Hiiumaa söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Lambaliha kotlet, mida sõime, oli katastroof. Äärmiselt soolane, kuiv, kõõlusjas. Tundus, et veel sügavkülmast võetud ja mikrolaineahjus soojendatud. Lisandina olev salat juhtus olema jälle ülepipardatud. Kastmena olev majoneesi taoline aine tundus lihtsalt mõni odav Felixi toode. 3 punkti annan kõrvale võetud jäävee eest, mis aitas õhkava suu tagasi normi viia. Pettumus pearoast oli nii suur, et seetõttu jäi ka magusroog proovimata.”

“Kes nüüd enam seda mäletab, kust see info minuni jõudis (ehkki kahtlustan blogisid), ent nii palju oli mul selge, et Hiiumaal Kalanas asub üks omapärane ja kiidetud söögikoht. Juhtus nii, et olin parasjagu Hiiumaale asja teinud ning kõht hakkas tühjaks minema kui järsku see infokild meelde tuli.

Hiiumaal on see hea asi, et ole sa kasvõi teises saare servas, kui kõht ikka päris hullusti pilli ei löö, vaid tasakesi märku annab, et midagi söödavat tema sisse võiksid pista, siis jõuad vabalt ühets otsast teise sööma jõuda, ilma, et nälg päris maha murraks. Nii sättisingi telefoni kaardirakenduse Kalana poole näitama ning olin ootamatult kiiretsi kohal. Ootamatult ilusas kohas. Otse poolsaare tipus asuski Kalana resto, sellele väga lähedal hakkas silma veel üks söögikoht, nime poolest "Hõbekala". Tõtt-öelda märkasin seda just esimesena (sellest tuleb mööda sõita) ning jäin hetkeks mõtlema, et ega see polegi äkki restoran mida ma otsin. Asukoht "Kalana" oli mu nii ära petnud, et mul polnud erilist kahtlust -- Kalana suveresto on kalarestoran (spoiler: ei ole).

Söögikoht, mida otsisin, on üks suur puidust kuur või saal või kuidas seda nimetada. Mis seal kunagi ammu toimus, seda ma ei tea, aga minu poolest võis seal näiteks paate või kalavõrke hoida. See on tagasihoidlkulkt, kuid kenasti üles vuntsitud, ehk kust vaja värviga üle käidud ning aknad-uksed korda tehtud. Maja peal on kena silt, mille nägemine minu disainimeelele rõõmu tegi. Parasjagu hooletus stiilis ja ometi täpselt ja kenasti disainitud. See tähendab tavaliselt head.



Astusin sisse ja leidsin end küllalt suurest söögisaalist, kus rustikaalsete pinkide ja laudade taga einestada võis. Ühes ruumi otsas oli lava, kus aeg-ajalt bändid esinevad ning teises baarilett, mille tagant omakorda õue terrassile sööma võis minna.



Juulikuus, aga siiski tööpäeval, oli ruum päris täis. Vaid üks laud õues ning teine sees olid vabad. Õue laud osutus aga lähemalt vaatlusel siiski reserveerituks, seega istusime sisse. Ainsas vabas lauas oli küll üsna tuuline, sest mõlemad välisuksed olid lahti, aga kuna päev oli väga palav, polnud see probleemiks ning tagantjärgi võib öelda, et kegei ka haigeks ei jäänud. Selleks, et menüü laualt minema ei lendaks oli sellele peale asetatud väike liiva täis tops, mis mõjus ka armsalt.



Teenindus oli suurepärane esimesest hetkest alates. Sõbralik, abivalmis ja isiklik. Nagu selgus, teenindas meid ka üks "Kalana Sadama Suveresto" omanikest, nagu ma aru sain, olevat neid vähemalt üks veel, seejuures mõlemate taust hoopis PR/ajakirjandus, mis kindlasti aitab kaasa mis tahes ette võetud asja populariseerimisele. Kuuldavasti erilist reklaami restoranile ei olevatki tehtud ning kõik info, nagu heade kohtadega sageli juhtub, liigub suust-suhu. Tegelikult olevat kliente vaat' et liigagi palju. See kõik on ainult positiivne. Esiteks viitab see heale kohale, teiseks on hea koht seda väärt, et seal inimesed käiksid ja sinna raha tooksid.

