Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Laheda disainiga indiapärane söökla.”

“Juhtusin ka sinna sööma, porru pirukas oli hea, aga kaneelisaia võtta lausa keele alla. Pole kuskil nii head ja pehmet kaneelisaia saanud.”

“Must Pada asub samas kohas, kus varem oli õllerestoran Šveijki Juures. Uus nimi mingeid muutuseid kaasa ei ole toonud, ainult Šveijki pildid on seintelt maha võetud. Mõni asi on jäänud siiski vanade aegade mälestuseks.



Tellimus võeti kiiresti, kuid järgnes väga ebameeldiv üllatus - lauda toodi soe õlu.

Menüüs leidus söögikoha nimega sarnane roog "Must veisepada" (8.90€), lisandiks ahjukartulid. Ühtegi värvi poolest musta koostisosa see küll ei sisaldanud, tavaline hautatud veiseliha. Ahjukartulid olid küll väga head, koorega keedetud ja siis ahjus pealt krõbedaks küpsetatud.



Pasta küpsetatud kitsejuustuga (4.90) oli söödav, kuid mitte mingi eriline maitseelamus.



Magustoiduks sai tellitud marja-toorjuustu kook (2.50€), aga sellest pilti ei ole, kuna see unustati lauda tuua.”

“Peale Top Restorani sulgemist toimis samades ruumides mõnda aega TOP-80 nimeline söögikoht. Ka see oli üsna õudne, aga see praegune Viento on õudsam veel.

Tundub et teenindajad olid kõik esimest päeva tööl. Lapstööjõud, võimalik et suveks raha teenima saadetud. Letist kõndisid eelmised kliendid ainukese menüüga lauda ja päevaprae tahvli peal oli kirjas ainult PÄEVAPRAAD: SELJANKA. Seljankaisu siiski ei olnud ja väikse palumise peale tõi teenindaja kuskilt lauast menüü. Meie järel seisnud klientidele aga ei toonud midagi.

Toitude nimetused tulid teenindajale suure üllatusena, ta küsis iga asja peale tugeva lasnamäe-aktsendiga "miida?" ja kõike tuli mitu korda üle korrata.

Suveterrass on selline.. kuidas öelda.. päevinäinud, Saku päikesevarjud katkised ja tuulega ümberminemise äärel. Lauad olid koristamata, ise tõstsin nõud ühe laua pealt teise peale, et kuskil istuda oleks. Kummaline tundus ka see, et äraviimata nõud ei olnud tühjaks söödud. Natuke songitud küll, aga suures osas kõik söömata.
Kui päiksevari tuulega ümber hakkas minema, kolisime tuppa istuma.



Sisemus on jäänud TOP-80 värvidesse, samuti on alles nõukaaegsete vimplite kollektsioon lae all. Võimalik, et lapstööjõud sinna ei ulatu ja redelit ei ole neile eraldatud.



12 minutit peale tellimist saabus seenesupp (4.20€). Korralik paks soust, sellist paneks kartulite peale.



36 minutit peale tellimist saabusid teised tellitud toidud: seakaelakarbonaaT ahjukartulitega (6.50). Just nimelt karbonaaT oli menüüs kirjas. Liha ja kartulid olid moosiga üle valatud, natuke jõulutunne oli süüa liha moosiga. KarbonaaT oli mõnevõrra toores, vintske ja seest roosakashall. Väljas seisnud koristamata nõud tulid meelde.



Pasta fetajuustupestoga (5€). Väga õline ja palju rohelise oliivi viile, aga suhteliselt jälgi maitsega.



Väga kahju, et need õnnetud välismaalased, kes jahiga Tallinnasse saabuvad, suure tõenäosusega just Vientosse sööma satuvad. Vähemalt rääkisid kõik teised kliendid mõnes välismaa keeles. Kui nad 100 meetrit Pirita tee poole viitsiks edasi kõmpida, oleks mulje Eestist oluliselt parem.”

“Väga sõbralik ja kiire teenindus ja toit oli ülimaitsev.”

“Ma olen sellest übervanast majast möödunud palju kordi — isegi pilti teinud sealse räämas ukse ees! Ma olen ka erinevates Aasia riikides käinud mitmeid kordi, veel enam aga Aasia restoranides nii meil kui mujal kui ka veel kaugemal. Hea meel on näha, et vanast unustusse vajunud räämas majast on üles vuntsitud toretsev aasiapärane pärl kuskil pisikeses Ida-Euroopa riigikeses, meie enda Eestis — kes oleks osanud arvata! Juba sisse astudes vajus suu lahti (ja ei sulgunud enne väljumist..külm oli õues!), sest interjöör on metsikult hull :) Eriti meeldis sisekujundaja julgus kombineerida nii ebamaised kitšid detailid sümboolsete Aasia kujudega (mis olid spreiga üle kullatud!). Ja neil elab akvaariumis Merineitsi! Juba ainuüksi laemaalingutel olevate prominentide kiiksudega piltide äratundmisele kulub tohutu aeg. Õnneks menüüd ei toodudki kohe lauda, vaid lasti natuke ümbrust sisse hingata ja mõelda end kuskile müstilisse paralleelreaalsusesse.

