selleks, et puhtalt antud filmi nautida. Inglise keeles on hea sõna "reimagination" ja The Force Awakens on mõnes mõttes 1977 aasta Star Warsi uusversioon. Mitte otsene remake, aga selle põhja uuesti tegemine. Enamasti sellised asjad ei meeldi mulle, aga antud filmi puhul ei ole viga midagi.

Mis puudutab austusavaldusi, siis on midagi, mis on vist kõikides eelnevates filmides olnud, ning mida ma lootsin ka sellelt filmilt. Esiteks, et keegi ütleks "I have a bad feeling about this." Väga kitshilik, aga see on käinud Star Warsidega alati kaasas ning ka seekord. See on just selline austusavaldus või "inside joke", mis ei võta mitte midagi ära, aga annab veidi mõõdet juurde neile, kes sellest aru saavad. Mida ma seekord tähele ei pannud, kuid samas ei ole ka asi, mida peaks kohe tähele panema, on Wilhelm scream. Äkki ma ei panud lihtsalt tähele ning ilmselt seda ei tohikski kohe märgata, aga teist korda vaadates ma kindlasti pingsalt jälgin, et kas tõesti seda ei olnudki.

Ma ei saa kuidagi öelda, et ma filmi ei nautinud. Aeg läks kiiresti nagu seiklusfilmi vaadates peakski minema. Filmi trailer ehk oli liiga paljastav ning oleks võinud olla isegi tagasihoidlikum ning ma kujutan ette olukorda, kus vähem eelteadmisi treileri tõttu oleksid nautimist isegi võimendanud.

Parim "asi", mis filmis oli, oli Poe Dameron. Treiler ei anna meile pea midagi tema iseloomu ja karakteri kohta ning tema prominentsus filmis ja karakter on veidi üllatav ning väga hästi üllatav. See oleks võinud olla ka teiste tegelaste osas. Kusagil oli lugu sellest, et Poe pidi olema tegelane, kes tegelikult surebki filmi alguspooles õnnetuses ära. Filmi vaadates ma isegi jõudsin mõelda sellele, et imelik, et üks tegelane lihtsalt kadus ja kas tõesti saigi ta surma? Oleks väga imelik olnud, sest mingi ootus oli kogu aeg, et nüüd kohe järgmine stseen näitab, mis temaga juhtus. Noh, ei näidanud, vaid ta lihtsalt tekkis tagasi juba baasi. Võib-olla üks halvemini seotud kohti filmis, aga mul on hea meel, et see tegelane filmis edaspidigi on.

Kui The Phantom Menace välja tuli, siis internet ei olnud veel igas kodus ja info ei liikunud nii kiiresti kui praegu. Ootus oli teistmoodi ning kõik oli palju rohkem varjatud. Filmiajakirjad olid suurimad info jagajad. Müstikat oli palju rohkem ning seda oli palju lihtsam teha. Disney üritas seekord teha seda teistmoodi ja osaliselt ka õnnestus, kuid väga palju osas arvasid fännid ikkagi ette ära ja müstikast jäi filmi välja tuleku ajaks väga vähe järgi.

Suurim kaebus, mis mul The Force Awakensi osas on, on see, et ta ei ole ikooniline. Ta annab meile uue loo, kuid ta ei loo omaenda aurat. Episoodidel 1-3 olid omad vead, kuid nad olid erinevad episoodidest 4-6 nii oma välimuse, kui tõsiduse poolest. Seda võib nõrkuseks pidada, aga samas tähendab see seda, et neil on oma identiteet. Nad muutsid Star Warsi maailma. Nad andsid meile uued tegelased ja kujutluspildid. The Force Awakens on film selles maailmas, kuid ta ei kehtesta ennast mitte millegi uuena. Mingis mõttes on see hea, aga see tähendab, et ta on ainult hea, mitte suurepärane.

Hea näide on eelmisel aastal tulnud Guardians of the Galaxy. Ma hindan seda filmi väga. Ta on Marvel Cinematic Universe film, aga samas on ta teistest nii erinev. Nalja ja sarkasmi on palju rohkem, muusikat on rohkem, seiklus on vähem kindel igasugustele koomiksite alguslugudele ning klassikalistele lugudele. Guardians meenutab paljuski Star Warsi oma tunnetuselt ning samas näitab, kuidas ühte universiumisse on võimalik luua olemuselt teistsugune film.

