a - Arvustus.com arvustused

“Ma tõesti ei tea, kuidas maitseb varesemari, kuid osundan siinkohal teemakohast toidutare.ee artiklit:
"Harilik kukemari
Sellest raba- ja palumetsades kasvavast läikivmustast, juulis-augustis valmivast marjast minnakse meil ükskõikselt mööda. Söögiks pruugivad teda vaid rabakanad ja muud kanalised, millest on arvatavasti ka mari oma nimetuse on saanud. Enamus inimesi peab kukemarja kas mittesöödavaks või koguni mürgiseks. Mürgine ta küll pole, kuigi marja maitse hapete puudumise tõttu on tõesti läägevõitu. Siiski võiks ka seda marja korjata, kasvõi tema suure C vitamiini sisalduse pärast.
Valmistada võib temast mahla kas koos teiste, hapumate marjadega või siis proovida talle lisamaitset anda samuti kui arooniale ? sidrunhappe ja kirsilehtede abil. Kukemari säilib hästi ka lihtsalt vesihoidisena, peale selle võib teda korjata jõhvikaga sarnaselt ka talvel ja isegi kevadel. Kukemarja nimi on soomlastel varesemari e variksenmarja, sedasama tähendab maakeeles ka inglaste crowberry ja rootsikeelne (kråkbär; hääld. krookbäär)."

Kommentaarid on liigsed.
Kasemahl on mulle tuttavam, väiksena vanaema kaudu, viimasel ajal Nopri talu külmutatud kasemahla kaudu, kuid käesolevast tootest ma seda ei tunne. Ega ka suitsu.
Üsna tavaline hõõgvein, parajalt hapu, parajalt vürtsine, kuid ei midagi erilist ega meeldejäävat. 9€ pudeli eest võiks aga mingi trikk olla, sest muidu ma tarbin edasi soodsamaid samaväärseid alternatiive.”

“Käisin kevadel ühel konverentsil, kus sattusin juttu puhuma juba mõned kuud Eestis elava vietnamlasega. Küsisin talt, kus ta söömas käib, ehk et kus on parim aasia toidu restoran Tallinnas ja ta vastas, et Dao Hua, millest ma kuulnudki polnud. Mina, kes ma üldiselt olen ikka kõigi heade toidukohtadega hästi kursis!

Seega huvi oli kohe suur ning varsti läksingi Mardi tänavale asja uurima. Sisse kahjuks ei saanud, sest juba uksel teatas teenindaja, et restoran on hiina delegatsioonile reserveeritud ja mingit lootust pole.

Täna meenus see resto jälle ning helistasin igaks juhuks ette, et kas kohti ikka on. Oli. Reserveerisin laua ja läksin kohale.

Dao Hua restoranis on 3 söögisaali, kokku u 70 inimesele. Istusime esimeses ja silmitsesin sisekujundust; see oli väga sarnane tüüpilise vanalinna hiinakaga ja tegelikult üsna usutavalt hiinapärane. Et mitte päris eesti maitse, aga tore ikka. Lauad olid istmetele nii lähedal, et laua jalast oma jalga enne mööda ei saanud kui tuli laua vahepeal teise asendisse lükata.


Kui menüü toodi, siis seegi veel esimese hooga usaldust ei sisendanud, sest menüü disain oli jälle see sama vanalinna hiinaka maiguga. Mitte piisavalt kodukootud ja teisalt mitte piisavalt ilusasti disainitud, vaid seal keskel kusagil, hästi tavaline ja eimidagiütlev. Samas roogadest mõnedki panid kulmu kergitama. Kontideta pardifilee 50 eurot, tellida üks päev ette. Seakõrvad... Ehk huvitavaid asju oli. Lisaks lihtsalt maitsva kirjeldusega roogadele.

Proovitud said "praetud pelmeenid krevettidega", mis olid umbes sada korda ilusamad ja sada korda maitsvamad kui kirjeldus ütleb.


Ahjaa, need toodi asenduseks muudele pelmeenidele, mida siiski saadaval polnud ja need "praetud pelmeenid" puudusid menüüs sootuks, neid teadis vaid teenindaja soovitada, et tegelikult eksisteerivad.
Kui need lauda saabusid, kustusid pooled kahtlused Dao Hua restorani osas ja kui hambad sisse lõin, kustusid ülejäänud. Kahtlusest sai vaimustus, sest need maitsesid oivaliselt. Ja kuigi järgmist käiku andis oodata terve tund (sest korraga meenus teenindajale, et hiina delegatsioon on jälle ruumi reserveerinud ja toidud ette tellinud), siis vähemalt teadsin nüüd, et ON, mida oodata.

Teenindaja oli väga abivalmis ja tore. Ning harva näeb seda, et oskab ja lausa tahab menüüst midagi soovitada! Soovitas "Kanafilee India pähklite ja rohelise paprikaga säriseval raudpannil", mis maitses suurepäraselt ja taastas üleüldse mu vahepeal kõikumalöönud usu hiina toitu (Chopsticksi süü!).


