Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Ant-Man oli algusest peale üks imelik projekt. Film superkangelasest, kes ei ole just eriti tuntud võrreldes Marveli teiste kangelastega ning filmis on on oma osa putukatel ja maailmal, mida me väga tihti tähele ei pane. Üldiselt olen ma alati kahe käega riskantsete projektide poolt. Miks? Sest keskpärasus ja ohutute filmide tootmine igav ja ei anna kunagi meistriteost. Just see oli Marveli esimese faasi viga ja tundus, et faas kaks teeb väikseid vigade parandusi. Ant-Man tundus seega väga sobiv seda muutma.

Projekti keskel vahetati aga välja omanäoline lavastaja Edgar Wright ja asendati Peyton Reedi nimelise lavastajaga, kelle varasemad filmid olid suht tähelepandamatud rom-comid. Mis iganes põhjus selleks ka oli, siis oli aru saada, et midagi on valesti. Asi ei lähe nii nagu peab.

Eks õnnestumiste kõrval peab olema ka ebaõnnestumisi. Ant-Man ei ebaõnnestu mitte ainult filmina, vaid on ka üks tähelepandamatumaid Marveli filme, mis ehk võib Iron Man 2 ja Thor: The Dark Worldiga võistelda viimaste kohtade eest. Ma vaatan selle pilguga, et kui ma tahan näha tempokat koomiksifilmi ja peaksin alguses valima riiulist välja ütleme, et kümme filmi, siis Marveli filme ehk mahub ka 1-2. Kui ma nüüd tahaksin just valida kümme Marveli filmi, siis oleks Ant-Manil raskusi ka sinna sisse saada, kui mitte võimatu. Ühesõnaga, kui ma tahan kunagi teatud žanri filmi vaadata, siis Ant-Man ei ole see film, mille ma valin.

Kuidas teha filmi, mis võiks olla veidi kummaline ja hullumeelne, kuid oma žanri ei taha sobituda? Tuleb ta asetada teise žanri ja jätta põhižanr tahaplaanile. Capten America: Winter Soldier külma sõja thrillerina tegi vist oma töö küllaldaselt hästi ära selles plaanis. Ei olnud just eriti hea külma sõja film, aga andis talle kui koomiksifilmile veidi juurde.

Ant-Man tahtis antud saavutust korrata „heist“-tüüpi filmina. Eesti keeles vist ei ole eriti head sõna sellele žanrile ja nimetagemgi seda siis just nii. Mis on „heist“-filmid. Tegemist on siis varastamist või röövimist sisaldavte filmidega, kus kavalusel ja lahedusel on oma koht. Tegelased peavad olema oma ala tipptegijad ning vahel tuleb ette ka üksteisel naha üle kõrvade tõmbamist ja seda kõike lootusega, et vaataja kõike kohe ära ei taipa.

Ocean'i seeria, The Score, Snatch, Now You See Me jne. kuuluvad selle žanri õnnestumiste hulka näiteks. Kui vaadata neid filme, siis on seal kõike seda, mida vaja on: põnevust, nalja, lahedaid tegelasi ja üllatavaid pööranguid. Ant-Man jätab kõike selle välja justkui, teeb kõrvaltegelased rumalateks ja üheplaanilisteks ning lisab suure portsu peredraamat ja seda lausa mitmel rindel korraga. Veidike veel taustalugusid ja saame filmi, millest suurem osa kogum sellest, mida peaks seal olema võimalikult vähe, aga on palju ning seegi on halvasti liigendatud ja ükski ei ole lõpuks ka korralikult alustatud ja lõpule viidud. Kui sellega on lõpuks ühele poole saadud. Siis hakkab film õiges suunas liikuma, aga lõpp on sirgjooneline ja pöörangud ei ole just sellised, mis ahhetama paneksid või kasvõi kinosaalis kellegi sõrmeküüsi närima. Tavaline ja märkamatu on see lõpp. Enamus võitlusest on juba treilerist nähtud ning ühel hetkel saab lugu lihtsalt läbi.

