Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Igati hea koht. Sõbralik teenindus, imehead söögid ja hubane keskkond. Marineeritud sibul on olnud seal läbi aegade parim. Kunagi sai tihti vabaduse puiestee äärses putkas käidud. Kuid hinnad on kõrged ja mitte vähe.”

“Aafrika toitu Eestis eriti kuskilt ei leia, selles mõttes on tegemist tänuväärse restoraniga. Aafrika päikese tunnet küll pimedas keldris istudes ei teki, aga maitsed tunduvad autentsed olevat.”

“Tuli mõte minna lihtsalt kohvikusse ja kuna Klaus oli veel külastamata (kuigi palju jutte kuuldud), siis seadsime sammud sinna. Õigemini seadsime sinna autorattad, sest ilm oli väga tuisune. Seda parem meel oli saada parkimiskoht enam-vähem kohe ukse ette. Need u 10 meetrit, mis tuisus läbida tuli läksid kiiresti, ehkki libedalt, sest kohviku esine oli parajalt jääs. Ideaalis oleks võinud graniitliivatada, aga noh, pole hullu. Kohvik on piisavalt kesklinnast kõrvalejäävas tupiktänavas, nii et seal ei tundugi nii kohane korralikku liivatamist nõuda.

Kohviku sisekujundus mulle meeldis. See oli küll praegu ülipopis teise ringi mööbli stiilis, aga vastupidiselt F-hoonele ja paljudele teistele kohtadele nägi see välja puhas ja viisakas. Vallatu hipistiili ja viisaka kohviku ühitamine tuleb Klausil väga hästi välja. Ka vana lauda vaadates ei tundnud ma hetkekski, et tegu oleks mingi vana määrdunud asjaga, nagu vahel juhtub, vaid tunnetasin ainult eseme vanusest tulenevat positiivset hõngu.

Menüü, vähemalt Dineemenüü, nagu paberile kirjutatud oli (ei tea, kas neil on mingil muul hetkel ka mõni teine), oli lühike ja konkreetne. Hinnagruppide kaupa, mitte et iga toit päris erineva hinnaga. Kõik pearoad 11, kõik magustoidud 4, näiteks.

Menüü ja perfokaardist tehtud joogikaart nägid ka päris stiilsed välja ning teenindus oli sõbralik. Unustas küll hetkeks meid ära ning arvet pidin minema küsima leti äärde, aga mind märgati seal kohe (kuigi teenindaja tegeles kellegi jookidega) ja sõbralik noogutus andis mõista, et kohe tuleb ta mu laua juurde. Nii juhtuski.

Toitudest sai seekord proovitud kõike küll väga minimaalselt. Nagu öeldud, läksime sinna vaid kohvitama, aga musta kohvi ja latte kõrvale sai mekitud ka Valge šokolaadi-mandariini panna cotta küpsisega (mandariinist oli seal vaid törtsuke mandariinimahla panna cotta peale nõristatud) ning Hõõgveinis küpsetatud pirnidest supp mascarpone-vanilje kreemi ja kakaoküpsisega. See küpsis tundus olevat puhtast kakaost pressitud, või vähemalt väga minimaalsete lisaainetega. Tõeliselt tugev ja puhas maitseelamus. Kõik need asja maitsesid oivaliselt, isegi kohv, mille sort jäi küsimata, oli meeldivalt mõrkja järelmaitsega, mitte hapukas, nagu sageli juhtub. Ainus mõte, mis kusagil kuklasagaras tekkis, oli see, et ehkki kõik proovitud asjad olid väga maitsvad, ei olnud tingimata kõige õigemad komponendid/lisandid omavahel kokku pandud. See kakaoküpsis oleks hoopis sobivam olnud näiteks panna cotta juurde, samas kui viimase juures olnud hele küpsis ei andnud sellele magustoidule absoluutselt mingit lisanüanssi. Oligi lihtsalt hea küpsis. Ideaalmaailmas võiks need lisandid maitseid täiendada, aga see, mida ma praegu tegin, on juba norimine sellisel tasandil, millest tavakohvikute mõistes rääkida ei saagi, nii et ärge võtke seda kui mingit eriti negatiivselt hinnangut. On kiitus, et sellise nüansi kallal üldse norida saab :)



