Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Väga huvitav film, kindlasti neid auhindu väärt, mille ta saanud on. Pilt on ilus, stseenid on ilusad.. ja koledad korraga. Kõik on pigem kulunud, must, roostes ja katki. Aga selles on mingi omamoodi ilu ja kunstilisus.

Film tundub nii prantslaslik, et esimeste kaadrite juures on tunne, et algab Amelie teine osa. Ning see tunne on mingis mõttes lõpuni. Et see Elisa on Amelie. Ja kõiks ee toimub Bioshocki arvutimängu visuaalses maailmas.

Filmi käigud mingeid üllatusi ei paku. Kõik lähebki nii, nagu on kõige ootuspärasem ja olles harjunud, et kindlasti püütakse mind ainult selliselt mõtlema panna, et siis järgmisel hetkel jalad alt lüüa ja üllatada, siis tegelikult lõpuks üllataski lihtsalt see, et mingit üllatust polnud. Mis pole tingimata isegi kriitika.

Tore film, mida soovitan vaadata.”

“Väga huvitav film oli. Ta räägib ühest väga geniaalsest, aga samas ka väga keerulisest isiksusest Bobby Fisherist (Tobey Maguire). Fisher oli malemaailma imelaps, kellel ei olnud mitte ainult väga hea mälu, et meelde jätta eelnevalt mängitud mänge, vaid ka oskus ise luua uusi mänguskeeme.

Kui nüüd vaadata filmi ennast, siis tegemist on väga lihtsakoelise elulooga. Raske on seda isegi elulooks nimetada, sest tegelikult on põhitähelepanu suunatud ühele kindlale hetkele. Samas kummalisel kombel jääb ka selle hetke kujutamine mõnevõrra lahjaks, sest ülejäänud elu näitamiseks kuluv aeg röövib jälle aega põhitähelepanu all olevalt hetkelt. Nii ei saa kumbki osa kuidagi tähelepanu, mis peaks.

Filmi tunnetus on mõnusalt neutraalne. kuigi Fisher ise tahab vist Lääne ja Ida vahelist võitlust, on ikkagi NSVLi pool pigem neutraalne. Kõiges mitte ja Iivo Nei päris naljakas, aga me ei saa öelda, et ükski tegelane otseselt negatiivne oleks. Eks poliitika oli alati mingil määral mängus ja seda täpselt nii järgi kopeerida nagu oli, pole võimalik. Samas film reklaamib ennast küll veidi selle võitlusega. Vaadake või seda postrit siin.

Tobey Maguire teeb hea rolli. Ta on väga neutraalne ning ei mängi üle. Võiks ju ajada käed taeva poole ja karjuda ikka veel kõvemini ja laamendada, aga ta ei tee seda, vaid jätab inimliku, väga katkise inimese mulje, mis ilmselt ka oli.

Kõige rohkem tunnen ma puudust sellest, et filmis puudub male juures pinevus. Mängu ennast ei näidata peaaegu üldse. Ma arvan, et film oleks pidanud sellele natuke rohkem keskenduma. Ma ei ole malega sina peal ja antud film mind nüüd küll ei kutsu otseselt endale komplekti ostma ning ei pane maleraamatuid lugema. Ta oleks võinud selles osas olla natuke inspireerivam. Ma suudan peas genereerida küll head montaaži ja kaameratööd, mis filmi tunduvalt põnevamaks ja inspireerivamaks teeks, aga kui lavastaja nii ei tahtnud, siis mis seal ikka teha.”

“Everest on film, mida tuleks võimalikult suurelt ekraanilt vaadata. Mäed lihtsalt on suured. IMAX ei tee neid vähem ebareaalseks, viib aga vaataja mõnusasti sündmuste keskpunkti. Või mitte mõnusasti, hoopis vastikult, kuna filmi peategelaseks on Kole Ilm.
Sisu ei tule üllatusena, näitlemine on adekvaatne, peamise elamuse annab tegevuspaiga hirmutavalt tõelisena näiv edasiandmine.”