Mida ma siis ootasin? Sul on tegelane, kes muutub imepisikeseks ning võimaldab panna ta seiklema maailma, kus kõik on võimalik. Isegi asjad, mis ehk tavalises Marveli filmis ei ole. Loodus on täis erinevaid loomi ja putukaid ja ainsad putukad, keda me näeme on sipelgad. Oleks olnud väga raske kasvõi paar ämblikku sisse panna ning teha just selle arvelt mõni Spider-Mani nali? Oh ei, seda lihtsalt ei ole. Parimgi ja margatavaim 3D koht filmiski on see, kui üks tegelastest on telefoniposti otsas. No milleks? Järjekordne film, mis kasutab oma potentsiaalist head viisteist protsenti ning kaob kuhugi unustushõlma. Kui tuleb mingi koomiksifilmide maraton tulevikus telekast, siis tuleb meelde küll, et see film oli ka ning võib ka ära vaadata, aga mujal tal kohta ei ole.

Mulle ei meeldi kirjutada kriitilisi arvustusi. Tahaks kirjutada, et kui lahe ja tore oli filmi vaadata, aga seda ei juhtu just eriti tihti. Kriitiline arvustus ei tähenda seda, et film ei oleks vaadatav. Ka Ant-Man on, aga ta lihtsalt ei ole meistriteos, on paljude vigadega ning potentsiaal on lihtsalt kasutamata. Kõik popcorni filmid ei peagi olema šedöövrid, aga väike lootus millalgi ammu oli, et see võiks olla veidi erinev tavalisest Hollywoodi filmist.

Kuna Minions oli samuti suht tagasihoidlik film kvaliteedilt ja kohe tuleb välja ilmselt üks esimesi tõelisi selle aasta kuldvaarika kandidaate - Pixels, siis pole ka muud kinodes eriti vaadata. Seega kinno ja hiljem arvustama. Hea meelega loeks ka teie arvamusi. ”

“See film üllatas, ei oodanud, et nii hea tuleb. Esimese kahega ei saa võrrelda aga kolmandast on juba parem.”

“Üsna jabur ja lahe film. Rohkem kui ma sellest oskasin oodatagi. Peategelane Chappie on väga lahe tegelane. Algul see, kuidas ta on justnagu hirmunud laps, kuidas ta areneb ja pärast saab naljakaks gängstarobotiks.. Seda peab lihtsalt nägema. "Perekond", kus ta kasvab, et kolmeliikmeline kurjategijatejõuk on ka päris lõbusalt omapärane.
Ah, raske kirjeldada, aga võib öelda küll, et tasub vaadata, üllatav mitme kandi pealt.”

