Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Väga huvitav film oli. Ta räägib ühest väga geniaalsest, aga samas ka väga keerulisest isiksusest Bobby Fisherist (Tobey Maguire). Fisher oli malemaailma imelaps, kellel ei olnud mitte ainult väga hea mälu, et meelde jätta eelnevalt mängitud mänge, vaid ka oskus ise luua uusi mänguskeeme.

Kui nüüd vaadata filmi ennast, siis tegemist on väga lihtsakoelise elulooga. Raske on seda isegi elulooks nimetada, sest tegelikult on põhitähelepanu suunatud ühele kindlale hetkele. Samas kummalisel kombel jääb ka selle hetke kujutamine mõnevõrra lahjaks, sest ülejäänud elu näitamiseks kuluv aeg röövib jälle aega põhitähelepanu all olevalt hetkelt. Nii ei saa kumbki osa kuidagi tähelepanu, mis peaks.

Filmi tunnetus on mõnusalt neutraalne. kuigi Fisher ise tahab vist Lääne ja Ida vahelist võitlust, on ikkagi NSVLi pool pigem neutraalne. Kõiges mitte ja Iivo Nei päris naljakas, aga me ei saa öelda, et ükski tegelane otseselt negatiivne oleks. Eks poliitika oli alati mingil määral mängus ja seda täpselt nii järgi kopeerida nagu oli, pole võimalik. Samas film reklaamib ennast küll veidi selle võitlusega. Vaadake või seda postrit siin.

Tobey Maguire teeb hea rolli. Ta on väga neutraalne ning ei mängi üle. Võiks ju ajada käed taeva poole ja karjuda ikka veel kõvemini ja laamendada, aga ta ei tee seda, vaid jätab inimliku, väga katkise inimese mulje, mis ilmselt ka oli.

Kõige rohkem tunnen ma puudust sellest, et filmis puudub male juures pinevus. Mängu ennast ei näidata peaaegu üldse. Ma arvan, et film oleks pidanud sellele natuke rohkem keskenduma. Ma ei ole malega sina peal ja antud film mind nüüd küll ei kutsu otseselt endale komplekti ostma ning ei pane maleraamatuid lugema. Ta oleks võinud selles osas olla natuke inspireerivam. Ma suudan peas genereerida küll head montaaži ja kaameratööd, mis filmi tunduvalt põnevamaks ja inspireerivamaks teeks, aga kui lavastaja nii ei tahtnud, siis mis seal ikka teha.”

“Algus oli paljulubav ning fenomenaalselt sünge. Õhkas populaarsust ka ilma meediata oma visuaalse lahenduse ja omapäraste näitlejate poolest. Oleks võinudki jääda ainsaks osaks. Järgnevad osad olid naeruväärselt labased.”

“Colin Firth teeb aina ülihäid rolle, siin filmis niisamuti. Ka sisu ja lavastus on kiiduväärt.”

“Suurepärane! Aasta mil Leo tõusis kaheraudsega (Departed ja Blood Diamond) poisikesest esmaklassiliseks näitlejaks (The Beachi ajal oli seda veidi juba tunda, et mehest midagi saab varsti). Oli siis ilusti ära esitatud kinolinal üks sajast asjast, millega valge maailm kolmandat maailma lüpsab ning ei jäänud ära ka "silmiavavad" põgenikelaagrite stseenid, et ikka ka heategevust suurendada. Veel kord: suurepärane film!”

“Amelié-d meenutav film, mis paneb tahtma tagasi Prantsusmaale sõita. Kõik on liialdatult ilus, ka see, mis on kole. Kohati tundub film lausa animatsioonina.”