Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Täitsa lahe koht, minu teada ka üsna uus ja värske veel. Vanalinnas on nüüd juba teine hea õllekoht (Põrgu ju ka), aga Beerwood meeldis isegi rohkem, pole päris selline kartulikelder :)
Beerwoodis on toidud päris head, aga eks sinna tullakse eelkõige kesvamärjukest mekkima ning selles osas on sortiment piisavalt lai ja mis veelgi olulisem, seal on valitud õlled.
Üks tore asi on seal veel, nimelt elava muusika üritused aeg-ajalt.”

“Tallinn Restaurant Week oli see soodne ja loomulik viis Stenhusi köök ja teenindus ära proovida. Millal siis veel juhtub, et vanalinna hotelli restorani sööma minnakse, asja eest, teist taga.

Jutte olin kuulnud häid -- tõsi, aastaid tagasi viimati -- ja valmistusin tõeliseks elamuseks igas mõttes, mida hea restoran pakub. Hotelli sisenedes juhatati lahkesti restorani, mis asus minu üllatuseks keldris. Mis tähendab, et polnud aknaid ja tunne läks kiiresti klaustrofoobsemaks kui ma oleks oodanud. Paekiviseinad näisid külma õhkavat ja avarust, või selle vastukaaluks hubasust, millegipärast ei tekitanud.



Tegemist oli lõunapakkumisega, ning teadmata, mis seal õhtuti toimub, üllatas mind, et tükk aega olime ainsad lõunalised. Kuni tulid paar välismaalast, ilmselt hotelli külalist, kes tegid kiirema eine kui mina ning lahkusid, jättes meid jälle üksi.

Mulle meeldib vahel kodus üksi olla. Või mere ääres. Aga restoran ei ole päris selline koht, kus üksi hea oleks. Isegi kui lauas on kaaslane olemas. Ning üldjuhul ei ole sööjate puudumine söögikohas ka kuigi hea märk konkreetse restorani kohta.

Teenindus oli väga viisakas, ehkki kergelt kohmetu. Jälle see teema, et verinoored teenindajad kooli kõrvalt raha püüavad teenida. Suvakohvikus või burksirestos väga teretulnud, aga kui olen kõrgtaseme restoranis, siis tahaks näha kogemustega ja üdini professionaalset kelnerit. Kohmetu emo-noormees oli vähemalt viisakas ja püüdlik küll.
Ka tuli pandi kaminas meie tuleku auks põlema, aga unustati seda kontrollima minna ning kümne minutiga oli leek siiski kustunud.



Eelroaks oli risotto ning põhiroaks lõhefilee põneva punasõstrakaaviariga. Kõrvale huvitavad ümmargused leivad-saiad tavalise ja karulauguvõiga.





Hea küll, midagi seal oli, aga paraku ilmselgelt ei midagi erilist. Presentatsioon taldrikul oli kena ja viisakas, aga see salapärane "je ne sais quoi" jäi puudu. Need lehed seal kalataldrikul.. Sama kehtib toidu maitse kohta. Arvestades eeldusi, millega Stenhusi läksin, oligi neid raske täita, ehkki tõeline tipprestoran oleks sellega kahtlemata hakkama saanud.

Stenhus on hea restoran, aga mitte suurepärane. Mitte kõige hubasem, mitte kõige ilusam, mitte kõige stiilsem ja mitte kõige parema toiduga. Suure raha eest minna ei maksa.”

“Ideaalne! Ei hakka siin pikka juttu tegemagi.”

“Sushi on seal väga hea!”

“Ehkki suure osa vaatest varjutavad SEB panga maja ja Swissôtel'i enda teine torn, avaneb 8. korruselt siiski päris kena vaade. Tõsi, sama maja 30. korruse retoranist Horisont on vaade veelgi parem, kuid hinnad samuti korruste jagu kõrgemad.
Cafe Swiss mõjub suursuguselt, balansseerides osavalt luksuliku elegantsi ja praktilisuse piiril. Sellise tagasihoidliku luksuse ilmekas näide on juba liftide juurest algav kogu põrandat kattev pehme hele vaip. Praktilise poole pealt mainiks mugavalt avaneva klaaskaanega professionaalseid serveerimisnõusid buffet'-letis ja samuti kiidaks pöörlevaid toole ning ühe jalaga minimalistlikult õhukesi ning meeldivalt mittekõikuvaid laudu. Üldmulje on selline, et siin ei ole midagi juhuslikku, iga detail paistab olevat läbi mõeldud.
Teenindus loomulikult viisakas, tagasihoidlik, abivalmis. Mujal võiks see üllatav olla, kui siin ootuspärane, Swissôtel ju. Buffet' reegleid selgitati lühidalt ja arusaadavalt ning paar korda käidi uurimas, kas kõik on korras või veini juurde pakkumas (hinna sees).
Toitude ja maitsete valik on rikkalik ja kiiduväärselt ebaharilik. Salatiletis leidus lisaks kõigele tavapärasele mitmeid erinevaid ampsu- ja lonksusuuruseid maitseüllatusi, näiteks üsna põneva maitsega puljong päikesekuivatatud minitomatiga väikeses martiniklaasis jt. Pearoogi kokku ei lugenud, kuid serveerimisnõusid oli vast umbes 10 ringis, s.h. supp. Pearoogade seas valitsesid kana ja kala, sealiha oli esindatud vaid peekonina ja veiseliha samuti vaid salatilauas carpacchio kujul, mida võis vist soovi korral ka ise kintsu küljest lõigata. Pearoogade hulgas pakuti ka rannakarpe ja paari taimetoitu. Kõiki roogi küll taldrikule ei tõstnud, kuid proovitud olid küll maitsemist väärt. Vaid koha oli minu jaoks natuke maitsetu. Aga ma ei ole ka üldse valge kala sõber, lihtsalt huvitav nägi välja.
Väikeseks miinuseks võiks lugeda liiga kõvaks külmunud jäätiseid, mida ei ole väga mugav veidi loksuvast nõust kraapida, teise käega samal ajal jäätisekapi kaant lahti hoides. Jäätised ise on maitsvad.
Hinna poolest see just igapäevane söögikoht ei ole, kuid vahel eriti tühja kõhuga erinevaid maitseid nautimas käia ei olegi tegelikult nii kallis. Sööma peab ju nagunii ning samasugust maitserikkust suvaline südalinna söögikoht pakkuda ei suuda, isegi kui toidukoguse mõttes salat +pearoog + magustoit + kohv võib mõnes kohas ka veidi odavam olla. 22€ maksab siis 1 inimese pühapäeva brunch restoranis Café Swiss. Ning 11€ 4-12a lastele.”