“See on tõeline kauaoodatud järgede aasta ja ma ei mõtle Marveli filme, mille filme iga aasta välja tuleb. Oleme juba järje Mad Maxile ja tulemas on järjed Bondile, Terminatorile ja Star Warsile. Jurassic Park oli üheksakümnendatel tõeline hitt. Uus tehnoloogia lubas tuua ekraanile usutavalt selliseid tegelasi, mis varem tundus olevat võimatu. „Monsterfilmid“ tundusid saavat võimaluse usutavaks eluks. Jurassic Park oli esimene selline „monsterfilm“, mis oli intelligentne, mida enamik „monsterfilme“ varem ei olnud, sest koletised ei olnud usutavad ning filmid olid selles osas tahtmatult koomilised. Inimesed hõiskasid, et peale seda filmi on kõik võimalik. Järjed tundusid olevat paratamatud.
Ma pean ütlema, et mulle The Lost World meeldis. Goldblum, Moore, Postelwhite, Vaughan, Stormare – väga lahe näitlejateansambel ja lugu oli rohkem seiklusfilm, kui esimene. Mulle seiklusfilmid meeldivad ja seiklusfilm põnevuse, ehmatuste ja suurte „kollidega“ on ju nauditav. Kolmas osa oli veidi pettumust valmistav ja siis tekkis ka sarja vahe sisse. Sarja suurimaks probleemiks oli saanud see, et ta ei arenenud, vaid kordas ennast ja vaatajad said sellest ka aru. Inimesed satuvad parki või saarele, loomad saavad lahti või juba on lahti ja siis tuleb inimestel järjekordselt ellu jääda. Alati on ka lapsed tagaajavate osas, on vähemalt kaks paha – üks ahne ärimees ja üks jahimehetüüp. Lihtne ja selge valem. Ilmselt peale kolme filmi saadi aru, et seda korrata ei ole enam teema. Kõik on seda juba näinud ja kui teha neljas film, siis tuleb teha midagi uut ja 14 aastat vahet näitab, et see ei olnudki nii lihtne.
Möödus kolmteist aastat ja stuudio hakkas arvutama, et oleks hea aeg uus järg teha. Keegi enam ei mäleta, et filmisari hakkas ennast kordama ja need, kes vahepeal on kasvanud suureks, nemad tahavad ka ju dinosauruseid inimesi ampsamas näha.
Stuudio tegi seejärel suurepärase otsuse eduks. Nad palkasid Chris Pratti. Sel hetkel päris tundmatu näitleja, mis puudutas kinofilme. Tal ei olnud sel hetkel veel suuri hitte kinodes, oli sarjanäitleja ja mõned väikesed kinorollid, millest vast meeldejäävaim James McAvoy „sõbrana“ Wantedist, aga siis tuli eelmine suvi ja Guardians of the Galaxy. Üle aastate tõeline nauditav space adventure. Pratt oli hetkega A-list star. Inimesed ei oodanud Jurassi Worldi Chris Prattiga vaid Jurassic Worldi Starlordiga ning rekordid on tõsiasi.
Mis puutub antud filmi, siis ei ole siin midagi uut. Korratakse kõike seda, mida oleme juba näinud. Põhimõtteliselt on tegu ikkagi sama loo uuesti jutustamisega, millesse on paras kogus Deep Blue Sea nimelist filmi sisse pandud. Kõik neli filmi on praktiliselt ühe filmi kordused. See ei tähenda, et ta otseselt halb oleks ja ei oleks nauditav. Neile, kes eelmiste filmide ajal liiga väikesed olid, nemad on tõeline sihtgrupp filmile ja vaieldamatult on nad vaimustunud.
Loogikat ei tasu järjekordselt jälgida. Igasuguseid „plothole“ on tunduvalt rohkem, kui eelnevates filmides. Võiks ilmselt sadakond küsimust üles kirjutada, millele loogilist vastust lihtsalt ei ole, aga samas me räägime ju filmist, kus inimesed äratavad dinosaurused ellu.
Ükski näitlejatöö ei ole kahjuks märkimisväärne. On inimesed filmis ja isegi Pratt on pigem selline keskpärane. Ta ei ole eriliselt karismaatiline ega ka naljakas. Ta vist ei saa ühtegi nalja ega one-linerit filmis visata. Filmi toon lihtsalt on selline. Keegi otseselt väga halvasti ei mängi, aga kui tuleb järg ja kõik näitlejad asendatakse uutega, siis väga taga ei igatse. Eks risk oli, et filmist ei tule tõeline hitt, vaid jääb kolmanda filmi tasemele ja igasugune risk tegemisel tuli taandada võimalikult väikeseks. Sellest natuke kahju on, sest tegu on ikkagi kasutamata võimalusega.
Film ilmselt teeb ära selle aasta superhittidele – Furious 7 ja Avengers: Age of Ultronile ning võib uusi rekordeid teha, kuigi ilmselt kahele James Cameroni filmile jääb lõpuks alla. Juba sellepärast tasub vaadata, et näha, milline on üks film, mis teeb suhteliselt ootamatult rekordeid. ”

“Mõni aeg tagasi kirjutasin ühe jutu, kus mainisin miks mulle ei meeldi Lars von Trieri filmid. Siinkohal tahaks ka seda meenutada, sest Tomorrowland annab mõttele juurde ning on läbi selle kirjelduse paremini arusaadav.

Ameerika valmistab meeletult hea tunde filme ning pea kõikidel filmidel on happy ending. See on tööstus, mis toodab positiivsust, aga sellega koos ka naiivset, probleemidest mööda vaatavat ja sinisilmset tunnetust. Öeldakse, et meid viivad edasi usk, lootus ja armastus. Just neid asju Hollywood enamasti tahab inimestesse süstida, aga mitte reaalsusele näkku vaadates. Oma väikeses maailmas on võimalik selline idüll, aga terve maailma osas see ei ole ju tõsi

Lars von Trieri filmid on skaala vastupidisel poolel. Nad toodavad masendust ja lootusetust. Viska ära kõik lootused, vaata kui metsas maailm on ning tere tulemast tõelisusse. Ka see ei ole päris tõsi, vaid tõde on kusagil vahepeal. Selles stiilis filme on veel. Nad on enamasti päris head filmid kriitiliselt, aga kui selliseid filme tuleks samapalju välja, kui Hollywood toodab happy ending filme, siis ei oleks see meie mõttemaailmale kuigi hea.