Samades ruumides olevat ka varem söögikohad olnud, ent nende kvaliteet ilmselt võrreldav polnud ja sestap neist ka mina midagi kuulnud ei olnud. Suveresto on seal aga väga proosalisel põhjusel. Nimelt on tegemist tõesti kuuriga, mis pole absoluutselt soojustatud ning isegi suve hakul olla ruumides hommikul tööd alustades 5-kraadi kandis sooja. Samas on ilmselt ka turistide vool Hiiumaale talveperioodil oluliselt väiksem ning kaugema nurga söögikohta ehk raske tasuvalt ära pidada. Kuigi, nagu ma märkisin, on Hiiumaal tegelikult kõik vahemaad piisavalt lühikesed, et ka Kärdlas talvituv turist rahulikult Kalanas lõunal võiks käia.

Baarileti taga leiab pudeliterivist küllalt esindusliku valiku jooke, seejuures mitmete Eesti käsitööõllede marke. Omamoodi huvitavalt mõjus ka silt, et ettevalmistuspause peetakse 11.30-13 ja 17.30-19. Selline nauditav ülbus, mida kohtab ka näiteks Põhjakas ei ole üldse paha ning on absoluutselt mõistetav, kui selle järele vajadus on. Koht, mis saab sellist silti lubada, lihtsalt peab hea olema, eks ole! :)



Nüüd siis lõpuks toidu juurde. Võttis aega küll, aga samas ei saanud ju sellest eelnevast rääkimata olla, sest taust ning keskkond on need elemendid, mis mõjutavad ka toidu maitset.

Proovitud sai praetud lest, mida toodi kolm tükki kartulite, mõne muu juurvilja ja salatiga. Serveering polnud just uhke, aga oli asjakohane, sest Kalana suveresto sihibki lihtsust ja maalähedust, seejuures, omaniku sõnade järgi, ei armastatavat seal sugugi raiskamist, mis on ka minu üks põhimõtteid.
Salat oleks võinud olla küll veidi huvitavam, ka kenasti Eestis kasvatatavatest köögiviljadest. Sinna juurde panna natuke peedilehte vms ning jääsalati võiks ehk üldse ära jätta. Kala oli aga väga maitsev. Lihtne, aga maitsev.



Lambakotletid olid sarnase serveeringuga ning salati kohta käib sama jutt. Kartulid olid selgelt äsja maa seest välja kaevatud ja väga maitsvad. Valge kaste seal juures tagasihoidlik, lastes karulil ja kotletil särada. Kotlettide maitse säras küll, aga tekstuur mitte. Nimelt oli neid päris palju rohkem kui olnuks optimaalne praetud ning need olid seest kuivad ja pudedad. Sellest oli kahju, sest maitse, nagu öeldud oli hea ning sellest paistis, et kotletid on valminud lausa elaval tulel.



Magustoit oli suurepärane. Ei näinud küll selline välja, mida kohe šokolaadikoogiks oleks osanud pidada, aga maitses laitmatult. Ausalt öeldes sööks praegugi sellise hea meelega siin arvustuse kirjutamise kõrval ära.



Mida siis kokkuvõtteks Kalana sadama suverestorani kohta öelda? Põhiasjad on paigas. Tooraine on hea, teenindus on suurepärane. Paar detaili ainult vajavad parendamist — lihtsa kontseptsiooni sees veidi huvitavam lahendus salatile ning lihatermomeetri ostmine, mis võimaldaks vältida maitsva liha üleküpsetamist.

Jõudu, edu ja maitsvate kohtumisteni, Kalana!”

