Põnevusfilmid - Arvustus.com arvustused

“Väga huvitav lubadusega film, mis võinuks olla vägagi hea, kuid jäi siiski mitmes osas nõrgaks. Tegelased ei joonistunud piisavalt välja, vaid Woody Harrelson tundus oma rollis huvitav. Lugu ise oli liiga laialipuistatud ja filmi lõpp jäi samuti segaseks, mitte huvitavas mõttes. Usun, et nii stsenarist kui režissöör oleks saanud sellel teemal mängides palju huvitavama tulemuse luua.”

“Üsna kehv ehk isegi alla keskmise film. Film pole ka nii kohutav, et oleks juba naljakas, vaid on lihtsalt kehv ja see on veel hullem.”

“Korralik Raudmehe film, mille nõrgimaks osaks on filmi lõpp, mis kuidagi kiirustades ühelt poolt üritab filmiseeria lõpetada, teisalt jätab otsad lahtiseks. Sõna otseses mõttes räägib pilt üht ja tekst teist keelt.
Muu on küll korralik töö, enamus kohtades ei tundu, et see kõik reaalselt ka päris võimatu oleks, aga see, kuidas ta lennuõnnetuse ohvreid karjakaupa õhust kinni püüab ja koos nendega maandub, on isegi Raudmehe reaalsust arvestades kummaline stseen.”

“Mõne päris vaimuka kohaga küllaltki tempokas kunstiröövifilm. Natuke nagu Lock, Stock & Two Smoking Barrels, natuke nagu Ocean's 11, 12 jne... Aga mõlemast kehvem, lihtsalt stiil on kohati sarnane. Võib teist vaadata küll, filmi vaatamisele kulunud ajast kahju ei hakanud. ”

“Tarantino uus lugu kõlas minu jaoks juba enne väljatulekut, kui Reservoir Dogsi westerni remake, mida ta mõnes mõttes ju ka on, aga seda ei saa filme küll pahaks panna, sest näiteks enamik põnevusfilme on ka suht sarnased.

Lühike kirjeldus on ilmselt selline, et tegevus toimub mõned aastad peale USA iseseisvussõda metsikus läänes külmal talvel. Kuulus pearahakütt John Ruth (Kurt Russell) saabub hobutõldade vahejaama koos kinni võetud põgeniku Daisy Domergue'ga (Jennifer Jason Leigh), kus lisaks neile veel kirju seltskond. Kokku võib neid kõiki siis nimetada vihaseks kaheksaks. Küll kahtlustab John Ruth, et kõik tegelased ei ole mitte heatahtlikud külalised, vaid kellelgi on kindel ülesanne Daisy vabastada.

Natuke Reservoir Dogsi, natuke Hercule Poiroti ja natuke Sam Peckinpahi ning kokku teeb see täiesti Quentin Tarantino filmi. Üldiselt on minu jaoks filmidel, milles on lumi, eriline võlu, lisaks kuulub sarnane koht ka spagettivesternitele ning kellele ei meeldiks hästi tehtud who-done-it? Samas ei ole Vihane kaheksa nii hea film, et ma selle pärast kohe juubeldama hakkaksin.

Minu jaoks suurim mure filmiga on see, et kogu filmi on ühes vaates tehtud. Metsamajas veetev seltskond ei omavahel ei kahtlusta teineteist pea üldse. Sellist hinge kriipivat paranoiat tegelaste vahel ei ole, vaid pigem on puhkav ja lõdvestuv seltskond, kes enamasti naudib kuuma kohvi, kui väljas möllab lumetorm. Enamasti on vaid John Ruthi pool vs. teised ja kui ühelt teise poole tegelaselt läheb rõhk ära, siis kaob ka antud tegelane kuidagi ära. Võib-olla ei ole see just parim kirjeldus, aga süüdistatakse üksteist, mitte teineteist. Kes filmi näinud on, see saab aru, mida ma mõtlen. Vähene omavaheline paranoia teeb ka seda, et tegelased ei ole nii värvikad kui võiksid olla.

Natuke kannatavad seetõttu ka dialoog ja montaaž. Mida rohkem pooli ja vaateid oleks filmis, seda hektilisem ja kiirem peaks olema ka montaaž ning dialoog saaks ka värvikust juurde. Siinkohal peab muidugi ütlema, et filmi väheses värvikuses süüdistada on ehk veidi rumal, sest ta on ikkagi Tarantino film ehk värvikam, kui enamik teisi. Lihtsalt Tarantino kohta oleks võinud veel parem olla.

Kui vaadata 2015 aasta filme üldiselt, siis kindlasti on Vihane kaheksa üks neid filme, mis annab aastale juurde ning ilma selleta oleks ta tunduvalt kehvem.”