Elulood ja memuaarid - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

1. Lia Laats / Kaljo Kiisk / Kalmer Tennosaar. Viimane vestlus
Enno Tammerile

2003.–2004. aastal rääkisid Lia Laats, Kaljo Kiisk ja Kalmer Tennosaar Enno Tammerile oma elust. Keegi ei teadnud, et need pikad jutuajamised jäävad Lia Laatsile, Kaljo Kiisale ja Kalmer Tennosaarele viimaseks laiema publiku jaoks mõeldud vestluseks oma elust. Lia Laats ja Kalmer Tennosaar sulgesid silmad igaveseks uneks enne, kui valmis lõplik tekst nende viimase eluvestluse põhjal. Kaljo Kiisk nägi lõplikku teksti ning leidis, et on jutud oma elust ära rääkinud ning kõik ka ilusasti kirja saanud. Kõik ei saagi kunagi kirja, millalgi jääb ikka üks või teine vestlus viimaseks. See on ühtpidi paratamatus, teistpidi aga selliste viimaste vestluste kullaläikeline võlu ajasõelal. Suure inimese lahkumise järel saab ju alati tagantjärele tekitada kümneid ja kümneid meenutuskilde teistelt inimestelt. Kuid need on juba uued, vahendatud tekstid, kus asjaosaline enam kaasa rääkida ei saa. Enno Tammer: „Minu au, õnn ja rõõm on olnud Lia Laatsi, Kaljo Kiisa ja Kalmer Tennosaare viimased vestlused jäädvustada, midagi väärtuslikku pöördumatult kulgevas ajas kinni püüda.“

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

2. Kütkestaja. Näitleja Einari Koppel
Rait Avestik

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

3. Hellero – Tartu Vaimu särin
Mikk Sarv

Helleros on muistsete laulude lummas aastatel 1972–2000 koos laulnud ligi sada noort inimest. Ühes lauldi regilaule Eestist, Setomaalt, Vadjamaalt, Isurimaalt, Soomest ja Karjalast, lisaks vanu laule Vepsast, Liivimaalt, Saamimaalt, Ersa- ja Mokšamaalt, Marimaalt ja Ungarist. Laulu- ja tantsukeerdu liitusid ka kuulajad. Selles raamatus jagavad Hellero lauljad lauluteel meeldejäänut. Mälu värskenduseks ja edasilaulmiseks on kaasas enim lauldud laulude sõnad ja viisid.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

4. Armastuse aeg
Helina Piip

„Armastuse aeg“ on kinkeraamat, kuhu on kogutud viimasel kümnel aastal Eesti Naises ilmunud artiklitest tsitaate armastusest, üksteise leidmisest, pulmadest, abielust, armastuse argipäevadest, sellest, kuidas suhet hoida ning õnnetundest.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

5. Karka
Enno Karrisoo

Möödunud sajandi parimaks käsipallitreeneriks valitud Enno Karrisoo juhendas ligi 50 aasta jooksul sadu poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi. Mõned neist jõudsid maailmaareenile, teised oma riigi koondisesse, kolmandad avastasid spordiarmastuse. Karkale pakkus aga medalite ja karikate kõrval vähemalt sama palju rõõmu teadmine, et lastest kasvasid inimesed, keda elu ja raskused ei suutnud murda. Pärast aktiivse treenerikarjääri lõppu pühendus Karka ajaloomälestuste kogumisele. Ta pani kirja oma meenutused, mõtles ja kaalutles, kes on need inimesed ja meeskonnad, kes Eesti käsipalli kõige enam mõjutanud. Nii sündiski kogumik käsipalli poolsajandist. Karka valikul. Karka meenutustes.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

6. Eesti filmi täheatlas
Jaan Ruus

Filmimees ja poliitik Mark Soosaar vastas 1986. aastal Jaan Ruusi küsimusele, kas kultuuriteemat ja -persoone dokumentaalfimides äkki liiga palju pole, nõnda: „Televisioonis soovitas üks peatoimetaja mul kümme aastat tagasi lõpetada kunstnikega tegelemise ja kunsti filmimise, selle asemel soovitas ta mul tegeleda hoopis eluga. Sest kunstniku tegevus olevat elu peegeldamine, järelikult saan mina vaid peegeldada peegeldust. Ja mitmekordne peegeldus andvat hoopis moonutuse. Mina jälle oponeerisin, et kunst on elu osa, kunstnik on ka elav inimene ja tema tegevus on ka elu, kunstniku jälgimine ei ole sugugi peegelduse peegeldamine. Ja lõpuks: kui ka on mitmekordne peegeldus, mis selles halba on? Ahven sööb räime, koha ahvena, hüljes koha, tagajärjeks on see, et just hüljes koondab endasse palju mürkaineid, tal langevad hambad välja ja peakolju sisse. Viimane etapp on alati suurema kontsentratsiooniga.” 1938. aastal sündinud filmiajakirjanik ja -kriitik Jaan Ruus on mõneski mõttes olnud peegelduste peegeldaja ehk „viimane etapp” 1961. aastast peale, mil tema esimesed filmiarvustused ja -tutvustused trükivalgust nägid. 1966. aastal hakkas ta Tallinnfilmi filmistuudio dokumentaalfilmide osakonna toimetajana vahendama tiibu kärpivat võimu ja puurist välja kippuvaid loovisiksusi. Toimetajatöö oli Nõukogude filmikunstis tugevate diplomaatide pärusmaa. Kolleeg Maris Balbat, kes samal ajal töötas mängufilmide toas, on sõnastanud selle elukutse dilemma nii: toimetaja pidi Moskva peavalitsuse nõudmiste, stuudio juhtkonna jäikuse ja filmi autorite paranduste tegemise soovimatuse vahel laveerima nagu Skylla ja Charybdise vahel.” 1982. aastal läks Ruus juhtima ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonda, mille vahetas välja sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspressi vastu. Härra Ruusi – kellel on kena komme inimesi valikuliselt sinatada ja teietada – küsimuste turmtule all avanevad raamatu kaante vahel kümned värvika elulooga kultuuriheerosed, kes muutuvate aegade ja olude kiuste on valitud elukutsele truuks jäänud. „Elukunst on midagi niisugust, kui sa oled tark inimene ja tore inimene ja aru on peas. Aga eluteater tuleb siis välja, kui sa oled tark ja tore inimene, aga aru pole peas. Need on kaks erinevat asja,” selgitab näitleja Tõnu Kark Ruusile, keda küsimus „kuidas?” on elus alati rohkem huvitanud kui „miks?”. Mida vastaks härra Ruus ise oma stampküsimusele? Kellena või millena ta pärast surma tagasi maa peale tuleks?