“Suurepärased maitsed ja sõbralik teenindus!”

“teeninduses leidub aegajalt suuremaid prohmakaid, eriti just omaniku poolt. aga muidu armas koht.”

“Kena koht päikselise ilmaga, see on ka kõik.”

“Juba mitu aastat on see Lest & Lammas mulle Hiiumaal silmas jäänud ning olen aina mõelnud selle oma keele ja hambaga järele katsuda, aga mingil põhjusel pole selleni jõudnud. Seekord võtsin nõuks asja siiski järele vaadata, seda enam, et nii hotellides kui teede ääres puha suured sildid püsti olid ja sinna sööma kutsusid.

Häid märke oli seejuures juba siltidel kaks. Esiteks nimi. "Lest & Lammas" on piisavalt huvitav ja kerge kiiksuga nimi, et samasugust huvitavust ja kiiksu ka sealsest toidust endast otsida. Teiseks on nende logo piisavalt kvaliteetselt disainitud, et samamoodi kvaliteeti ka pakutavast toidust oodata.

"Lest ja Lammas" on üsna uus hoone (vist menüüs isegi olid arhitektid ära toodud; ei, mitte toiduna) ning on kergesti märgatav, olleks Kassari ühe peamise vaatamisväärsuse, Sääre Tirpi, teel.



Restoran või grillhouse või kuidas iganes seda nimetada, igatahes "Lest & Lammas" asub otse Kassari Puhkekeskuse küljes, tõtt-öelda on need liigagi integreeritud, sest söögikoha teeninduslett ja hotelli vastuvõtulett on sisuliselt üks ja sama lett ning pole imekspandav, et suurem hulk inimesi sisse- või välja checkides paraja osa söögiruumist enda alla võtavad ning seal olemise ebamugavaks muudavad.



Pean ütlema, et esimene punkt läks Lestalt & Lambalt paraku maha veel enne kui jõudsin lauda istuda. Mulle tuli vastu noor teenindajaneiu, kes mulle ilmselgelt esimesena "tere" ütlema ei hakanud, nii et tervitasin teda hoopis ise.
Mina: "Tere!"
Neiu: "Mhmh."

Päriselt ka. Selliseks kujunes minu esimene mulje "Lestast ja Lambast".
Läksin lauda, kus mind teenindas õnneks üks teine neiu. Samuti väga noor, aga rõõmus, asjalik ja meeldiv. Nii et teenindus loksus õnneks paika (teenindaja vahetusega).

Toodi menüü, mis oli üsna stiilsele ümbertöödeldud paberile üsna viisakalt trükitud ning jättis hea mulje. Vaatasin ruumis ringi. See oli küll paari huvitava detailiga (selgaronitavad mängulambad lastele ja veel paar asja), aga üldiselt jättis kuidagi sellise mulje, mida peeti 90ndatel lahedaks. Ei olnud omapärane ja ei olnud ka ajatu klassika, pigem kuidagi aegunud, ehkki nägi välja uus.

Selleks hetkeks oli mul kahjuks juba eelarvamus tekkinud, seega pean kohe ütlema, et ma ei tihanud kõige kallimaid roogi tellida. Näiteks lambakooti (18 eur), sest ma olen lihtsalt liiga palju kogenud seda, et kui põhiasjadega mööda pannakse, siis on toit ka suure tõenäosusega sutsuke "mööda".

Küll aga proovisin mitmeid võimalikult erinevaid roogi, et kohast pilt ette saada.

