Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Cannes'i filmifestivali võitjafilmi “The Tree of Life” näitlejate valik on väga hästi õnnestunud. Häid rollitäitmisi ei näe mitte üksnes tuntud tähtedelt, kellelt seda võib oodatagi, vaid ka noortelt osatäitjatelt, kelle kogenematus sageli üldist taset alla kiskuma kipub. Tegelikult näibki lapsepõlvele pühendatud osa läbimõeldum ja terviklikum. Jacki tegelaskuju täiskasvanuna (Sean Penn) jätab natukene eksinud mulje, kuid storyline’i arvestades võib see ka taotluslik mulje olla.
Malicki tavapäraselt kaalutletud muusika ning kompositsioon aitavad kaasa filmist saadava esteetilise naudingu suurendamisele. On rõõm tõdeda, et jätkuvalt leidub tõeliselt andekaid režissööre, kes mõistavad, et vormi ei tule sisule ohvriks tuua. On võimalik lasta mõlemal ühes linateoses hiilata ehk pakkuda koos sügavama sisuga ka silmailu. Võrdväärse tasemega teostatud maailma arengulugu on tegelikult ainus osa filmist, mis tundub üleliigsena. Selle lisamine ja põhjused on küll mõistetavad, kuid ometi mõjub see ülepingutatuna.”

“I'm a sucker for romantic dramas.
Päriselt ka, kui lugu tundub usutav ja on liigutav ning näitlemine hea, siis pole muu oluline. Draamade puhul on rõhk eelklõige näitlejatel ning nende oskusel emotsioone edasi anda/välja mängida. Ja sellega saadi väga hästi hakkama. Rachel McAdams on hea näitleja.

Filmist puudusid need tobedad stseenid, mida tavaliselt igas naistekas leidub (aga samas on nood filmid ka romantilised "komöödiad"), kus üritatakse mittemillestki nalja välja pigistada.

Mulle meeldis see, et Paige pöördus peale õnnetust tagasi oma "eelmise" elu juurde, kuna ei saanud aru, miks ta oli sellelt "rajalt" kõrvale kaldunud. Kuid nagu pidi minema, ka teisel korral jättis ta juuraõpingud ja esimese kihlatu.

Film ise põhineb tõsielusündmustel ja päriselus ka ei saanud naine oma mälu tagasi.”

“Eesti filmikunst on viimasel aastakümnel olnud minu jaoks veidikene hell teema. Liiga palju on olnud halli ja keskpärast ning liiga vähe tõeliselt kvaliteetset ja omapärast kino. Midagi sellist, mida võiksime mõnekümne aasta pärast meenutada, kui klassikat, sellist pole olnud. Viimase paari aasta jooksul on minu arust palju muutunud paremuse poole. Justkui väike murrang oleks kusagil toimunud ning „1944“ vaadates tabasin mõttelt, et hakkan vaikselt, kuid väga kindlalt Eesti filmi üle jälle uhkust tundma. Meie filmid ei ole enam ainult meie filmid, vaid nad on saanud kuidagi täiskasvanuks ning liitunud ühise maailma kinoga.

Iga film tahab ennast kehtestada - rebida inimesed lahti eelarvamustest, millega vahel saali tullakse ning naelutada publiku silmad filmile ilma uitmõtete ja kõige selliseta. Vähe on filme, mis sellega hakkama saavad ja samas on sisutihedad. Vahel taipadki alles filmi lõpus, et oled vaadanud filmi just sellise tõelise naudinguga. Juba esimesed „1944“ stseenid ütlesid mulle, et see on selline film. Film algab suurepäraste ülalt filmitud kaadritega kaevikutele, mis ei jää kuidagi alla Hollywoodi parimatele töödele, aga head ei ole ainult suureplaanilised kaadrid, vaid ka kaameratöö väga kitsastes oludes - stseenid väikestes kaevikutes asuvates punkrites on suurepäraselt teostatud ning montaaž on suutnud kõik selle suurepäraselt ühendada. Ausalt öeldes, ma ei oodanud seda.

Sõjafilmide puhul üritatakse tihti saavutada eepilisust või vastupidiselt näidata sõdurite tähtsusetust suures sõjas, aga „1944“ ei liigu otseselt kummagile poole. Nüganen ja Kunnas tunduvad olevat meelega üritanud tööd teha sellega, et film oleks võimalikult tasakaalukas ning vaoshoitud. Ei ole mingeid üleliigseid kümneminutilisi surmastseene ning ka lahingustseenid on pigem realistlikult lihtsad nagu nad tegelikult ka olid. Surm oli enamasti ootamatu, lihtne ja kiire, mitte pikk ja patriootlikult heroiline. Samas ei jäta see filmist odavat või väheste võimalustega tehtud filmi muljet, vaid loob suhteliselt ainulaadse sõjafilmi.