Üks teooria, mida ma mainin vahel on see, et on filme, mida pea kõik loevad headeks filmideks, kuid nende tavapärasus ei luba neil kunagi olla lemmikfilmideks. Nii mõnigi võib olla Rottentomatoesi lehel 95%, aga samas, kui küsida tuhandelt inimeselt nende kümme lemmikfilmi, siis ei ei maini keegi seda. Ma mõtlen just Hollywoodi filmide koha pealt. Hea, aga mitte suurepärane.

Samas mõni film võib seista nii 75-80 % kandis ja olla paljude inimeste lemmikfilmide hulgas, sest neil on midagi erilist, neil on mingi omapära, mille tõttu neid armastatakse. Vot just sellest jääb The Force Awakensil puudu.

The Force Awakenil ei ole just palju identiteeti ka tehniliselt. 11-3-4-3-1-1 on filmide väljatuleku järjekorras Oscari nominatsioonide arvud. Väga tehniline ja hea film peaks korjama ikka mingisuguse koguse nominatsioone. Tehnilisi kategooriaid on piisavalt palju, et mõni ikka tuleks. Star Warsi filmid on andnud meile ikoonilise maailma, tegelased, muusika ja palju muud, kuid The Force Awakens sinna väga palju uut ei lisa. Kui ma peaks pakkuma, mis arv järgneb eelnevale reale, siis on see number kahest neljani, aga ta peaks olema midagi sellist, mida korjasid Lord of the Ringsi filmid.

Mingi asi on meistritöö, kui ta on lähedal perfektsusele kõikide külgede poolest ning selles osas jääb The Force Awakens'il lihtsalt puudu. Märgatav, ei sega, kuid ei ole uus. Mille eest ma annaks The Force Awakensile Oscari nominatsioonid? Muusika? Montaaž? Eriefektid? Kostüümid? Operaatoritöö? Jumestus? Produktsioon? Ma ei tea. Ilmselt ta saab midagi, kuid ma ei tunne, et ükski nendest kategooriatest oleks selline, mille puhul ma automaatselt tahaks seda filmi nimekirja panna. Osaliselt ei tohi kostüümid, jumestus, muusika ja eriefektid varjutada filmi ennast, aga samas suudavad nad palju juurde anda. Eriti hea operaatoritöö ja montaaž. Meistritööks saab nimetada filmi, kus kõik need osad sujuvalt on tipptasemel üle oodatu.

Jõuan nüüd tegelasteni. Kõik filmi kangelased on suurepärased karakterid. Ükski uus tegelane ei ole just algse triloogia kangelastega võrreldavad, aga sümpaatsed ja toredad küll. Kõige rohkem annab tahta Kylo Ren. Ta näeb visuaalselt hea välja ning Adam Driver näitlejana teeb ka hea töö, aga mul on väike probleem karakteri kui sellisega. Kylo Ren on praktiliselt uus versioon Anakinist. Ühest küljest palju paremini mängiv näitleja, kes loob usutavama karakteri, justkui selle, kes Hayden Christiansen oleks tahtnud olla, kuid samas on Kylo väga ebakindel karakter ning tema eellugu on halvasti välja joonistatud.

Nii heade, kui halbade tegelaste puhul tahame, et nad oleksid väga enesekindlad. Star Warsi mütoloogia puhul on must ja valge väga selgelt piiritletud. Seda halli piirkonda ei eksisteeri pea üldse. Tegelased on oma südames kas täiesti head või kui nad ületavad piiri, siis on game over. Siis enam tulevikku ei ole. Anakini kaitseks peab ütlema seda, et filmides oli päris selgelt näha piiri poole liikumine. Veidi ligadi-logadi oli see jutustus ja näitlemine oli ka veidi kohutav, aga ikkagi me nägime tegelase vaikset korrumpeerumist.

