7.2 18 hindajat

Free Range (2013)
Veiko Õunpuu

Veiko Õunpuu lavastajakäe all valminud „FREE RANGE - Ballaad maailma heakskiitmisest” (stsenaarium Veiko Õunpuult ja Robert Kurvitzalt) on lugu algajast kirjanikust, kes oma tüdruku raseduse tõttu peab väga kiiresti otsustama oma koha üle ühiskonnas, määrama oma suhte sellesse. Aga ühiskond ja selle institutsioonid näivad mehele läbinisti baseeruvat valele ja kodanlik elu näib olevat täiesti ebainimlik ja ahistav. Kui uudis teda tabab, on ta just äsja vallandatud oma töökohalt ajalehe juures ja kavatseb täielikult pühenduda kirjandusele. Kuidas elada nii, et hiljem poleks piinavalt valus mõttetult raisatud elu pärast, jäädes samal ajal härrasmeheks? Millised üleüldse on ühe inimese moraalsed kohustused? Me näeme noort meest üritamas, vähem üritamas ja üldse mitte üritamas, aga täielikult loobumas me teda ei näe. OSADES: Lauri Lagle, Jaanika Arum, Laura Peterson, Roman Baskin, Peeter Volkonski, Rita Raave. Lisas sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.
28.09.2013
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks

“Kummaline, et nüüdseks neljakümnendates Õunpuud filmis esitatud temaatika (liiati sellisel kujul!) kaamerat haarama inspireeris. Esimesed sünopsised ja teaser olid paljulubavad, aga kinos tuli tõdeda, et kuigi pildilistest klišeedest suuresti pääseti, ei õnnestunud siiski vältida kulunud tulemust, stampe süžees ja karakterites. Kõik tüütult tuttavlikud tegelased, kes pole psühholoogiliselt kuigi veenvad, võetakse järgemööda läbi, ning uut on siin vähe. Seda enam, et Õunpuu ei talla selles filmis temaatilises mõttes mingit uut rada. Vähe sellest, et kohatud tegelased on tuttavad *teistest* filmidest, nad on tuttavad ka ÕUNPUU *teistest* filmidest. Kaua võib üht ja sama klahvi vajutada, olgu pealegi stilistiliselt vähe värskemas (kuigi kaugeltki mitte õnnestunumas) kastmes?

Kuigi kujutatakse rahutut vabaduseotsingut, mis võiks iseenesest olla ju küllalt fantaasiarikas tegevus, kannatab film kroonilise fantaasiavaeguse all ning vabadust ei paista kuskilt. Väikekodanlik tiksumine tundub kujutatud alternatiivi kõrval lausa kutsuv ja sümpaatne! Sest: millise inimese vabaduse mõõduks oleksid Fredi jaburad jauramised? Pirogovi Kunni? Pole mõtet vastandada vabadust ja vanglat, sest nii saab vabaduse sisuks vangla vältimine. Nii saab vabadus lihtsalt vangla kõverpeegliks: praht tuleb panna sinna, aga mina panen SIIA; peab värvima jooneni, aga mina lasen ÜLE; peab istuma sirge seljaga, aga mina KÜÜRUTAN jne. See lahendus on leidlik ja loomulik võib-olla 15-aastase, aga mitte 25-aastase tegelase jaoks. Filmi vaadates ei usu, et Fred võiks olla talle omistatud mõtete autor. Need Baskini loetud read torkavad ülejäänud filmist välja sama võõralt ja reljeefselt kui teised tsitaadid, sest pilt ja lugu lepivad allpool radarit liuglemisega ega paista neid kuidagi toetavat ega süvendavat. Ma olen kindel, et Õunpuul jätkunuks küpset mõtet ja kätt sootuks teist masti vabaduse kujutamiseks ning jääb tema saladuseks, miks ta seda ei teinud. Fredi prototüüp võinuks ses mõttes olla hoopis Fred Jüssi. Sellise filmi tegemiseks tulnuks muidugi oluliselt rohkem vaeva näha, aga küllap tast olnuks rohkem kasu. („Talupoeg on toas!“) Praegu piirduti kriitikaga, aga see jäi virinaks, sest mingeid uusi perspektiive film ei avanud, ning jääb arusaamatuks, miks just SEDA lugu peeti filmilindi ja tuhandete töötudide vääriliseks.