Ma ei tea, kuidas nad seda kana valmistasid, aga kanatükid ei tundunudki nagu kana, vaid... Ei oskagi millegagi võrrelda. Nagu kanalihakuubik, aga murenes nagu pähkel, aga oli pehme ja mahlane nagu tomat :) Ma tean, sellist asja ei saa olemas olla. Serveeritud efektselt säriseval raudpannil ja natuke veel lauas küpsedes.

Teiseks roaks võtsin "Praetud kuningkrevetid paprikaga austrikastmes", 15 Eur. Ja ehkki alguses arvasin, et ühest pearoast piisab kahele, nagu aasia restoides tavaks ning sama kinnitas ka teenindaja, siis tegelikult sai kõik otsa. Võimalik, et seepärast, et maitses nii hästi. Igatahes oli ka krevetiroog suurte tervete mahlaste krevettidega ja rohke rohelisega (nagu kanagi) väga maitsev ja vastupidiselt sageli pakutavale hiinakale ei rõhunud kõhtu, ei tununud liiga soolane, rasvane ega maitsetugevdajane. Tundus, ausalt öeldes, täiesti tervislik JA maitsev.


Väga põnev koht ning selgelt minu lemmik koduse tundega aasiarestoran Eestis.”

“Võrreldes iPhone6-ga, mis oli mu eelmine telefon, pole midagi kardinaalselt muudetud, aga samas on sisuliselt kõik pisut või palju parem. Eelkõige oli minu jaoks oluline RAM mälu lisandumine, sest multitasking polnud uuemate äppidega enam kuigi sujuv -- protsessori jõudluse ja mälu säästmiseks pidi telefon teised mälus olevad äppid taustal peatama või üldse mälust eemaldama, et anda vurtsu sellele, mis parasjagu ekraanil suurelt ees oli. Näiteks lõpetas ta taustal Skype sessioonid ja hakkas sinna tagasi switchides uuesti sisse logima, mis oli tüütu.

iPhone 7 on jõudluse poolest puhas loom. Nagu benchmark testid näitavad, polegi talle jõuludses hetkel telefoniturul võrdset ning seda on näha nii protsessori- kui graafikaintensiivsete äppide kasutamisel.

Kaamera on teinud läbi selge arengu, millele aitab kahtlemata kaasa valgusjõulisem objektiiv, nii et ka hämaramas suudab iPhone 7 enam-vähem adekvaatseid pilte teha, hästivalgustatud toas või õues muidugi vaata et suurepäraseid.

Meeldiv on 256 GB mudeli lisandumine valikusse. Minu eelmine 128 GB oli isegi optimeeritud mahu korral (kus ta hoiab telefonis väiksemaid pildifaile ning talletab originaalid ainult iCloudis) juba päris täis saamas. Nii et teretulnud võimalus.

Ja siis see kõrvaklapipesa. Õigemini selle puudumine. Millest palju räägiti juba enne kui see faktina selgus ning nädaldati rohkem kui keegi kuulata jaksas. See ei ole üldse mingi probleem, sest:
1. Enamus inimesi kasutavad telefoniga kaasa tulnud kõrvaklappe, sh mina, ja ei pane tähelegi, milline see pistik täpselt on, kõik töötab veatult
2. Telefoniga tuleb kaasa ka üleminek juhuks kui soovid tavalisi 3,5 mm pistiguga kõrvaklappe kasutada

Mulle pole tegelikult meeldegi tulnud, et sel telefonil kõrvaklapipesa pole, sest.. on ju. Lihtsalt teise kujuga. Tegelikult oli mul selline olukord, kus püüdsin iPhone 7 lightning kõrvaklappe hoopis mingile muule seadmele külge panna ja siis selgus, et aa, see ei sobi. Probleem polnud telefonis, vaid hoopis kõrvaklappides. Aga õnneks on vanadest telefonidest hulgaliselt ka vana pesaga kõrvaklappe üle jäänud. Üleminekuaeg ongi selline, aga probleemi ma selles ei näe.

iPhone 7 erineb peamiselt suurema ekraani ja korpuse tagapool asuva 2 kaamera tõttu. Just täpselt kahe, mitte ühe, nagu tavalisel iPhone-il või telefonidel üldse tavaks. Üks neist on tavaline lainurk ning teine telefoto objektiiv, mis võimaldab suumida reaalselt, mitte ainult elektrooniliselt, ehk pilti lõikamata. Samuti võimaldab see iOS 10.1 uuendusega teha ilusaid uduse taustaga portreefotosid, kus ainult subjekt on teravalt esiplaanil.”