Kui sa oled massimõrvar, siis ei ole kohta, kus sa saad otsustada, et ei, see oli ikka halb tee ja ma nüüd enam ei ole paha, hakkan heaks ning liitun jälle jedidega. Sorry, ma tegin vale valiku, olin pimestatud kurjuse poolest, aga nüüd ma olen jälle tagasi ja kõik on korras. Tegelane, kes piiri on ületanud, see on moraalselt ja lõplikult korrumpeerunud. Darth Vaderi puhul me võime aru saada, et ta hoolis Luke'st. Ta ei hakanud jälle heaks, ta ei hoolinud teistest inimestest, vaid ainult ühest kindlast asjast - oma pojast. Ei olnud mingit võitlust valguse ja pimeduse vahel. Oli ÜKS KINDEL PÕHJUS, mida ta ei tahtnud lasta Imperaatoril teha - tappa oma last.

Kylo Ren annab meile tegelase, kes on ebakindel, kes justkui kahtleb, et kas ikka tasub olla halb külmavereline massimõrvar või mitte. Kiivri ja mõõgaga on ta hirmuäratav pilt nagu te ülevalpool näete, kuid karakterina on ta hoopis teistsugune. Kylo Ren ei ole sihikindel ja külmalt kalkuleeriv, vaid hullumeelne, raevuhoogudega "poisike". Ma näen sellist käitumist, kui mõni väike laps poes ei saa oma mänguasja, mida ta tahab. Trambib jalgadega maad, paneb käed rusikasse ning vahel isegi lööb "halb" ema või isa, kes ei ostagi talle saja eurost lego. Enamasti lapsed kasvavad suureks ja normaalseks. Kes täiskasvanuna selline on, see on hull, maniakk. Psühhopaate on filmides olnud küll ja küll ning sellena oleks ka Kylo Ren hea, kuid tal ei tohiks olla mitte mingisugust hea ja kurja vahelist võitlust enam, aga Kylo Ren on justkui osaliselt kahestunud isiksus, kelle kurjem pool on üle võtnud. Huvitav lähenemine asjale Abramsi poolt, aga ma ei suuda kujutada lõhestunud isiksust Sithina! Ma usun Anakini muutumist rohkem ja ma tunnen, et ma ei tohiks.

Lisaks on Kylo Reni võimed väga ebaühtlased. Ta suudab kinni pidada energiakiire, kuid ei suuda mõõka lumest endale kätte saada. Ilma treeninguta Rey suudab seda jällegi kiiresti. Filmist on raske välja lugeda, kuid Kylo Ren on meie kahest peakangelasest kümmekond aastat vanem. Hetk, millal Benist sai Kylo Ren on ammu möödas. Ta õppis alguses jediks ning seejärel Snoke on teda õpetanud Sithiks. Ta peaks mäekõrguselt olema üle teistest tegelastest, aga mingil hetkel on ta päris jõuetu. (Pun intended!)

See Kylo Ren, kes filmi alguses energiakiire kinni pidas, tema oleks Luke'le vastane, keda kardaks. See Kylo Ren, kes hiljem lumes ei suuda enda kätte mõõka saada ja võitleb Rey'ga, temast saaks Luke kahtluseta jagu umbes kümne sekundiga.

Veel natuke filmi kurjamitest. Snoke! Kes on Snoke? Väga palju on fännidel selle kohta oma teooriaid olnud ja ega me enne järgnevaid filme teada ka ei saa. On ta üldse reaalse kehaga tegelane või mõne juba tuntud tegelase füüsilise kehata kujutis ning kas ta on nii suur, kui filmis näha oli või vastupidiselt miniatuurne. Sellele saame vastused järgnevates filmides.

Samas tema gigantne kujutis oli hea ülllatus. Kui sa tahad tegelast, keda järgitaks pimesi, kui "suurt juhti", siis Snoke annab mõõtmed välja küll. Jumalus, keda karta ja austada. Samas peaks olema ka järgijad pimesi uskujad. Eriti Hux. Oma kõnes vägedele on Huxil praktiliselt vaid vuntsid puudu Hitlerist ning varjud lubavad isegi selle juurde mõelda. Ma arvan, et nii umbes 99% vaatajatest panid nii selge 1+1 kokku filmi vaadates. Samas väljaspool seda stseeni on ta märkamatu tegelane, kes on rohkem bürokraat, kui miskit muud. Ta ei ole kardetav tegelane, vaid uuem versioon Grand Moff Tarkinist.

