a - Arvustus.com arvustused

“Meie aja kangelased on inimesed, kes jäävad alati ausaks ja õiglaseks, olgu nad millises ametis tahes.Üks sellistest inimestest on Einar Laigna.Tema raamat õhutab järgima oma südant, olema inimene parimal võimalikul viisil ja seda kõike teeb ta lihtsalt oma elulugu jutustades.Tehke järgi!
Suurpärane lugemine ajal, kus omakasu on kõrgem nii seadusest kui inimlikkusest.”

“Kui arvestada, et 500GB T3 eest maksin 175€ ja sama mahuga tavalise ketta saab poest juba alla 50€ kätte, siis ei tundu just elu diil. Aga T3 on 3 korda kiirem ja 3 korda väiksem, vaikne ja ilma ühegi liikuva osata, seega põrutus- ja kukkumiskindel. Harilike USB-C otsaga mälupulkade GB hind on isegi 3 korda kallim, pealegi nii suure mahuga USB-C mälupulki ei ole olemas.
Telefonist kiire varukoopia tegemiseks sobib suurepäraselt ja taskus kaasaskandmiseks ka väga mugav ja kerge.”

“Kes veel ei ole tähelepanu pööranud, siis 17. juunist kuni 2. juulini toimub Venemaal Fifa Confederations Cup ning juba mõne päeva pärast on võimalik näha, kuidas jalgpalliväljakul võtavad omavahel mõõtu Venemaa ja Mehhiko. Mis turniir see aga siia juunikuuse niimoodi mahutatud on? Tuleb tunnistada, et kuigi Fifa Confederations Cup on ühtlasi ka jalgpalli MM-i peaprooviks, mille võõrustajaks Venemaa järgmisel aastal on, siis ei ole vast iga jalgpallihuviline sellega kursis.
Maailmajagude mõõduvõtt
Kes kuulebki Fifa Confederations Cup võistlusest esimest korda, siis tegu on Konföderatsioonide karikavõistlusega, kus astuvad vastamisi erinevate maailmajagude valitsevad meistrid, maailmameister ja muidugi ka võõrustajariik. See aasta on osalejateks ja esindajateks:
Võõrustajariik – Venemaa
Maailmameister – Saksamaa
Euroopa parim – Portugal
Põhja- ja Kesk-Ameerika parim – Mehhiko
Lõuna-Ameerika parim – Tšiili
Okeaania parim – Uus-Meremaa
Aafrika parim – Kamerun
Aasia parim – Austraalia
Võistlevad kaheksa riiki on jagatud kahte alagruppi: A (Venemaa, Portugal, Mehhiko ja Uus-Meremaa) ning B (Saksamaa, Tšiili, Kamerun ja Austraalia). Turniiri jooksul toimub kokku kuusteist matši. Finaal ja kolmanda koha matš toimuvad mõlemad 2. juulil - finaal St. Peterburis ja kolmanda koha matš Moskvas Spartaki staadionil.
Need jalkafännid, kes tahavad just oma lemmikriiki võistlemas näha, on vast juba Venemaale kohale läinud. Koju jäänud jalkafännide heameeleks kannab kõiki mänge üle ka ERR. Samas, kui tahad mängudega veidi rohkem seotud olla, kui telekaekraani kaudu, siis üks variant selleks on üritada ennustada, mis sa arvad, mis 90 minuti jooksul juhtuda võib. Betsafe kasiino lubab sul kõikide variantide peale panustada - kes millise mängu võidab, millise tulemusega ning mida muud huvitavat mängu jooksul juhtuda võib – alates kohtuniku jagatud kaartidest kuni nurgalöökide arvuni.
Kumb siis parem on?
Selleks, et mitte täiesti umbropsu pakkuda, võiks muidugi asjast veidi rohkem teada. 24. juunil on vastamisi Venemaa ja Mehhiko. Venemaa jaoks on tegu esimese konföderatsioonide karika turniiriga,. Mehhiko on aga korra juba võitjaks kroonitud, kui 1999. aasta Mehhikos peetud turniiril 4:3 Brasiiliat võideti. Samas ei ole mõtet Venemaa debüüti alahinnata, sest käimasolevale turniiri algus on hea olnud - nad võitsid turniiri avamatšil 17. juunil Uus-Meremaa meeskonda 2:0. Esimene värav tekitas seejuures ka üksjagu poleemikat, sest pikaks ajaks jäi selgusetuks, kas värava autoriks on Venemaa ründaja Deniss Glušakovi või hoopis Uus-Meremaa meeskonna kaitsja Michael Boxell. Lõpuks hinnati see aga siiski Boxelli omaväravaks. 18. juunil näitas Portugal ülimalt head mängu Mehhiko vastu ning mäng lõppes 2:2 viigiga. Samal päeval Kameruni ja Tšiili vahel peetud matšis võitis Tšiili 2:0 ning 19. juuni Saksamaa ja Austraalia mängus valitses küllaltki noorest koosseisust hoolimata Saksamaa, võites Austraaliat 3:2.
Teist korda astus võõrustajariik võistlustulle 21. juunil, kui Moskvas Spartaki staadionil võeti mõõtu Portugaliga. Sel korral pidi Venemaa siiski alla vanduma ja võitjaks osutus Portugal Samal päeval pidasid Sotšis omavahel lahingu maha Mehhiko ja Uus-Meremaa. Mõnevõrra oodatud võitjana väljus sealt Mehhiko, lõpptulemusega 2:1.
Seega saab olema huvitav näha, milliseks laupäevane lahing kujuneb, sest mõlemad riigid on näidanud head mängu. Mehhiko ühe võidu ja ühe viigiga, Venemaa ühe võidu ja ühe kaotusega, kuid samas on neil koduväljaku eelis. Nii et jalkafännid, sättige end laupäeval mängule kaasa elama ja vaadake, kas teie ennustused lähevad täppi või mitte!”