Eelroaks "Hiiu viiul", mis pidi endats kujutama suitsutataud lammast. Ma arvasin tõsimeeli, et nad on nimele vastavalt ka serveeringu teinud. Kuidagi huvitavalt mingile leivale või taldrikulegi need suitsutatud lambaviilud sättinud. Aga tegelikult oli see (päris suur!) kuhi lihaviilakaid ning suhteliselt suvaline salat seal kõrval. Selle raha eest oli asi suur küll, seda peab ütlema, samas pean kahjutundega ütlema, et mul jäi ligi pool alles. Ei seganud mind see, et leidsin lihalõikude seast jupi nööri, mis sellel ilmselt suitsutamise/küpsetamise ajal ümber oli olnud, see pole probleem ja mõnes mõttes oli isegi lahe. Just selles mõttes, et.. ma ei tundnud sellel suitsumaitset. Tõesõna, see maitses nagu lihtsalt küpsetatud ja jahtunud praad. Mekutasin hoolega, aga suitsumaitset kätte ei saanud. Ei tea, kas mul oli meres ujumisest nina kinni või milles asi. Igatahes see nöörijupp andis mulle lootust, et äkki oli siiski suitsuahjus käinud ja selle tarbeks see kinni nööritud, samas võis ju lihatükk kokku seotud olla ka niisama seda küpsetades.



Edasi proovisin suppi. Jälle lambaga, sest eeldasin, et lamba- (ja lesta)road on seal eriti peeneks timmitud ning maja au ja uhkus. Supp oli nagu tavaline supp tavalises kohas. Natuke liiga soolane, kõvasti rasvane ja väga väheste väga väikeste lambalihatükikestega.



Edasi läksin lesta juurde. Praetud lest. Klassika. Lestapoisse toodi kaks tükki ning need olid õnneks paksemat sorti poisid. Juurde kartul ja jälle mingi suvaline salat sinna toidu juurde suhteliselt sobimatu balsamico kastmega ülevalatult. Lest ise oli normaalne, sündis kenasti süüa ja sai ka lõpuni söödud.



"Lestas ja Lambas" on tegelikult üks huvitav asi, vähemalt suve ajal. Seal hoovi peal on päris suur grillimajake, kes suitsuahi (üldiselt tehtavat suitsutamine siiski suure maja all, suuremas ahjus ja seal grillimajakeses olevat rohkem vaatamisväärsuseks), selle kõrval söegrill, selle kõrval kaudses kuumuse sküpsetamiseks väike ala, kus seisid hõbepaberist karbikestes ja hõbepaberiga kaetult pikemat küpsemist tahtvad road (grillmesiter nimetas küll üsna lühikest aega, 40 min kuni 1h). Ükski minu tellitud roogadest sealt majast minu meelest ei tulnud, seega lootus jääb, et lihtsalt köögiosas ei ole lood gurmaanidele kõige meelepärasemad ja äkki grillmajakeses siiski on.



Menüüs jäid mulle veel silma "Lesta ja Lamba grillvorstid" ning küsisin nende kohta infot juurde. Oleks need samas majas käsitööna valminud, oleksin kindlasti proovinud, aga neid tehtavad, küll eksklusiivselt ainult neile ning Hiiumaa toorainest, mandril, täpsemalt Adaveres ja tööstuslikult. Lisaks need seal külmutatakse ning saadetakse Hiiumaale restorani külmunud kujul. See jahutas mu entusiasmi nii palju, et ma neid siiski proovima ei hakanud, kuigi väike uudishimu oli küll. Äkki siis teine kord kui näljasena Hiiumaale satun.

Kokkuvõtteks on tegi Hiiumaa väga tagasihoidliku hulga paremate söögikohtade seas siiski ühega, mis sinna otsapidi kuulub ning restoraniga, millel on ambitsiooni. Kõik need sildid, menüüd, toitude nimed... Aga sisu seal veel praeguseks väga palju taga ei ole. Kui kõht Kassaris tühjaks läheks, siis ilmselt võiksin sinna veel minna, aga spetsiaalselt oma teekonda sisse ma "Lest ja Lammas" restorani kahjuks ei planeeriks. Jätan endale siiski lootuse, et kõige paremad asjad tulevad sealsest grillimajakesest, mille kokakuntsi ma ei proovinud ning selle, et järgmiseks aastaks on seal toitude ja teeninduse kvaliteet üles läinud.”