Usun, et maailma ei tohiks päris nii sinisilmselt vaadata, tuleb aru saada, mis toimub ja seejärel lootusrikkalt edasi liikuda. Tomorrowlandi sõnum on, et me saame edasi liikuda ainult unistades paremast maailmast, aga selle nimel tuleb ka tegutseda. Me ei pea olema kõik leiutajad ja Elon Muskid, Stephen Hawkingud ja piisab sellest, kui me teeme neid asju, mis meile meeldivad, mis toidavad meie südant, mitte meie rahakotti. Maailma ˇprobleemid tulevad sellest, et inimesed tahavad asju, mida neil tegelikult ei ole vaja ja me ei tegutse selle nimel, et olla ise paremad ja muuta maailma paremaks. Noor Frank Walker ütleb hästi filmi alguses Nixile: „Kui ma näeksin last jetpackiga tänaval, siis see inspireeriks mind.“

Maailm ei ole perfektne. Rahvaarv kasvab, inimesed on rohkem ja rohkem rahast sõltuvad, lähevad kiire elutempoga kaasa ning hakkavad alles eluõhtul mõtlema sellele, mis juhtus. Kõige suurem kuritegu, mis maailmas aset on leidnud, on see, et inimesed tegutsevad üksi ning on suurte firmade käsutuses ning ei tegutse selle nimel, et maailma parandada. Maailma parimad pead töötavad ilusamate kontorihoonete projekteerimise, autode disaini, vananemisvastaste kreemide ning programmeerimisega, aga nendel asjadel ei ole maailma paremaks muutmisega palju pistmist. Need pead ei saa kunagi kokku ja sellest on kahju. Tomorrowland ütleb meile seda, kuhu me tegelikult liikuma peaksime.

Võib-olla paremaks muutmine ei ole õige väljend. Me oleme lihtsalt lõpetanud ühise mõtlemise ning ei hooli sellest, mis tulevikus saab, sest see ei puuduta meid, vaid oleme rohkem isoleeritud. Me elame maailmas, kuid justkui ei ole enam selle maailma osad. Asimov kirjutas raamatuid tulevikust ning päris palju sellest on saanud tõeks. Ta vaatas ja ennustas, kuidas inimkond areneb. Inimesed peaks praegu seda sama tegema. Milline on maailm 100 aasta pärast. Mis on probleemid ja kuidas me võime omadega rappa minna ning kellelgi peaks olema plaan ja ühine eesmärk, et kõik ikka hästi läheks. Vot selle oleme me kaotanud ja sellest vaatest see film räägibki.

Ma olen romantilise südame ning veidi utopistlikult vaatava mõtlemisega ning film haaras mind automaatselt kaasa. Kindlasti kuulub ta edaspidi mu lemmikfilmide hulka. Temas on sügavust, aga ka seiklust ja huumorit. Just nii peabki. Võin igal ajal tulevikus filmi riiulist võtta, seda vaadata ning mõelda, kas ma ei ole rajalt liiga kaugele kandunud ja kui olen, siis tuletab film mulle kõike seda meelde.

Brad Bird on suurepärane lavastaja imelise fantaasiaga, mida ta suudab ka ekraanile manada. Vähestel on sellised võimed. Isegi kirjanduses kohtab seda harva. Orwell, Huxley ja Bradbury kirjeldasid meile dystoopset maailma, kus kõik ei ole läinud nii nagu peab ning ilu ja headus peitub reeglite ja seaduste jälgimisel. Asimov vaatas tulevikku ja nägi seal ilusat maailma ka ilma kõige selleta. Ta nägi, et õige areng on võimalik, aga ta nägi ka probleeme ning üritas neid meile tutvustada. Kui areneme, siis hoiduge sellest ning sellest ja pöörake tähelepanu tollele ja tollele. Brad Bird näeb Tomorrowlandis seda Asimovi maailma, kuid ta näeb, et me ei liigu enam sinnapoole niiviisi, kuidas on vajalik ning üritab meile seda öelda.

Tahes tahtmata tõmbasin filmi vaadates ka paralleele The Terminatoriga. Ma loodan, et ühe tegelase jooksmine mööda maanteed ning hüpe auto peale oli tahtlik austusavaldus filmile. Väga sarnane ning tuttav kõigile, kes sarja esimesest kolmest filmist mõnda näinud on. Terminatorgi oli ju mingis mõttes tulevikku vaatav ja ühe suure probleemi peale vaatav film.