Sihitu kulgemise epitoomiks sai minu jaoks tõkke taga tuututav rekka. Emotsionaalselt ja intellektuaalselt laengult oli kogu film umbes sama tüütu kui see stseen ja kaaderhaaval süvenes tunne, et mina olengi see aina kärsitum autojuht: ei pääse mööda tujutust peategelasest ega jõua temaga samas vaimus tokerdava filmi südamesse. Arvo Pärdi muusika kõrval jäid eksleva noormehe kannatused ülimalt õõnsaks ja nii tekkis tunne, et see on mingi hästi peen nali, millest ma lihtsalt aru ei saa. Sama maitsetult mõjusid – neile eelnenud sadat minutit arvestades – filmi lõpukaadrid ning näisid vaatajat mõnitavana. Valget obest meenutades taban end mõttelt, et oluliselt puudutavamad maailmas ekslemise lood on Juri Noršteini „Siil udus“ ja „Lugude lugu“. Esiti tundub, et nende kahega kõrvutamine on täiesti kohatu, aga nii kummaline kui see ka pole: paralleele jätkub! Ja mul on tunne, et kuskil väga sügaval kapoti all üritab „Free Range“ just nendes kategooriates hiilata, milles „Lugude lugu“, aga ei lisa viimasele küll midagi, ei sisus ega vormis.

„Sügisball“ meeldis mulle väga. „Püha Tõnu kiusamine“ oma pretensioonikuse tõttu juba veidi vähem, aga olen sedagi kolm korda näinud ning mulle väga meeldib selle filmi ambitsioonikus ja sugestiivsus, võime luua oma reeglite ja rütmidega, tuksuv ja lõhnav maailm. „Free Range“ tundub nende kahe kõrval igava ja mugava kähkukana (ja ma polnud saalis ainus „ohkija“). Pettumus seda suurem, et teda nii kaua oodata tuli.

Lohutus: „Tühiranda“ ja „Sügisballi“ lahutas ainult aasta. Nii et järgmine kvalitatiivne hüpe ei pruugi kuigi kaugel olla. Loodan ainult, et Õunpuu sööb enne hoovõtmist võluseeni, hingab suure mahvi naljatubakat, laseb püksirihma lõdvemaks ja vaimu vabamaks... Sest kui „Free Range“ pidi eelmiste filmide otsas olema kuidagi kergem ja katartilise mõjuga, siis selles naerus oli küll liiga palju nuttu.”

30.09.2013 05:16 - Nimetu
Hinnang arvustusele:
  +7   -0
Kommentaarid:
30.09.2013 18:11 Nimetu
Päris kuri kriitika, aga ei saa öelda, et poleks argumenteeritud. Kõige rohkem on kahju sellest, et nüüd ei viitsi enam vaadata seda filmi, kuigi enne plaanisin. Ütle, kas tasub siiski ära vaadata või isegi seda mitte?
30.09.2013 19:28 Klaabu
Ma kuulsin, et "Free Range" pidi minema Eestit esindama Oscarite parima välismaise filmi kategoorias. Samuti pole ise näinud, ootused samas kõrged.
01.10.2013 00:28 Nimetu
Kui Sulle Õunpuu varasemad filmid istuvad, siis soovitan ikka vaatama minna! Minu arvamus on lihtsalt üks tõlgendus. Aga filmiga on ju nii, et ilma vaatajata teda pole: poolele teele pead ise vastu minema, oma pagasiga, ja ei saagi rääkida ühest filmist, vaid tuhandest killust, milleks ta vaatajais puruneb. Üks neist kildudest on ülalkirjutatu. Õnneks pole ta kaugeltki ainus kild ning oluliselt rohkem filme näinud inimesed on öelnud, et see on Õunpuu parim film! Paistab, niisiis, et eks ta selline publikupolariseerija on. Teisisõnu: on lootust, et kui selle rongi peale saad, siis võib ta Sulle vägagi meeldida.

Aga arvesta sellega, et Su meeli rünnatakse päris korralikult ning kui raamatud ja filmid on Su elus tähtsal kohal, on see suuresti lahtisest uksest sissemurdmine. Kui otsid mingit vabastavat perspektiivi, siis võta parem kätte Tao Te Ching ja loe kuskil puu all, või mine näiteks ratsutama. Sest selle filmi hobune küll ei kanna. (Mind.) Tüütult kauaks jäi fookusesse pagemine sihipärasuse/sihituse rüppe ning tollele kaldkriipsule nende kahe vahel eraldati liiga vähe linti.

Mis Oscareid puudutab, siis ega seal keegi kobise, kui kuningas paljas. Nii et sanšid on head. Seda paremad, et kuningas polegi ju antud juhul paljas. Lihtsalt püksilukk on lahti.
03.10.2013 20:26 filmis6ber
Hästi kirjutatud.
05.10.2013 21:18 Nimetu
Minu arvates juba selle kommentaari pärast tasub juba filmi vaatama minna :oma silm on kuningas!Raske on ju omada arvamust millestki, mida ise näinud ei ole.
06.10.2013 08:49 TDK
Mina olen jälle avastanud, et mõndagi arukat arvamust tasub usaldada ja ei pea kõike ise läbi tegema, et tõdeda, et ongi nii.
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Loe Veiko Õunpuu Free Range (2013) arvustusi (review)Otsi Google abil: veiko Õunpuu free range (2013) (review)