“Natuke vanamoodne. Selline 80ndate Pirita TOP hotelli vaib on kohati, ehkki muidugi on uuendatud ka palju. Fuajee ja eriti restoran ei viita mingile erilisele elamusele, toas oli põrand jube külm (sügisel), ehkki muidu oli toa temperatuur meil endal kontrollitav ja toas üldiselt jahe polnud.

Veekeskuse osa on huvitav. Nagu oleks mingisse Itaalia sisehoovi sattunud. Kunstväätidega "välisfassaad" ja kõik muud pinnad pisikestest munakividest laotud. Lihtsalt katus peal :) Lastega seal väga palju teha pole, sest puudub pisikestele lastele mõeldud madal bassein (laps pidi basseini trepil aega veetma, sest see oli ainus koht, kus polnud liiga sügav) ja suurematele puuduvad ka allalaskmise torud jms värk. Keskkond muidu oli seal päris omapärane ja näiteks aurusaunast (mis oli ka ainus avalik saun, soomekas oli juba riietusruumis ja ainult meestele/naistele eraldi) sai läbi kahe akna basseinialale vaadata.
Ongi üks suplusbassein, üks ujumisbassein, üks mullivann ja munakividest laotud soojad lamamistoolid.

Restoran oli, nagu öeldud, tagasihoidliku välimusega, toidud olid aga piisavalt head, et ei peaks tingimata õhtusöögiks hotellist väljuma.”

“Kodukontorisse või väiksesse firmasse väga hea valik. Korraliku trükikvaliteediga (mustvalge) ja piisavalt kiire printer-skänner-koopiamasin. Tänu NFC-le saab mugavalt printida ka NFC-ga Androidi seadmetest (iOS-i omadest mitte). Miinuseks on see, et puudub kahepoolse printimise (duplex) võimalus.”

“Miks peaks kellegi olema vaja 3 telefoni korraga laadida? Absurd. Ma olen üsna kindel, et disainer tegi alguses 2 pesaga, aga tuli ilgelt kole ja joonistas ühe juurde, sümmeetria mõttes. Või et karbi küljes jäi umbes 14mm vaba ruumi üle ja insenerid siis otsustasid, et voh sinna topime veel ühe pesa, loodus tühja kohta ei salli. Või võibolla tõesti CEO käis 2-pesasega matkal ja oma telefoni ööseks välja tõmbama pidi, kui naine oma Fitbiti laadida tahtis, vihastas ja esmaspäeval koosolekul käratas, et tehtagu.

Oli mis oli, igatahes olen ma juba 2 kuud seda akupanka kasutanud ja salamisi mingit sellist väljapääsmatut olukorda oodanud, et võiks akupangaga vastu rinda taguda jä praalida, et näed! läkski vaja! Ometi ei ole seda õnneks või kahjuks veel juhtunud. Küll aga olen ise selliseid olukordi teadlikult ise esile kutsunud ja peab ütlema, et akupank on tublisti vastu pidanud.



Päris rahul ei saa siiski olla. Esimene üllatus oli see, et USB-C käib XB102-le üle jõu. Kui laadida ainult 1 USB-C telefoni (Nexus 6p, 3450 mAh), siis kõik toimib, aga kui proovida laadida kasvõi 2 seadet korraga, kuumeneb akupank üle ja lülitub välja. Eks see on parem variant küll, kui et maja maani maha põleks, aga tüütu on ikka. Põhjus võib olla USB-C küllaltki suures laadimisvoolus, originaal-toalaadijast võtab muretult 2-3A, mis üldse ületab akupanga lubatud väljundvoolu. Ja tüütusest rääkides tuleb kohe meelde see, et akupanga peab peale juhtmega ühendamist veel nupust sisse lülitama.



Aga kui USB-C telefoni mitte laadida, on akupanga töökindlus märksa parem ja saab kenasti hakkama tahvliga (Nexus 10, 9000 mAH) ja kahe telefoniga (u 3000mAh/tk). Akupanga 15000 mAh mahtuvusest jätkubki sellise komplekti puhul täpselt 1 korraks. Natuke tüütu on veel see, et laadides 3 seadet korraga, ei saa LEDidega aku jäägi näitu usaldada. Näiteks kui akupank näitab veel 2 sinist tulukest, justkui oleks pool alles, ja lülitub peale juhtmete ühendamist ja sisselülitamist välja. Võibolla oli see samuti ülekuumenemisega seotud, ei tea, aga paar korda nii juhtus ja see oli tüütu.



Korpus ise ei olegi nii kriimukindel, nagu esmapilgul kummise pinna järgi võiks oletada. Käes hoida ja taskusse pista on siiski mugav. LEDid võiksid olla vähem eredad, sest öösel laadides valgustavad tervet tuba.

Kokkuvõtteks. Hea akupank. Eriti toimiv, kui ei pea USB-C telefoni laadima. Vajalik ilmselt neile, kellel on kolm või rohkem USB laadijaga seadet ja vajadus neid laadida eemal tsivilisatsioonist.”