Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Prantsuse kokakunsti ja musketärideesteetika suuremat sorti austajana on see koht otsekui minu jaoks loodud. Ruumid on hämaralt valgustatud, lauad on robustsemat sorti ja kuna restoran asub nagunii keldris, on seal teatav robustne musketäride fiiling täiesti olemas. Seal istudes võib ette kujutada küll, et kohe sajab kari mõõka täristavaid musketäre sisse, Porthos valjul häälel parimat veini nõudmas.
Siiski, päris nii robustne kogu elamus ei ole, tegelikult on seal lausa romantiline, nii et kui viimati seal sõbraga õhtust söömas käisin, oli algul pisut pentsik tunne, mis küll kiiresti haihtus.
Keset lauda asub seal kõrgendus, nagu riiul, kuhu peale toidud asetatakse, et neid siis taldrikule juurde laduda. See on veidi imelik mõte, sest teisel pool lauda istujatega suhtlemist kipub see segama.
Enne kui toit saabus, toodi lauda korvike paksult ekstraõlise rohelist värvi möksiga (mis välimuselt pestot meenutas) kaetud soojad saiaviilud. Pisut liiga hapukad ja natuke liiga õlised, aga muidu päris meeldivad. Vähemalt midagi erilisemat kui tavalised soojad ja võikausike.
Viimati maitsesin seal lambapraadi, mis koosnes sinna juurde käivast suurest kausitäiest küpsetatud juurviljaribadest ja umbes kuuest paksemast lihaviilakast. Umbes 4 tk neist olid lausa kuld, sulasid suus! Kaks ülejäänud olid veidi vintskemad ja kohati pisut üle soolatud. Aga üldmuljena siiski suurepärane lambapraad. Ei olnud üle küpsetatud, mõne jaoks ehk liigagi toores, aga ometi hämmastavalt pehme ja muidugi mahlane.
Kõhu sai täis ka eelroata, olustikku sai nauditud, jutud said hoolimata lauariiulist räägitud ja raha kulus restoranieine kohta mõõdukalt. Pole paha tulemus.”

“Põrgu näeb võrreldes teiste vanalinna söögikohtadega ikka üsna erinev välja. Kõigepealt jääb silma absoluutselt igasuguse tekstiili puudumine sisekujunduses, valgete kiviseinte ja võlvidega keldris on lihtne must sepistatud rauast mööbel ja laes samasugused sepistatud valgustid. Vanalinna konteksti siiski sobib selline lähenemine hästi ja hoolimata raudtooli karmist väljanägemisest ja paarikümnekilosest raskusest oli sellel ka istuda üllatavalt mugav. Ja laud ei kõikunud. Selle ees peaks lisaplussi andma. Alguses kergelt jahmatava interjööriga harjub minutitega. Kuid mitmesugustest vanalinna pehmetest ninnu-nännu-diivanibaaridest eristub Põrgu täielikult. Ja Põrgu oli vähemalt täna küll üsna jahe koht, räägitagu üle tee asutuses mida tahes. Isegi veidi liiga jahe.



Sõin päevapraadi, milleks oli sealiha-köögiviljapada rosmariinikartuliga. Pildilt hästi aru ei saagi, millest see koosneb - aga nende rediseviilude all oli päris tõsiseltvõetav kuhi liha, ma ei mäletagi et päevaprae lihakogus oleks kuskil nii suur olnud. Ja see liha oli oi kui hea. Koorega kartulid sobisid ka kõrvale ülihästi ja mulle meeldis, et kokk kartuliga üle ei pingutanud.
Vanalinnas nii soodsa hinnaga nii head sööki ei oleks osanud loota, eriti veel päevapraena. Tase!



Muljetavaldav on Põrgu õllevalik, leti taga kõrgub õllekraanide mets ja menüüst loen kokku tervelt 13 vaadiõlut! Neist ükski ei ole aga tavapärased sinise ega punase sildiga, vaid esindatud on maailma parimad õlled igale maitsele. Eestit on kusjuures valitud esindama Saaremaa Pihtla talu õlu ja veel ka Viru Õlu Toolse ja Palmse. Ka pudeliõllede valik on enam kui külluslik ja nende puhul on samuti valik tehtud pigem maitse ja mitte kättesaadavuse lihtsuse järgi.
Kuna lõuna ajal ei saanud rohkem kui 0,3l lubada, siis pean kindlasti tagasi minema.

