PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

19. Au revoir l' été (2013)
Koji Fukada

Koji Fukada kolmas film, nii nagu eelmine, „Hospidalité”, on kantud tugevatest Prantsuse kino, eelkõige Prantsuse uue laine mõjudest. „Hüvasti, suve” on kriitikud juba jõudnud võrrelda Eric Rohmeri töödega, kelle kohta on omakorda öeldud, et piisab ühe filmi vaatamisest, et aru saada, kas sa vihkad või armastad teda. Põhimõtteliselt kehtib see ka selle filmi kohta. Traditsioonilise koherentse narratiivi otsijad seda siit filmist ei leia, küll aga on siin väga õhulisi ja värvikaid karakterijooniseid, kus režissööri pigem huvitavad kangelastes toimuvad sisemised allusioonid, mis siis väljenduvad nende emotsioonides, mõtetes jne. See omakorda nõuab täpset režiid ja väga head, detailiseeritud näitlejatööd, millega saavad hakkama eranditult kõik näitlejad. Režissöör oma meeskonnaga joonistab maalilise pildi augusti lõpust, kus vastupidiselt jaapani ühiskonnas toimuvale vaikelule on looduses kõik muutumises ja liikumises. Põgusate sügiseste tuuleiilidena käivad läbi aga Jaapanile sotsiaalselt vägagi olulised teemad nagu Fukushima, eetika- ja moraaliprobleemid, kastisüsteem jne. Film aga algab sellega, et Tokyo koolitüdruk Sakuko (tõusev noor staar Fumi Nikaido) ja tema vallaline tõlgist tädi Mikie (Mayu Tsuruta) lähevad viimase kutsel maale ookeani äärde suvelõpunädalat veetma. Tasapisi hakkab lahti kerima eskapistlik, vaikse muigega tehtud romantiline komöödia, mis lõpus tõmbab otsad kokku tõsise sotsiaalfilosoofilise üldistusega. Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

20. August Fools (2013)
Taru Mäkelä

1962. aastal toimus Helsingis kaheksas rahvusvaheline Maailma Noorte ja Tudengite festival, kus rahu ja sõpruse egiidi all kohtusid linnatänavatel sajakonna riigi tuhanded noored ning võimukoridorides KGB ja CIA huvid. Ent sealt, kus on rahu ja sõprus, ei puudu ka armastus.

Jazz-ansambliga festivalil esinemine annab tšehhoslovakkia saksofonimängijale Janile võimaluse pääseda raudse eesriide taha oma soomlannast noorpõlvearmastust – Elsat – otsima. Ent noorkommunistist delegatsioonijuhi valvsa pilgu alt pääsemine ning põhjamaa naises kustunud armastuse hõõguma panemine pole lihtne. Armumine, mis noortel juhtub mõtlematult ja muuseas, on aastakümneid hiljem suure riski võtmine. Kas meeletu armastus on võimalik ainult nooruses või oleme igavesti noored, kuni suudame veel meeletult armastada? Nii hargneb külma sõja taustal lahti soe ja südamlik armastuslugu, mis viib armunud Rootsi ja mahajäetud bändikaaslased Baikali äärde kurnatud kunstnike rehabilitatsioonikeskusesse.

Kui kuldset nõukogude aega käsitlevate komöödiate žanritunnuseks on saanud iroonilisus, siis Taru Mäkela toon on mineviku meenutamisel teine. Ehkki ajalooline kontekst pakub head fooni ka absurdile, jääb filmis keskseks tegelaste lugu – soov ja hirm armastada ja olla armastatud.

Tasub ka meenutada, et Mäkela on Margit Kilumetsa kõrval käesoleva aasta alguses linastunud Viru hotelli teemalise kaksikdokumentaali üks autor.

Katre Pärn

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

21. Baby Blues (2013)
Kasia Rosłaniec

„Lapseigatsus“ on nagu üks värvikirev õudusunenäoline peatükk noorte eluõpikust pealkirjaga „Kuidas mitte perekonda luua“. Vanemliku armastuse defitsiidis kasvanud teismeline Natalja saab lapse ja suhtub temasse kui aksessuaari, mis peaks tõestama iseseisvumist tema enda vastutustundetust emast. Kuid tung teha samal ajal karjääri moetööstuses, käia pidudel ning asjaolu, et lapse isa on selleks täiesti sobimatu rula- ja kanepiäss, mõjutavad teda kõiki ema vigu kordama ning neid isegi üle trumpama.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