“Tegin pakendi hästi ettevaatlikult lahti, selliste asjadega ei tea kunagi - võibolla tuleb tagasi saata.
Kuskil arvustuses oli suure miinusena välja toodud ühendamise keerukus, niisiis avasin kaasasoleva kasutusjuhendi. Oli hoopis lihtne, tuleb ühel kõrvaklapil nuppu all hoida 6 sekundit (ainult üks nupp ongi), kuni led hakkab punaselt vilkuma, siis teisel, ja valida telefonist SandbergBuds. Sisse-väljalülitamiseks tuleb nuppu all hoida 4 sekundit. Ühekordne kiire vajutus on paus.
Heli on üllatavalt selge ja detailne ja isegi madal ots on täitsa hea.
Kaasas on väiksemad ja suuremad kummilutid. Väiksematega oli kontakt nii tihe, et bassid kadusid ära. Suurematega oli see jama, et üks läks laadijast välja võttes pahupidi ja teine jäi üldse sinna auku kinni. Kõrvas oli tegelikult kõige parem, mul on suured kõrvad. Panin keskmised tagasi, ega neil ka häda ei ole.
Muidu on laadija hästi õnnestunud, kerge, stiilne, mugava kujuga. Klapid klõpsavad magnetiga oma pessa ja kättesaamiseks ei ole vaja ka küüntega koukida, laadija sisemine osa liigub üles, et oleks mugav noppida.
Öösel pimedas häirib ere sinine led, mis kogu aeg vilgub. Oleks võinud lahjema ledi panna, ehk kestaks aku kauem. Või siis vilkugu hoopis nö puhkeasendis, oleks lihtsam otsida.
Aga padjasõbralikud klapid on küll, nii väikesed, et kõrvast väljaulatuv osa on sisuliselt olematu.
L ja R peale kirjutatud ei ole, klapp ütleb ise kumb ta on, samuti kui aku hakkab lõppema.
Telefoniga rääkides on kvaliteet hea, ehkki heli on kuulda ainult vasakust klapist ja kõrva pannes tuleb jälgida, et mikrofon oleks suunatud suu poole.
Kokkuvõtteks. Ideaalne toode ei ole, aga plusse on rohkem kui miinuseid. Pakendi viskasin ära.”

“Spaa-elamuse juurde kuulub ikka ka hea toit ning näiteid nende kahe -- spaa ja kvaliteetse restorani -- sümbioosist leiab mitmelt poolt ka Eestis. Aga V Spa ja Joyce restorani kooslusele on konkurentsi pakkuda väga raske.

Kui olete lugenud minu varasemaid arvustusi, siis teate, milline detailide kallal nokkija ma olen, aga ka seda kui rohkesõnaliselt kiidan ma neid, kes seda väärivad. Umbes viiekümnest arvustatud restoranist olen 10 punkti andnud vaid kolmele, nende hulgas nüüd ka Joyce.

Varasemat sorti ajal õhtusöögile saabudes, nii poole seitsme paiku, olid täis vaid mõned üksikud lauad, ehkki registratuuris soovitati õhtusöögi huvi korral igaks juhuks laud siiski broneerida, mida ka tegin.

Sisekujundus väga eriline ei ole. Tavalised lauad, tavalised toolid.. õhkkond, mis ei ole üheski suunas mingeid selgeid ootusi tekitav või kuidagi eriliselt tundma panev. Kena, viisakas, rahulik. Aga mitte mingit spetsiifilist meeleolu loov või kuidagi meeldejääv. Tõtt-öelda näen hetkel vaeva, et meenutada, milline see õieti oli, õnneks on pilt meenutuseks. Mõnes mõttes siis nagu hea taustamuusika -- mida ei märkagi. Millegagi tugevalt eristuda ei ole püütud, mida on näiteks tunda Aqva Spa restorani Fiore külluslike kunsttaimedega kaetud otsaseina ja hõbekuplitega kaetud lage vaadates.


Istusime lauda küllalt ootustevabalt. Lootusega saada häid toiduelamusi, aga mitte naiivses usus, et see tingimata nii läheb. Kuid läks.