Eraldi tahaks kiita meeldivat ja kiiret teenindust, toidud saabusid samuti kiiresti. Meeldiv, et päevaprae kõrvale näiteks pakuti leiba lauas. Leib oli iseküpsetatud ja väga hea.

Ja üks suur pluss on Põrgul veel - selline ebaviisakas asi nagu telefonihelin vestluse ajal on välistatud, sest mobiililevi puudub täiesti.”

“Väga põnev ja huvitava interjööriga lõunatamise koht. Tule sööma!”

“Täitsa lahe koht, minu teada ka üsna uus ja värske veel. Vanalinnas on nüüd juba teine hea õllekoht (Põrgu ju ka), aga Beerwood meeldis isegi rohkem, pole päris selline kartulikelder :)
Beerwoodis on toidud päris head, aga eks sinna tullakse eelkõige kesvamärjukest mekkima ning selles osas on sortiment piisavalt lai ja mis veelgi olulisem, seal on valitud õlled.
Üks tore asi on seal veel, nimelt elava muusika üritused aeg-ajalt.”

“Tallinn Restaurant Week oli see soodne ja loomulik viis Stenhusi köök ja teenindus ära proovida. Millal siis veel juhtub, et vanalinna hotelli restorani sööma minnakse, asja eest, teist taga.

Jutte olin kuulnud häid -- tõsi, aastaid tagasi viimati -- ja valmistusin tõeliseks elamuseks igas mõttes, mida hea restoran pakub. Hotelli sisenedes juhatati lahkesti restorani, mis asus minu üllatuseks keldris. Mis tähendab, et polnud aknaid ja tunne läks kiiresti klaustrofoobsemaks kui ma oleks oodanud. Paekiviseinad näisid külma õhkavat ja avarust, või selle vastukaaluks hubasust, millegipärast ei tekitanud.



Tegemist oli lõunapakkumisega, ning teadmata, mis seal õhtuti toimub, üllatas mind, et tükk aega olime ainsad lõunalised. Kuni tulid paar välismaalast, ilmselt hotelli külalist, kes tegid kiirema eine kui mina ning lahkusid, jättes meid jälle üksi.

Mulle meeldib vahel kodus üksi olla. Või mere ääres. Aga restoran ei ole päris selline koht, kus üksi hea oleks. Isegi kui lauas on kaaslane olemas. Ning üldjuhul ei ole sööjate puudumine söögikohas ka kuigi hea märk konkreetse restorani kohta.

Teenindus oli väga viisakas, ehkki kergelt kohmetu. Jälle see teema, et verinoored teenindajad kooli kõrvalt raha püüavad teenida. Suvakohvikus või burksirestos väga teretulnud, aga kui olen kõrgtaseme restoranis, siis tahaks näha kogemustega ja üdini professionaalset kelnerit. Kohmetu emo-noormees oli vähemalt viisakas ja püüdlik küll.
Ka tuli pandi kaminas meie tuleku auks põlema, aga unustati seda kontrollima minna ning kümne minutiga oli leek siiski kustunud.



Eelroaks oli risotto ning põhiroaks lõhefilee põneva punasõstrakaaviariga. Kõrvale huvitavad ümmargused leivad-saiad tavalise ja karulauguvõiga.





Hea küll, midagi seal oli, aga paraku ilmselgelt ei midagi erilist. Presentatsioon taldrikul oli kena ja viisakas, aga see salapärane "je ne sais quoi" jäi puudu. Need lehed seal kalataldrikul.. Sama kehtib toidu maitse kohta. Arvestades eeldusi, millega Stenhusi läksin, oligi neid raske täita, ehkki tõeline tipprestoran oleks sellega kahtlemata hakkama saanud.

Stenhus on hea restoran, aga mitte suurepärane. Mitte kõige hubasem, mitte kõige ilusam, mitte kõige stiilsem ja mitte kõige parema toiduga. Suure raha eest minna ei maksa.”