22. Bastards (2013)
Claire Denis

Tänapäeva ühe huvitavama ja eristuvama käekirjaga ning püsivalt läbi aastate suurematel filmifestivalidel nomineeritud režissöör Claire Denis’ värskeim film toob vaatajate ette kapimaniakkide räpase loo, mille keskmes on Marco, keskealine heas vormis laevakapten, kes peab ootamatult jätma oma töö ning sõitma tagasi koju oma õe Sandra juurde, kellest ta on senimaani püüdnud eemale hoida. Sandra elu on ootamatult sattunud järsu langusega allakäigutrepile: tema mees sooritas enesetapu ning tütar on pärast seksuaalvahekordi sattunud haiglasse. Selle kõige taga näeb Sandra mõjuvõimsa ja nurjatu ärimehe Edouard Laporte’i kätt, kellega samasse kortermajja Marco nüüd elama asub...

Selle pimedates toonides avalduva loo lõppvaatuseks keritakse pinged haripunkti, kui selgub, et õe elu rööbastele seadmine maksab palju rohkem kui vaid hunnik raha.

Saanud inspiratsiooni Jaapani režissööri Akira Kurasawa 1950.–1960. aastate filmidest ning William Faulkneri romaanist „Pühamu” (Sanctuary), on Claire Denis’ loonud rikutud eludest võimsa ja segadusttekitava linateose, mis päris kindlasti kedagi külmaks ei jäta. Kõige vähem neid, kes eelistavad pehmemaid filme.

Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

23. Before Snowfall (2013)
Hisham Zaman

Pingeline film, mille tegevus keerleb ümber aumõrva. Mõrva plaanib Siyar (amatöörnäitleja Abdullah Taher), Iraagi Kurdistani külast pärit noormees, kes peab vanima pojana taastama perekonna maine. Au kaotamise põhjus on Siyari vanem õde Nermin. Ta pole nõus abielluma endale määratud mehega ja pageb ühes armastatuga koduküla sunduse eest Istanbuli. Mõistes, et vend teda jälitab, proovib ta peitu pugeda Euroopas. Siyaril ei jää üle muud, kui õele järgneda – et teda surmaga karistada.

Morbiidse eesmärgiga reis kujuneb tõeliseks odüsseiaks kõikvõimalike suuremate ja väiksemate seiklustega. Tempokalt arenevate sündmuse käigus satub 16aastane noormees Istanbuli, salaja piire ületades edasi Berliini ja lõpuks Oslosse.

Film püstitab küsimusi aumõrva olemuse kohta ja avab ühe kurdi noormehe mõttemaailma. Kui kaugele tuleb minna, et taastada perekonna au ja olla kogukonnas lugupeetud mees? Kas vastleitud armastus aitab paremini mõista venna meelest surma vääriva õe käitumise tagamaid? Kas erinevas kultuuriruumis on aumõrval üldse enam väärtust ja kas surmaotsust võib muuta?

Hisham Zamani (tuntud mitme auhinnatud lühifilmi poolest) esimene täispikk film on ambitsioonikas, filmitud neljas riigis. Pildikeel, näitlejatööd ja lugu haaravad vaatajat esimestest minutitest ning hoiavad endaga lõpuni.

Hille Hanso

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

24. Before Tomorrow (2008)
Marie-Hélène Cousineau, Madeline Ivalu

Ningiuq ja tema parim sõber Kutuujuk on 19. sajandi keskel elava inuitipere vanimad liikmed. Suvel kohtub nende kogukond naaberperega ning üheskoos jutustatakse lugusid, peetakse pulmi ning jagatakse toidupoolist. Kuid Ningiuq on mures, sest Kutuujuk on haigeks jäänud ning ümberkaudu levivad jutud eurooplaste sissetungist koguvad üha enam kandepinda. Pärast üht eriti tulusat kalapüüki läheb Ningiuq koos oma lapselapse Maniqi ja Kutuujukiga kaugele saarele saaki kuivatama. Siin seisab Kutuujuk silmitsi oma viimsete elupäevadega. Ningiuq tajub, et kodus pole kõik korras, ning kui kedagi neile järele ei tule, asuvad Ningiuq ja Maniq omapead koduteele, teadmata kas Ningiuqi suurimad hirmud on tõeks osutunud.

Režissööride Marie-Hélène Cousineau ja Madeline Ivalu debüütfilm „Enne homset” toob Kanada ajaloo poeetiliselt kinoekraanile. Teos põhineb kuulsa Taani kirjaniku Jørn Rieli raamatul „Før Morgendagen” ning meenutab sisult Zacharias Kunuki ja Norman Cohni teedrajavaid filme „Atanarjuat (Välejalg)” ja „Knud Rasmusseni päevikud”.