Põnevussarjad - Arvustus.com arvustused

“Tõeline ameerika countrysidestrory - ainult, et siin on tegemist libahuntide, vampiiride ja nurjatute inimestega. Tõeliselt kaasahaarav sari järjekordselt. Üks parimaid, mida näinud/vaadanud olen. Mulle ei meeldi see ameerika red neck´ide aktsent, kuid no seal sarjas peab see olema.
Peategelane Sookie, no sarjas on nii dumb blond, kui olla saab - või oota? Ei saa näppu peale panna, midagi on temas ja samas on nagu veits napakas, võtab asju lihtsalt ja naiivselt, kuid ta ei ole loll. Tema vend seevastu ei eitagi, et ta on lammas. Sookie pärintolu on kahtlane, tal on telepaatilised võimed, aga seriaali edenedes selgub, et ta on osalt haldjas... (wohooo :D). Eiei, tegemist ei ole tüüpilise haldjavärgiga (pixiedust ja stuff), see on ikka ma ei tea...hardcore haldjavärk seal.

Seal on tapmist, seksi, rõvedust, luksust, iha, lollust ja poliitikat. Aga see kõik on üle valatud pmst mingi rõveda vampiiri laibaollusega. Ei ole tegemist mingi tüüpilise holliwoodiliku vampiiri/armastuse ilaga, seal ei ole ülemukitud iluduskuningannasid peaosades vaid on Anna Paquin, kes on üks omapärasema näolapiga naisnäitlejaid, keda tean ja no ta on omas mõttes ilus. Ainukene iludus, kes sinna ära eksinud on, on Alexander Skarsgård :D.

https://www.youtube.com/watch?v=sMPNjPpdjKU”

“Sari on müstiline ja müütiline. Palju on usku ja nn Viikingite kombelõtvust. Nende eluolustikku on kajastatud väga ehedalt ja sari on üles ehitatud väga kaasahaaravalt. Kõik ongi enamasti nii must-valge, nagu Earl ütlen - kuni mängu tuli Ragnar.

Ragnar on hirmutav kuju (aga üüber seksikas). Tema sügavsinised silmad puurivad läbi.
Ma võiks võrrelda seda sarja troonide mänguga, kuid suurema tõenäosusega Viikingid ja Ragnar Lothbrok olid reaalselt ka olemas erinevalt Troonide mängu tegelaskujudest. Kuid siiski, samamoodi toimub seal teatud võimuvõitlus, kuigi mulle tundub, et Ragnari poolt veidi tahtmatult.

Tema esimene on tema perekond. Ta jätab endast väga ausa ja õiglase mehe mulje, kuid ka temal juhtub apsakaid (Printsess Aslaug). Tänu tema apsakale juhtub minuarust kõige hullem asi, mis temaga juhtuda saab, ta naine Lagertha läheb ta juurest koos pojaga ära. Jah, ta võtab Aslaugi endale naiseks ja viimane sünnitab talle päris mitu poega, mida ta nii hirmsasti soovis, kuid see teeb Ragnarist naisepetja. Aga samas muidug, oli ta aus mees, tegi vea ja maksis selle eest õiglast hinda.

Räägib sellest, kuidas ta avastas läänemaailma. Viikingitel oli raskusi enda ära elatamisega, kuna nad elatusid rüüsteretkedest. Ka muidugi sellest, et nad ise harisid põldu ja olid kalamehed jne, kuid suure osa said nad ka rüüsteretkedest.”

“Sari viib päriselt sind kuhugi sinna, kus see kõik toimub. Ülihästi valitud näitlejad ja väga hästi kirjutatud sari. Õnneks ei ole ma raamatuid veel lugenud, kuid natukene ootan, peale järgmist hooaega võtan raamatud ka kätte.
Wow efekti tekib pidevalt. Ma ei julge kõva häälega välja öeldagi, aga tegelikult mulle meeldib, et juhtub ka halbu asju (nt enamik Starkide perekonna maha nottimine külmavereliselt), need nagu panevad ennast ka kättemaksu ihkama ja tunduvalt rohkem kaasa elama.
Minuarust kõige sitkem tegelane ongi Arya Stark oma väikse "nõelaga". Arvasin temast veidi vähem, kolmanda hooaja lõpus jättis ta surema oma röövija Houndi, kuigi arvasin ise seriaali edenedes, et Aryal on tekkimas kerge Stockholmi sündroom, kuid see tõestas, et ta lihtsalt ootas kannatlikult õiget hetke.
Minuarust ongi siiani kolmas hooaeg kõige ägedam olnud, no kõigepealt juba sellepärast, et see väike vastik sitapeast nn "kuningas" ära mürgitati. Aga no üllatus muidugi oli see, et seda tehti Sansa pärast.

Igatahes on üsna verine sari ja kirjeldab väga hästi ühe võimuvõitluse olemust, nii oma õigluses kui räpasuses. Rollid vahetuvad pidevalt, õiglasest saab räpane mängija ja vastupidi. Ootan kannatamatult juba uut hooaega.”

“Tegemist on ühe aspektiga, millega ei olda veel kriminaaluurimise valdkonnas süvitsi kokku puututud.
Tänu antud sarjale saab ka päris ellu üle kanda erinevate kehakeele märkide tõlgendamist ning üldiselt muudab Tim Roth'i osalus asja veel mahlakamaks.”

“Täiesti tänapäevane Sherlock Holmes´i ja dr Wattsoni lugu. Mõlemad on noored mehed tänapäevases maailmas ja ajavad asja tänapäevasel moel. Wattson on just saabunud Afganistani sõjast, Holmes on ekstsentriline geenius, peaaegu sotsiopaat.
Mitte ainult keskkond pole tänapäevane, vaid ka pildikeel, näeb oma montaaži tõttu CSI sarjade moodi välja.”

“Minu jaoks liiga utoopiline.”