Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Kena ja meeldiva õhkkonnaga restoran. Teenindus küllaltki hea. Toitudest oli super escalibada ja kaaslase krevetisalat. Pearoogadeks tellisime hooaja kala (milleks oli seekord tursk) ja chorizoga lihapaja. Lihasõbrale on see lihapada hea valik, maitses hästi ja liha oli tõesti mõnuga lisatud :) Minu arust oleks võinud köögivilju isegi rohkem olla, need mis olid, olid maitsvad ja mõnusalt krõmpsud. Mis aga valmistas täieliku pettumuse oli kala risottoga. Kalal oli maitsetu ja risotto samuti. Pean tunnistama, et see oli üks väheseid kordi minu elus, mil restoranis toidu lihtsalt järgi jätan. Võib-olla on asi ka selles, et tulin just aasiast kus iga jumala päev sõin värsket samal päeval püütud kala, mis oli kohalike poolt erakordselt maitsvalt küpsetatud. Igatahes kala kindlasti ei soovita seal süüa. Muu oli aga ilus ja tore ja hindeks saab minu käest 7 - 10st. Kindlasti läheme tagasi.”

“Õues istudes meeldib see, et terrass on suur ja laudade vahel palju ruumi, see on ka põhiline erinevus kesklinna kohtadega.

Portsud on pigem väiksemapoolsed ja näevad välja väga ilusad. Uuest suvemenüüst sai ära proovitud ahjuköögivilja salat küpsetatud kitsejuustu ja kõrvitsaseemnetega:



ja mee ja õunamopiga glasuuritud seakael kartuli-köögiviljavokiga:



Siga näeb pildi peal parem välja, kui tegelikult oli. Aga täpselt nii vähe oligi, nagu pildil näha. Aga hea oligi, et vähe, sest natuke liiga krõbe ja kuiv oli, mulle meeldib mahlasem. Porgandid ja brokkoli olid väga mõnusad krõmpsud, vaid korraks keeva vette visatud.

Ilusa päiksepaistelise ilmaga väljas söömise kohana on Jahta siiski üks esimesi valikuid, kui vähegi Pirita poole asja või lihtsalt piisavalt aega.”

“Prantsuse kokakunsti ja musketärideesteetika suuremat sorti austajana on see koht otsekui minu jaoks loodud. Ruumid on hämaralt valgustatud, lauad on robustsemat sorti ja kuna restoran asub nagunii keldris, on seal teatav robustne musketäride fiiling täiesti olemas. Seal istudes võib ette kujutada küll, et kohe sajab kari mõõka täristavaid musketäre sisse, Porthos valjul häälel parimat veini nõudmas.
Siiski, päris nii robustne kogu elamus ei ole, tegelikult on seal lausa romantiline, nii et kui viimati seal sõbraga õhtust söömas käisin, oli algul pisut pentsik tunne, mis küll kiiresti haihtus.
Keset lauda asub seal kõrgendus, nagu riiul, kuhu peale toidud asetatakse, et neid siis taldrikule juurde laduda. See on veidi imelik mõte, sest teisel pool lauda istujatega suhtlemist kipub see segama.
Enne kui toit saabus, toodi lauda korvike paksult ekstraõlise rohelist värvi möksiga (mis välimuselt pestot meenutas) kaetud soojad saiaviilud. Pisut liiga hapukad ja natuke liiga õlised, aga muidu päris meeldivad. Vähemalt midagi erilisemat kui tavalised soojad ja võikausike.
Viimati maitsesin seal lambapraadi, mis koosnes sinna juurde käivast suurest kausitäiest küpsetatud juurviljaribadest ja umbes kuuest paksemast lihaviilakast. Umbes 4 tk neist olid lausa kuld, sulasid suus! Kaks ülejäänud olid veidi vintskemad ja kohati pisut üle soolatud. Aga üldmuljena siiski suurepärane lambapraad. Ei olnud üle küpsetatud, mõne jaoks ehk liigagi toores, aga ometi hämmastavalt pehme ja muidugi mahlane.
Kõhu sai täis ka eelroata, olustikku sai nauditud, jutud said hoolimata lauariiulist räägitud ja raha kulus restoranieine kohta mõõdukalt. Pole paha tulemus.”

“Põrgu näeb võrreldes teiste vanalinna söögikohtadega ikka üsna erinev välja. Kõigepealt jääb silma absoluutselt igasuguse tekstiili puudumine sisekujunduses, valgete kiviseinte ja võlvidega keldris on lihtne must sepistatud rauast mööbel ja laes samasugused sepistatud valgustid. Vanalinna konteksti siiski sobib selline lähenemine hästi ja hoolimata raudtooli karmist väljanägemisest ja paarikümnekilosest raskusest oli sellel ka istuda üllatavalt mugav. Ja laud ei kõikunud. Selle ees peaks lisaplussi andma. Alguses kergelt jahmatava interjööriga harjub minutitega. Kuid mitmesugustest vanalinna pehmetest ninnu-nännu-diivanibaaridest eristub Põrgu täielikult. Ja Põrgu oli vähemalt täna küll üsna jahe koht, räägitagu üle tee asutuses mida tahes. Isegi veidi liiga jahe.



Sõin päevapraadi, milleks oli sealiha-köögiviljapada rosmariinikartuliga. Pildilt hästi aru ei saagi, millest see koosneb - aga nende rediseviilude all oli päris tõsiseltvõetav kuhi liha, ma ei mäletagi et päevaprae lihakogus oleks kuskil nii suur olnud. Ja see liha oli oi kui hea. Koorega kartulid sobisid ka kõrvale ülihästi ja mulle meeldis, et kokk kartuliga üle ei pingutanud.
Vanalinnas nii soodsa hinnaga nii head sööki ei oleks osanud loota, eriti veel päevapraena. Tase!



Muljetavaldav on Põrgu õllevalik, leti taga kõrgub õllekraanide mets ja menüüst loen kokku tervelt 13 vaadiõlut! Neist ükski ei ole aga tavapärased sinise ega punase sildiga, vaid esindatud on maailma parimad õlled igale maitsele. Eestit on kusjuures valitud esindama Saaremaa Pihtla talu õlu ja veel ka Viru Õlu Toolse ja Palmse. Ka pudeliõllede valik on enam kui külluslik ja nende puhul on samuti valik tehtud pigem maitse ja mitte kättesaadavuse lihtsuse järgi.
Kuna lõuna ajal ei saanud rohkem kui 0,3l lubada, siis pean kindlasti tagasi minema.

Eraldi tahaks kiita meeldivat ja kiiret teenindust, toidud saabusid samuti kiiresti. Meeldiv, et päevaprae kõrvale näiteks pakuti leiba lauas. Leib oli iseküpsetatud ja väga hea.

Ja üks suur pluss on Põrgul veel - selline ebaviisakas asi nagu telefonihelin vestluse ajal on välistatud, sest mobiililevi puudub täiesti.”

“Väga põnev ja huvitava interjööriga lõunatamise koht. Tule sööma!”