Eelroana tellitud "pardiburger" oli tegelikult neli pardiburgerit. Muidugi tillukest, aga siiski neli, ja toredas bambusaurutis serveeritud, nagu aasia dim sum. Burgerisaiad olid süsimustad ja selliseks naturaalse söega läbini värvitud. Ning selgus, et saiad ei olegi küpsetatud, vaid aurutatud! Mis on nii põnev ja tore mõte, et ma imestan, et varem sellise otsa ei ole sattunud. Burgerisaia vahel oli rebitud pardiliha ja kimchi -- missugune eriline kombinatsioon! Ja maitsev mahlane suutäis. Visuaalselt nauditav presentatsioon, huvitav tehnika (aurutamine) ja mahlane külluslik maitse. Midagi enamat ühest roast soovida ei olegi võimalik.


Edasi "Eesti rahvuskala" leiva, hapukoore ja suitsupeediga. Miks see "Eesti rahvuskala" jutumärkides oli, jäi küll küsimuseks, mida ka teenindaja lahendada ei osanud, pakkudes, et Eestil ei ole ehk rahvuskala, aga tegelikult ju ometi valisime 2007. aastal räime omale rahvuskalaks ning just räime oli selles roas ka silmas peetud.
Taas suurepärane presentatsioon taldrikul, toredast kihiliselt kaetud ja juba silmadega nauditav süüa. Maitsete kooslus oligi just nii hea kui pilguga nautides arvata võis ja koka huvitavad mõtted said hamba all mõnusaks. Kui mõtled "räim leivaga", siis ei mõtle sa ilmselt esmalt, et leib võiks tähendada peale puistatud leivapuru. Aga Joyce restoranis tähendas just seda ja sellist äraspidisust ning loomingulisust toidus ma eeldan, armastan ja hindan. Muidugi maitses see võrratult ja iga element andis oma nüanssi nii maitses kui nauditavas mitmekesises tekstuuris.


Kammkarbid, samuti eelroana, olid samuti väga hõrgud. Natuke tekitas küsimusi, miks olid need pooleks lõigatud, sest nii õrna ja erilise suutäie nagu kammkarp puhul tahaks just seda ampsu nautida, pooleks hammustada ise, tunda seda hõrku kerget suutäit puhtama maitsena suus. Antud juhul jäi tekstuuri nautimisest puudu nii lõikamise enda pärast kui ka seepärast, et seetõttu sai kammkarbiliha kastet tunda igast küljest ja maitsestus taldrikul pisut üle. On ju kammkarbi loomulik maitse nii õrn, et seda rikastada saab vaid väga pisukese kastmega ja kergesti on lisamaitseid liiga palju.
Muus osas oli aga taldrikul olev kahtlemata ilus, isuäratav ja maitsev!


Põhiroogadest sai proovitud krevetipastat tomati, basiiliku ja musta parmesaniga. See on nüüd täpselt sellise nimega roog, mille ma tavaliselt menüüs vahele jätan. Ei kõla see sugugi eriliselt, aga pean ütlema, et ka teised põhiroad ei kõlanud oma nime poolest. Vikerforell. Põrsapraad... Kõlab väga tavaliselt ja toob silme-ette mingi harukordselt tavalise toidu. Aga oli kuidagi pastaisu ja nii see neist valitud sai. Eelroogi nautides hakkas aga huvi põhiroa vastu aina kasvama. Ootused kasvasid. Enam ei olnud ma nii kindel, et see pastaroog nii väga tavaline olema saab ja ei saanudki.
Milline huvitav pastavalik -- juba esimesest pilgust oli selge, et tegemist on millegi erilisemaga kui "makaronid krevettidega". Kui rikkalik maitse! Kui hästi tasakaalustatud hapusus, vürtsikus, magusus.. Mmuah!


Magustoiduks Panna cotta valge šokolaadi, vadaku ja rohelise õunaga toodi lauale ümbritsetuna magusast jääst, mõnusalt mitmekihilise maitsenaudinguna, all toredasti krõmpsuv puru. Lihtsalt täiuslik presentatsioon ja suurepärane maitse.


Teenindus oli hea, sõbralik ja abivalmis. Mitte tipptasemel väljaõppega, aga vähemalt südamest püüdlik ja jättis hea mulje.

Joyce restoran ei ole lihtsalt hea, vaid on suurepärane, peaaegu veatu. Mitte spaarestoranide konkurentsis, vaid Eesti parimate restoranide konkurentsis ning hetke seisuga parima toiduga restoran, mis minu hinnangul Eestis eksisteerib. Peakokk Mihkel Manglusele minu poolne maani kummardus ja lootus ruttu sinna tagasi saada, et kõik teised road ka ära proovida -- huvi selleks on väga suur. Nüüd tean, et iga roog menüüs on lahendatud väga loominguliselt, huvitavalt ja kõrge tasemega.”

“Kahjuks ei saa soovitada. Menüü on juba aastaid muutmata. Pearoog...maitsetumat parti pole ma kuskil söönud, nuudlid nagu maitsevad kui eilsed, peedipüree...vesine löga.”