Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Filmi esteetika oli huvitav ning algus päris piinavalt põnev. Kahjuks käis filmi edenedes põnevus vahepeal üsna maha, liiga pikalt oli seda aega kus suurt midagi ei toimunud. Ning siis filmi viimase poole tunni jooksul hakkas jälle juhtuma.
Seda, kas surnute maailma 3D-stseenid olid head või halvad on raske öelda, vahepeal tundus hea, vahepeal ülepingutatud.”

“Seda filmi on üsna raske paigutada kuhugi kindlasse kategooriasse, sest see sobiks ka põnevusfilmide alla ning mõnes mõttes ka komöödiate. Nalja seal saab, aga arvestades mitmeid karmimaid stseene, siis komöödiaga siiuski tegemist ei ole.
Mõnusas stiilis film, taustaks mängib muudkui mehhiko muusika (mariachi bändid), pilt on keeratud mehhikolikult kollaseks ja tegevus on ühtaegu Oceani 11 ja draamade vahepealset. Film oli paremgi kui arvasin ning algas kohe hoogsalt peale, nii et sisseelamise aega eriti pikalt ei nõudnud.”

“Lugedes Fifty Shadesi triloogiat olid minu ootused filmi suhtes üsna kõrged. Mu peas oli oma film juba vändanud, kuid lootsin, et midagi sarnast suudetakse ka suurele ekraanile tuua.

Kahjuks osutus film minu jaoks aga suureks pettumuseks. Üldiselt oli ta igav ning jäi kuidagi peatuma. Aru sain ma sisust ainult tänu raamatutele, kuna enamik asju jäeti selgitamata või rääkimata ja need paarilauselised vestlused, mis filmis esinesid, tekitasid rohkem segadust kui tõid selgust. Ma ei kujuta ette, et oleksin millestki aru saanud, kui oleksin ilma lugemata kohale läinud.

Mis mulle aga väga meeldis oli tunnusmeloodia. See on haarav ja kütkestav ning tekitas sobiliku atmosfääri. Samuti meeldis mulle filmi algus, kus Anastasia kohmakus oli armas ja pani muhelema. See oli hästi ära tabatud.

Enda silm on ikka kuningas, kuid ma imestan, et suutsin filmi lõpuni üldse vaadata. Võib-olla olid minu ootused ka liiga kõrged. Kes seda teab.”

“Ma nii-nii lootsin, et film rabab mind jalust, pühib kinotoolilt, võtab sõnatuks, mida iganes. Peale treilerit nägemist olin selleks kõigeks valmis. Les Misérables oli küll igati viisakas, võimekate näitlejate, usutavas keskkonnas ja hea muusikaga, kuid lemmikfilmiks saamiseni jäi veel pikk tee. Üks lootus läks siiski täppi, nimelt jätan selja taha kõik kahtlused seoses Anne Hathaway'ga, ta on end tõestanud väga hea näitejana. Hathaway oli põhjus nr 1 filmi ootamiseks, soorituses ei pidanud pettuma - I Dreamed a Dream stseen oli fantastiline, lootsin tema tegelast isegi rohkem näha. Mõnda muusikali on elu jooksul õnnestunud ikka vaadata, aga ei mäleta sellist olukorda, kus ka tavalised dialoogid viiakse läbi lauldes. Peale mitmendat kahekõnet sain aru, et nad ei lõpetagi sellist laulmist, poole peal tahtsin juba ise karjuda STAHP, sest häiris kohutavalt. Mitmeid momente oli samal põhjusel raske tõsiselt võtta, tavapärane rääkimine oleks olnud palju mõjusam.”