Tomorrowland ootab vaatajalt ka kannatust ja intelligentsust. Alguses on raske aru saada, kes, kuidas ja miks. Osaliselt segane müsteerium, mis loodab, et vaataja mõtleb kaasa, üritab aru saada, mitte ei ürita kõike ära seletada, et ka rumal vaataja aru saaks. Pusle on vaja ise kokku panna. Mis puutub loogikasse, siis ega seda filmis palju ei ole. Eks selliste filmidega ongi nii, et film kehtestab ise reeglid ning selle, mis on ja mis ei ole võimalik ning sul tuleb seda aksepteerida. Ainus koht, kus ma veidi kurb olin, oli see, kui keset viljapõldu seisev Casey järsku teises maailmas suutis korrus allapoole kõndida. Ma arvan, et need reeglid oleksid võinud olla kuidagi vähem enne lahti seletatud, et seda plothole poleks olnud, aga samas ega ta väga ei seganud ka lõpuks.

Suurepärane näitlejate valik on ka. Pea kõik näitlejateansamblist võiks mõne auhinna saada filmi eest. Clooney on perfektselt hea, natuke eksentriline ja koomiline, nagu ta ikka on, Thomas Robinson noore Frankina, Britt Robertson Caseyna, Raffey Cassidy Athenana on ennast näitlejatena kehtestavad ning isegi kui see film jääks neile karjääri meeldejäävamaiks filmiks, siis ei tohiks nad kurvastada, sest tegu on tõelise meistriteosega. Hugh Laurie Nixina on houselikult sarkastiliseline ja tume ning kauaks jääb meelde Matthew MacCaull maniakaalselt perfektse naeratusega. Kui Agent Smithil Matrixist oleks noorem vend, siis oleks ta täpselt selline.

Selle film ei ole kõigi jaoks. Need, kes on vähem unistajad ja rohkem pragmaatilised, neile ilmselt film ei pruugi hirmsasti meeldida, sest see on nende maailmavaatega veidi vastuolus. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid. Nii lihtsalt on. Kellelele meeldib, sellele meeldib väga ja osa ei saa absoluutselt aru filmist ning selle mõttest. Ei saa öelda, et üks pool eksib, sest ei ole ühte kindlat viisi elamiseks ja mõtlemiseks, vaid on mitmeid ja sõltub sellest, millisest vaatepunktist sa maailma vaatad. Minu vaatepunkt klapib Birdi omaga.

Mis tulevik antud filmil on? Ma mõtlesin sellele ning tahaks arvata, et tal on sarnane tulevik näiteks sellise filmiga nagu Eternal Sunshine of a Spotless Mind. See tuli suhteliselt märkamatult välja, kuid ajapikku hakkasid inimsed tajuma, kui hea filmiga tegu oli ja nüüd võime leida selle kvaliteetfilmide riiulitelt ja sarjadest. Samas ei ole ta väga mainstream, väga paljud ei ole seda näinud ja on selline unknown gem. Tomorrowlandil on ilmselt samasugune saatus. Ta kaob vaikselt radarilt, kuid tulevikus võib kordi ja kordi kuulda, kuidas inimesed seda filmi avastavad. Ta saavutab sellise kultusfilmi staatuse kuigi ei ole Rocky Horrori või Army of Darknessi sarnane kultusfilm, vaid natukene teistmoodi.

Ma ei oskagi kokkuvõtet väga teha. Tegemist on filmiga, mis nõuab personaalset tunnetust. Kes antud teksti loeb ja saab aru, millest ma kirjutasin, need kindlasti kinno ja need kes ei saa aru, need võiks ka minna, et äkki natuke rohkem mõista teise tunnetusega inimeste mõttemaailma, aga kui ei meeldi, siis ei tasu ka kurvastada. On ka neid filme, millest teie aru saate ja jäävad jälle teistele mõistatuseks. ”

“Robotid on seal ägedad, üsna huvitavad tegelased nii välimuselt kui sisemuselt. Aga inimesed ei ole seal sugugi nii põnevad ja head näitlejad :) Lahe on see, et kohati on pinget küll, aga lõpuks robotid kunagi selle vastu ei eksigi, et inimest ründavad. See on lahe, sest seda ju ootad kogu aeg, et nad kurjaks läheks.
Kõige nõrgem on aga stsenaarium. Mingid täiesti rändom ja imelikud asjad hjuhtuvad, millel pole vähimatki selgitust, ega ka pointi.”