Ma tahan näha õelat hirmuäratavat Impeeriumit või siis nüüd uue nimega "The First Orderit". Meie päris maailm on nii muutunud või me lihtsalt näeme seda selgemalt, et võttes ükskõik millise sõjakolde maa peal, siis seal rahu ründav pool on kordi hullem ja hirmuäratavam, kui filmis kehastatav kurjus. Ma saan öelda pigem, et filmi pimeduse jõud on bürokraatlik leebe kurjus, aga ma ei taha ja ei tohiks saada nii öelda. Süda peaks puperdama ja inimesed peaksid sõrmeküüsi närima (ärge palun tegelikult tehke seda) filmi vaadates, aga nii ei ole ju. Star Wars ongi veidi oma olemuselt leebe ja naiivne, aga migis osas on see mõõde veidi liiga vähe karismaatiline.

Lisaks väikene segaduses küsimus: Kes on Knight of Ren? Need ei olnud ju suvalised stormtrooperid filmis? Ma saan aru, et sellised tegelased pidid eksisteerima, aga ma küll neid kusagil ei näinud. Kas teie nägite?

Natuke ka sisust. The Force Awakens teeb ühe vea, mida ka pea kõik eelnevad Star Warsi filmid on teinud, et ta ei anna meile aimu ajast. Ükski reis ühelt planeedilt teisele ei võta Star Warsi filmides aega. Hea näide on filmi lõpus reis, kui Rey läheb Luke otsima. Kaks paari sekundilist hetke ja kohal. Miks see on probleem? Sest see kahandab maailma. Me peaksime aru saama, et planeedid ei ole kõrvuti ning maailm on meeletult suur. See ei ole euroopa, kus palju väikesi riike kõrvuti. Seiklusfilmide üks osasid on näidata, et asjad ei ole lihtsad, asjad võtavad aega ig kangelased läbivad täis vitsutusi teekonnad, et jõuda sihile.

Mõelge Homerose Odüsseia ja Sõrmuste Isanda peale. Teekond rahvas, teekond! Ma ei saa öelda, et seda üldse ei olnud, aga filmi lühendamise mõttes on kahe peatüki vahelised hetked väga lühikesed. Ma vaataks pigem kolme tunnist vahekohtadega filmi, kui kahe tunnist ilma vahekohtadeta filmi. Mõelge tagasi jälle Guardians of the Galaxy peale. Iga kord, kui tegelased olid kosmoselaevas, siis olid seal stseenid, vestlused ja vahel samal ajal toimuvad sündmused andsid mõõtmed reisi pikkustest. See veidi puudus ja oleks tahtnud rohkem näha.

Ka naeruväärsed kokkusattumised, mida Star Wars tavaliselt pakub "jõu" mõjudega, kahandavad maailma. Loomulikult on Millenium Falcon täpselt seal, kuhu satuvad meie tegelased ja loomulikult on Han Solo uus laev nende teel jne. Naeruväärne? Jah! Segav? Mitte eriti! Lihtsalt Star Wars peaks maailma näitama tohutuna, mitte seda kitsendama. Oleks see olnud väga halb, kui "ärandatud" laev ei oleks olnud Millenium Falcon? Ei, sellest ei oleks midagi olnud. Rahvas ei oleks ilmselt kinosaalis plaksutanud, aga samas oleks võinud olla see isegi parem ja andnud võimaluse uue ikoonilise laeva loomiseks, mis anab Millenium Falconi kõrvale uue ikooni.

Kujutage ette, et see oleks olnud Milleniumi Falconi uus mudel nagu autodega on. Han oleks saanud viriseda selle osas ning nalja heita. Mida ma tahan öelda on see, et kokkusattumused ja austusavaldused on head ja toredad, aga ei pea olema alati ainuõiged variandid. Mulle meeldib mässata teooriatega, et milline oleks film olnud, kui mingi asi oleks olnud teistmoodi lahendatud ning antud näide on suurepärane koht selle mõtte selgitamiseks.