Hõõgveinis küpsetatud pirnidest supp oli väga maitserikas, korraga hapukas, magus ja lisaks veel maitsetest läbi imbunud. Üks suutäis seda on lausa paradiislik nauding. Probleem on aga selles, et seda on terve kausitäis. Kuidas saab olla nii, et väga maitsvat asja on liiga palju? Väga lihtsalt -- väga maitsev ja maitsetest tulvil toit on nii rikkalik, et seda palju süüa ei suuda. Supikausitäit näiteks alla kulistada ei õnnestunudki. Kui mõne aja pärast jälle suutäie võtsin, oli aga hinnang endine -- ülimaitsev. Mul on tunne, et sellest saaks ideaalse kastme mingile magustoidule. Siis jääks sööjal tunne, et "oh, kui hea, kahju, et seda nii vähe on".

Mul on plaan Klausi kindlasti külastada ka tühja kõhuga, et proovida nende parti ja muid roogi, aga hetkel kehtib õhkkonna, teeninduse, hindade ja toidu kvaliteedi skaalal minu poolt kõrge hinnang 9 punkti.”

“...ent igav menüü poolest.
Tahaks rohkem värsket köögivilja (mitte ainult tomat ja rucola), samuti hautatult nt. porgandit, lillkapsast, broccolit jmt. (pakutakse ainult sibulat ja paprikat).
Supid ja pastad on igavad, lasagne hea.
Kunagi sain seal väga head siiafileed...”

“Praeguseks üsna äsja avatud söögikoht Liivalaia tänaval, lähedal paljudele kontoritele (Swedbank, Harju maakohtu hoone, Eesti Gaas jms majad). Varem on seal suurema eduta püütud mitut söögikohta käima lükata, aga neis olen peale esimest korda pettuma ning pankrotti on nad läinud. See koht tuleb vast paljudele tuttav ette, need sildid võivad aga üllatuseks olla:


Jah, uus aasia toitu pakkuv söögikoht on seal avatud ning pakutakse aasia tänavatoitu. Selles mõttes koha lihtsus sobib, et tegi ei ole päris restoraniga, vaid kiirtoidukohaga, ehkki kõik segatakse väidetavalt kokku tellimuste peale. Kui järjekorda ei ole, läheb toiduga u 10 minutit.

Toit näeb tõesti välja nagu kiirtoit, midagi sättima ei ole hakatud, vähemalt mitte toitu kaasa ostes. Probleemiks on aga toitude hind. Üldiselt maksab iga roog 7.90 ja sellest jagub vaid ühele (mitte nagu hiinakate puhul vahel juhtub, et söönuks saab kaks inimest).

Toidu saab kaasa vahtplastist karpides, mis on tavalises valges kilekotis:



Selles leiduvad pulgad, aga lisaks on viisakalt arvestatud ka vähem käeosavate inimestega, nii et olemas on väiksesse kilekotikesse hügieeniliselt pakendatud plastkahvel.



Toidud on kenasti markeeritud, nii et mitu asja tellides ja need koju viies ei pea ise Sherlockiks hakkama, et aru saada, missugune toit võiks olla mis.



Nagu öeldud, toidu välimus on tõesti tänavatoidulik. Kõrval on näha kahte sorti kastmeid, parempoolne eriti vürtsikas. Vürtsist rääkides, siis vaikimisi on kõik toidud tulivürtsised eestlase maitse jaoks. Aga kui küsida, siis tehakse ka mahedaid ja täiesti vürtsivabasid toite. Kõiki roogi saab tellida ka vegetaarsetena. Beef Koay Teow oli pisut liiga soolane ja rasvane.



Char Koay Teow maitses paremini:



Brändimisega näevad nad hoolega vaeva, menüüd on ilusad, logo uhke ja Facebookis toimub ka hulk päris huvitavaid tegevusi, sealhulgas näiteks köögi tutvustus jms.



The Street Wok on teretulnud täiendus Liivalaia tänava ikalduvasse toiduvalikusse, kus peale Mamo ja Boulevardi kuhugi eriti minna ei tahagi. Nüüd siis vahelduseks ka midagi aasiapärast. Kui hindu kalliks ei pea, tasub sealset toitu proovida küll, aga ma soovitan omanikel tungivalt hind 4-5 euro kanti seada, sest praegusel juhul ei ole see toidu kvaliteedi ja söögikoha tänavatoidu kontseptsiooniga päris tasakaalus.”