- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
43.
Päevaraamatud
Johannes Semper
Johannes Semper (1892–1970) lõpetas gümnaasiumi Pärnus, käis Peterburi ülikoolis (1910–1914) ja õppis hiljem Moskvas, aga juba Eesti Vabariigi päevil veel Berliinis ja Pariisis, ning 1928. aastal lõpetas Tartu ülikooli magistrikraadiga kirjandusloo alal. Pärast Eesti okupeerimist 1940 osales ta NLKP liikmena Eesti ühiskonna sovetiseerimisel, sattudes küll aastatel 1950–1955 süüdistustega kosmopolitismis ja kodanliku natsionalismis põlu alla. Samas on Semper jäänud meie mällu ikkagi kirjanikuna, tõlkijana, toimetajana. Käesolevate isiklike märkmete kaudu pääseb lugeja väga lähedale Johannes Semperile kui inimesele, tema kujunemisele, küpsusaastatele sõja- ja surveaegadel. Olenemata ühiskondlikust korrast jääb Semper ausaks iseenda ja oma lähedaste vastu, tema päevaraamatutes on aga kirjas raasuke rahvagi ajalugu. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium.
Lisas cantabile 04.02.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
44.
Ervin Abel. Siin ma olen
Kirsti Vainküla
Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: "Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust." Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu õeldakse temasuguste kohta töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.
Ilmumisaasta: 2010. Kirjastus Menu.
Lisas öötöö 18.04.2010
“Raamat on kirjutatud väga iselaadi stiilis, mis esimestel lehekülgedel tundus ehk liiga episoodiline ja hüplik, kuidagi päevikutaoline, aga õige pea jõudis mulle kohale, et selline üliinformatiivne stiil on taotluslik ja sobib hästi töönarkomaanist peategelase hingeeluga. Raamatus on väga palju fakte ja kuupäevi, Kirsti Vainküla on näinud tõeliselt palju vaeva ja tulemus on suurepärane.
Kuna mina tean Ervin Abelit ainult filmide kaudu ("Noor pensionär", "Siin me oleme", "Mehed ei nuta", "Viini postmark"), oli huvitav lugeda, kui tohutult palju muud ta teinud on - pigem tehti need filmid muu töö kõrvalt.
Ja et tema elu roll oli Kiir - minu jaoks üllatus, sest kuigi tema estraadikavadest olen ise väiksena osa saanud "Terekest kah!" ja "Oh sa issand!" plaate kuulates naerda lõkerdades, kus Abel on Jorh Adniel Kiire rollis, siis filmi-Kiir on minu jaoks ikkagi paraku Margus Lepa. See on naljakas, et Abel ise Kiire tegelaskuju üldse ei sallinud, aga sellest hoolimata suutis teda väga hästi mängida ja lausa 10 aastat!
Muidugi oli tõsiselt huvitav lugeda tema lapsepõlvest ja kooliajast, näiteks et ta oli süüdimatu laenaja (vedas, et tol ajal sms-laenu ei olnud) ja müüs koolikaaslastele ettemaksuga olematuid mootorrattaid ja autosid. Või siis et olles kirglik kalamees ei söönud ta ise kala, kui siis ehk räim-tomatis-konservi :) Ja siis veel kogu see parteiteema, ei kujutagi ette, kui hull sõjajärgne aeg oli. Samas, praegu on ka keskerakond, nii et midagi pole muutnud...
Raamat aga on mul hetkel veel umbes 4/5 koha peal pooleli ja juba tükk aega - ei taha edasi lugeda peale pahaloomulise kasvaja avastamist.”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
45.
Kaie Kõrb - Unistuste nimel
Anneli Ammas
Kui priimabaleriin Kaie Kõrbi nüüd juba nelikümmend aastat tagasi esimesel katsel balletikooli vastu ei võetud, kõndis ta, vihapisarad silmis, Toompealt alla ning vandus, et läheb tagasi ja seisab aasta pärast uuesti range komisjoni ees. Läkski – ikka ema käekõrval – ja vastuvõtjatel ei tekkinud enam mõtetki, et ta baleriiniks ei kõlba. Praeguse eluetapi kõige tähtsamaid tegelasi, imelisi kaksikuid Eduardi ja Raimondit ootas ta koos abikaasa, lätlase Viesturs Jansonsiga seitse pikka aastat. Küllap mõni teine oleks unistusele lapsi saada 47aastaselt kriipsu peale tõmmanud ja leppinud, et see õnn jääb maitsmata. Kaie aga unistas edasi ning võib taas kord olla õnnelik ja rahul, et on harjunud unistuste nimel nii kaua kannatama, kuni need lõpuks täituvad.
Lisas sabrina 02.03.2011
“Väga vajalik ja põnev raamat nendele, kes armastavad balletti.”
Ilona on seda arvustust muutnud: 30.03.2011 17:43
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
46.
Kapten Kollo: Mereelu - elumeri
Lembit Uustulnd
Kapten Lembit Uustulnd on kirjutanud raamatu oma kolleegist ja sõbrast, legendaarsest kaugsõidukaptenist Ülo Kollost, mida ei saa aga nimetada lihtsalt elulooraamatuks. Kaks merekaru, kes on merd kündnud juba aastakümneid, istuvad maha ja ajavad juttu, meenutavad reise, laevu, inimesi, kellega koos on roolipinni kõrval seistud ja nendest, keda on sõidutatud, kuid eelkõige on see raamat nende ühisest sõbrast – Merest.
Lisas öine 14.02.2011
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
47.
Lembit Eelmäe
Aivar Kull
Aivar Kulli “Lembit Eelmäe : Näitlejaraamat” tuletab meelde kahte raamatut. Esiteks tema enda kirjutatud Oskar Lutsu monograafia (2007) ja teiseks Mari Tarandi raamatut oma vennast Juhan Viidingust “Ajapildi sees” (2008). Sarnasus pole ainult kujunduses. Aivar Kull on sama põhjalik ja ainet tundev, kui Oskar Lutsu monograafias, kuid seekord on see antud isiklikuma lähenemisega, stiililiselt Mari Tarandiga samas võtmes. Autor keskendub küll Lembit Eelmäe näitleja-ande kirjeldamisele, kuid ka kogu ülejäänud elust antakse intiimne ülevaade. Raamatu lõpetab Mati Undi kirjutis “Imelik Lembit Eelmäe”. Raamatus on tosin pilti. Lisaks nimeloend ning Lembit Eelmäe osatäitmiste nimestik (laval, filmis, kuuldemängudes).
Lisas Valgaanium 25.04.2011
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
48.
Võitlus ellujäämise eest
Juli Klaar
Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.
Lisas Hekaru 15.01.2011