Kas ma olen kurb, et Han Solo sai surma? Natuke ikka. Üks kangelane ikkagi lapsepõlve filmidest. Samas oli see ette spekuleeritud, ei tulnud suure üllatusena ning üldse kuidagi väga rahumeelselt läks see. Ei olnud "Noooooooooo" koht filmis ning väga ei kostnud seda ka saalist. Järelikult oli hästi tehtud, sest kõige halvem oleks, kui film selle tõttu kannataks. Õppetund sellest, kuidas armastatud tegelane ära tappa nii, et rahvas filmi "surma" ei mõistaks. Mingi osa minus tahaks, et Han siiski mingil moel jäi ellu ja tuleb kusagil tagasi. Ta on just selline tegelane, kes seda suudaks, aga pigem on vist tegemist lootusetu sooviga.

Ma nüüd teen midagi, mille tõttu te võite mind veidi edaspidi vihata. See on see "can't unsee" hetk. Mõne jaoks ei ole ehk naljakoht, aga kui ma seda filmi uuesti vaatan, siis kavatsen ma raudselt Han Solo kukkumisele kaasa mõelda Wilhelm screami. Liiga perfektne koht, et seda mitte ära kasutada.

Üks suurimaid küsimusi, millele film ei vastanud on, et kes on Rey. Kas ta on Leia ja Hani tütar ning Kylo Reni õde, on ta hoopis Luke tütar või keegi kolmas. Kui ta on see viimane, siis filmi lõpustseen on märkimisväärselt parem, kui ta praegu tundub. Mainisin enne, et on miskit, mille juurde ma jõua kirjutise lõpus, siis see on just see stseen. See stseen oleks pidanud lõppema sellega, et mõõk liigub Rey käest jõu abiga Luke kätte.

Praegu me ei tea, mis edasi saab. Me oleme teadmatuses. Mõõga vastu võtmine annaks meile kindla sihi ja isegi kui me ei ei näeks tulevasi filme, suudaksime ette kujutada, et pigem hakkavad asjad korda minema. Meil oleks lootus.

See, et Luke mõõka vastu ei võta, see on muret tekitav ka teise poole pealt. Selleks peame aru saama, kus Luke on ja kaua ta seal on olnud. Luke lahkus ilmselt kümme või viisteist aastat tagasi antud hetkest. Ta läks otsima jedide templit. Ilmselgelt ta leidis selle, kuid ta ei pöördunud kunagi tagasi? Miks? Mida ta leidis sealt, et ta tagasi ei pöördu või võib-olla vastupidiselt leitu ei andnud seda, mida ta lootis. Kui tegu on sellega, siis saame näha järgmises filmis pahurat ja pettunud Luke Skywalkerit.

Filmis on ka päris mitmed cameod. Neid on kõvasti rohkem, kui mainimist väärt, aga momendil on kõige rohkem räägituiks Simon Peggi ja Daniel Cragi rollid. Esimene mängib Unkar Plutti ning teine ilmselt naljakaimat stormtrooperit filmis. Jamesi Bond nimelt on just see stormtrooper, kes vabastab Rey ahelatest ja pillab oma püssi ukselävel.

Mul on kahju, et film ei osutunud meistriteoseks, mis tõuseks lemmikfilmide hulka, lisaks filmitööstusele midagi uudset ning avardaks seda jällegi, aga samas on tegu mõnusa popkornifilmiga, mida on hea vaadata ja mis pigem kogu filmitööstuse toodangu taset tõstab, kui langetab ja see ongi selliste filmide puhul mingis mõttes tähtis. Hea mõttega tehtud, selleks, et inimesed naudiksid ja neile meeldiks. Hollywood peaks heas mõttes just selline olemagi. Mul on hea meel, et see film eksisteerib ja lubab järgnevaid filme teha Star Warsi universiumisse ning ei olnud oma tunnetuselt läbikukkumine. Küll tuleb ka neid filmitööstust muutvaid filme tulevikus. On neist mõni just Star Wars, ega see ei olegi otseselt tähtis. Tulemata nad ei jää ja kui samal ajal tulevad ka Star Warsi samasuguse tasemega filmid, siis tähendab see lihtsalt rohkem häid filme. Selle mõttega ma oma pika kirjutise ka lõpetan.”