Sellise narratiivi loob filmi tegelik soov edastada killuke ajalugu. Mitte ära jutustada kõik suured lahingud ja tervet ajaloo käiku, vaid näidata, mis toimus tavainimestega ning milline oli elu sõja ajal. Kes tahab detailselt teada, kuidas sõda kujunes, seda leiab nagunii raamatutest. Aga detailsed kirjeldused ei anna meile ülevaadet elust. Võib-olla see ongi see. See ei ole tegelikult niivõrd film sõjast, kui elust sõja ajal. Sõda oli sel hetkel elu osa ja film on valikutest, mida inimesed olid sunnitud tegema. Vahel valikud puudusid ja kui neid ka oli, siis ei olnud õigeid ega valed, vaid pigem kehvad ja veel kehvemad. Filmis näeb ka neid, kes ei taha ise valikuid teha, vaid jätaks need parema meelega kellegi teise hooleks. Praegusel ajal on seda kõike natuke raske mõista. Teeme valikuid pigem harva ning siis ka vabast tahtest, aga siis tuli otsustada ja otsused võisid mõjutada kogu enda ja lähedaste elu ning nende otsustega tuli seejärel edasi elada.

Film tahab öelda, on see, et eestlased ei sõdinud enamasti ei Saksa ega Vene aadete nimel, vaid sattusid ühte või teise sõjaväkke läbi värbamiste või juhuste. Sõditi ja kaitsti teisi sõjakaaslasi ning loodeti, et aitavad tegelikult kaasa sellele, et peale sõda Eestist miskit veel järgi on. Kõik said aru, et kummagi poole võit ei ole otseselt Eesti võit.

Päris neutraalset pilti „1944“ siiski ei maali. On teada, et Saksa sõjavägi kasutas natuke rohkem prääniku ja vene sõjavägi piitsa meetodit inimeste enda poole võitmiseks. Mu enda vanavanemad on pärit Sinimägedelt ning jutte sellest, kuidas Saksa sõjavägi jagas toitu, neid olen isegi kuulnud. Rõhutan siinjuures, et see ei anna loomulikult ühele poolele rohkem õigust ja ei võta teiselt ära. Neutraalse pildi saaks maalida ebaausa jutuga või siis, kui jätame need faktid välja, aga tegijad on siinkohal otsustanud siiski vapralt ausaks jääda ning panustavad vaataja arusaamisele. Mait Malmsteni mängitud mannetu Saksa omavalitsuse tegelane ning Peeter Tammearu südametu partorg Kreml on ehk üleliigsed liialdused. Mõlemad kalduvad äärmustesse ning väga erinev on ka tulemus, kui sõdur keeldub nende käsku täitmast. Tammearu tegelane oleks võinud olla veidigi vaiksem ja salakavalam. Üks väheseid asju, mille üle nuriseks.

Ainus asi, mis mind ehk tõsiselt häirima jäi, oli Kristjan Üksküla (Jüri Jõgi) nimelugu. Et mitte ära anda filmis juhtuvat, siis ei taha rohkem öelda, kui seda, et antud kokkusattumus või isegi seos oli filmis päris üleliigne ning ei andnud midagi juurde, vaid tekitas juurde uue poolenisti rääkimata loo. Hollywoodi filmi puhul eeldaks, et see saab selgeks, kui ostad DVD pikendatud eriversiooni endale. Eks vaataja saab ise otsustada, kas tegemist oli vajaliku või ebavajaliku detailiga.

Kui nüüd kõik kokku võtta, siis „1944“ on ikka üks väga hea ja kvaliteetne film. Suurepärane stsenaarium ja väga hea teostus. Iga lause tundub olevat viimseni läbi mõeldud ning viimistletud. Kõik, mida on vaja öelda ja näidata, on olemas. Kujutage ette, et kirjutate üles kakskümmend või kolmkümmend punkti, mida tahate edasi anda ja peate siduma selle siis kõik kokku üheks seotud jutuks. Ei ole just kerge ülesanne, kuid „1944“ teeb seda ilma pingutuseta.

Raske on üldse sellest filmist kirjutada. Ta räägib nii palju ja nii selgelt, et iga kirjutis filmist võib lõppeda sellega, et avastad, et jutustad lihtsalt kogu filmi ideed ning mõtted ringi, aga see tuleb jätta filmile ning lasta vaatajal nautida ja imetleda loo autori Leo Kunnase ning lavastaja Elmo Nüganeni meistritööd. Mida muud ma ikka soovitan, kui seda, et kõik antud filmi vaatama läheksid ning saaksid endale hea filmielamuse!
”

“Ülihea film, mida vaatasin nii, et ei märganudki kui lõpp käes oli. Väga naturaalne nii oma olustikuga kui inimtüüpidega. Filmi vaadates avastad, kui palju sa ei tea, mis meie ääremaadel toimub ja millist elu inimesed elavad, kui palju rikkusi tegelikult tavalisele inimesele avastamata jääb ning kui rikkalik meie kultuur on. Äärmiselt hea näitleja valik Siiri Sisaski näol, keda vaadates jääb mulje, et just selline ta ongi, nii ehedalt mõjub tema roll. Imetlema paneb, et Taarka suudab iseendaks jääda hoolimata kõikide hukkamõistust - kui palju tegelikult tänapäeval sellest puudus on. Miks on nii vähe inimesi, kes julgevad olla nemad ise?”

“Aegumatu ja fenomenaalne, kui isegi mitte osaliselt kultus film, millel on äärmiselt põnev plot, mis koosneb ridamisi huvitavatest situatsioonidest ja juhtumistest Forrest-i elus. Ilus ja täiuslik mängufilm.”

“Õnnestunud film oma sügavuse, heade näitlejate kui ka hästi sobiva muusika poolest. Oli tunne, nagu ei vaatakski Eesti filmi. Hiljem selgus, et helindamine toimuski Soomes ja see andis viimase lihvi.”