“Veel üks film, mida tutvustati kui komöödiat, mis on aga selge draama ja pealegi selline igavamat sorti. Algab küll tempokalt ja lootustandvalt, aga siis raugeb tempo olematuks ja ühe hetkel see film mul pooleli jäigi...”

“Täiuslikult toimivat, selget ja korralikku elu elav natuke nohiklik psühhiaater saab korraga aru, et ta võib-olla ei olegi tegelikult õnnelik ning läheb esmalt Hiinasse, siis Aafrikasse, et teada saada, mis teeb inimesed õnnelikuks. Seda võiks nimetada sama hästi muidugi keskeakriisiks.
Jätab oma naisega (mõneks ajaks) hüvasti, elab läbi nii head kui halba ja saab siis aru, et tema oma naine tegi ta ikkagi kõige õnnelikumaks. Läheb tagasi koju ja ongi kõik hästi.
Kui filmi vaadates hakkab vahepeal natuke igavgi ja kuna vaatasin seda komöödia pähe, siis sai naerda üsna vähe (aga natuke muiata ikka), aga üldiselt.. okei film. Vähemalt lõpp on hea. Ei, mitte originaalne, aga lihtsalt hea, õnnelik. Aga teist korda küll vaadata ei viitsiks.”

“Inglastel on ütlus "Like a walk in the park". Antud film on just selline. Ei ole pettumust valmistav, oodatult hea, aga ei ole ka miskit sellist, mis jääks kauaks ajaks meelde ja võtaks kunagi kusagil ajaloo edetabelites koha.

Eluloo- ja sõjafilmidega on nii, et tihti meenutavad nad BBC, Discovery või Nat Geo lavastatud dokumentaale ning vaid formaadi, näitlemistaseme ning jutustava narratiivi puudumisega teeb tavafilm vahe sisse. The Imitation Game on just selline film.

Ma ei ütle, et ta on halb. Mulle meeldivad sellised dokumentaalid ka, aga ta ebaõnnestub olemast midagi rohkemat. Vahe on selles, kas sa seda lugu juba tead või mitte. Kui mitte, siis on veidi põnevust ja ootust, aga kui oled ajaloo ja elulooga mingilgi määral kursis, siis põnevust väga ei ole ja vaatad lihtsalt seda, kuidas antud lugu jutustatud on.

Lihtne võrdlus oleks midagi sellist, et oletame, et võitsid numbritega 3, 8, ja 21 lotos. Kui tead, et oled võitnud, siis reaalse loosimise vaatamise teeb huvitavaks ainult jälgimine, millal antud numbrid välja tulid ja kui paljud teised olid ka veel võidule lähedal. Samamoodi on selle filmiga.

Näitlejad teevad filmis oma töö ära rahuldavalt. Ma ei näe, et Cumberbatch Turinguna oleks teinud midagi erilist, vaid vahetades ta ära mõne teise näitlejaga, oleks tulemus suht sarnane. Ehk Tom Cruise ei mängiks välja, aga ma suudaks ilmselt samaväärset rolli oodata isegi viimasel ajal halbu filme viljelevalt Nicolas Cagelt. Hästi mängitud, aga ei midagi erilist.

Parimad rollid teevad Keira Knightly ning näitlejana üha tugenev Mark Strong. Natuke šarmi ja miimikat võidavad kiiresti vaataja poolehoiu. Kui Matthew Goode välja jätta, siis kogu kaadimurdjate B-tiim on nähtmatu, kuidagi veidi uimased ja ei jäta just eriti tarka muljet. Kõik tegelased oleksid pidanud olema filmis väga tugevad ning nähtavad. Nad olid geeniused, aga film ei näita seda ja see kahandab ka filmi enda intelligentsust.

Kokkuvõttes on film vaadatav ja informeeriv, aga ta peaks olema veel rohkemat, mida ta mitte ei ole. Kinno minnes on ta ilmselt ikkagi üks parimaid valikuid tervet kava arvestades, aga samas, kui jääb nägemata, siis ei saa seda ka kuritööks nimetada.”