Enne toidumenüüd pakuti uurimiseks kokteilikaarti, kuhu on valitud valdavalt Aasia klassikud, osad neist vanad-head-ent-Tai-Boh-tõlgendusega. Meeldis see, et leidus huvitavaid kombosid, kus isegi tšillipipart polnud kardetud kasutada.

Toidumenüü on meeldivalt vaid kahe lehekülje peale ära jaotatud — seega pole liiga pikk ega segadusttekitav, ent ometi kulutas ohtrasti aega, sest iga rida tekitas küsimusi ja proovis manada ettekujutuse kirjeldatud roast. Õnneks oli kelner vägagi sõbralik ja abivalmis toiduhuviline, kes teadis üsna täpselt toitude valmistusviisist, päritolust ja lisaks jagas lahkelt omapoolseid soovitusi.

Esialgselt sai valitud suupisteks Tai kalakook, kuid selgus, et selle asemel on krevetikook. See ei tundunud nii ahvatlev ja häälestusime ümber hoopis Kong Sarongile (10€) ja Hanoi rullidele (8€). Viimaseid pidin guugeldama, sest ainult sellise nimetuse põhjal jäi ebaselgeks, kas tegemist on kevadrullide või muude rullidega ja mil moel need valmistatud on. Kelner valgustas selles osas ja peagi sai maitsta mõnusaid friteeritud kevadrulle kalamarja ja kastmega. Kong Sarong ehk “frititud krevetid munanuudlite kaisus” olid samuti väga maitsvad ja huvitava teostusega. Tundus, et munanuudlidki olid frititud ja neid oli kreveti kõrval ohtrasti ning sai mõnusalt krõmpsutada, eelnevalt tšillikastmesse torgates. Nuudlid olidki armsasti krevette embamas ja kogu kombo sobitus väga hästi kokku maitsete poolest.

Pearoa osas on päris lai sortiment ja kõht ei tohiks tühjaks jääda ei mereannisõbral, taimetoitlasel ega ka sealiha-armastajal. Küsimusi tekitas part, mis on märgistatud ebatavaliselt: 1/2 (26€) ja 1/4 (14€). Kas pool on täpselt pool pardist? Kas veerand on koib ja tiib? Tõde selgus taldrikul: 1/4 on täpselt üks pardijalg, mille kõrval oli imeline isetehtud hoisin-kaste! No ja mõned juurikad ka vahele :) Tegelikult kõik kastmed ongi koka poolt ise valmis segatud, ei mingeid säilitusaineterohkeid pudelikastmeid.

Veel sai proovitud wasabi krevette (13€), millel muud kõrvast polegi. Näljasematele pakutakse kõhutäiteks juurde riisi. Minu jaoks oli originaalkogus paras, sest seal oli piisavalt krevette ja nad peaaegu, et ujusid mõnusas kreemjas kastmes. Esmalt pelgasin, et äkki on liiga wasabised ja kas jaksan muudkui nina nuusata, aga tegelikult oli maitse täpselt tasakaalus ja teravust oli aimatavalt tunda, kuid see ei varjutanud muud maitset.

Muidugi mõista tekitas küsimusi ka intrigeeriv “Kōbe beef” (imelised 91€!), mis aga lähemal uurimisel osutus hoopis Wagyu beefiks. Tundus natuke kahtlane, et kas tõesti Kōbe piirkond suudaks varustada ka Eestit oma imepärase lihaga? Selle kohta selgitati, et liha päritolumaa on Uus-Meremaa, kuid sellegipoolest on tegemist suussulava hõrgu Kōbe-stiilis kasvatatud ja tehtud lihaga, mis väärib proovimist. Senimaani polevat keegi seda Tai Boh’s veel tellinud, seega ootan huviga, et keegi oma kogemust jagaks :)

Kuna eelnevad road polnud liigselt magu kurnavad, siis jagus ruumi ka magustoidule. Proovitud sai esmalt kookose panna cottat (6€) ning see oli see koht, kus kelner tunnistas, et tal jooksis juhe kokku, sest ma uurisin, mida muud head on lisatud peale kookospiima. Selle peale tõttas ta kööki ja tuli tagasi paberiga, kus oli kõik detailselt kirja pandud :) Kookospiim, koor, piim, želatiin, suhkur, Malibu liköör ja peal mangotükikesed — nii lihtne ja ometi nii hea! Imemaitsev ja ideaalselt voolava konsistentsiga oli ka vana hea klassik — šokolaadi fondant (6€).

Üldiselt jättis Tai Boh väga meeldiva mulje, nii kiire ja efektiivse teeninduse kui toitude poolest. Tore oli näha köögipoolel toimetamas ehtsaid asiaate, mis lisab Aasia restoranidele väljaspool Aasiat kuidagi rohkem kredibiilsust ning autentsust.

Hindade osas oli minu jaoks kvaliteedi-meeldejääva kogemuse suhe paigas ja ei tundnud, et mind oleks röövitud. Minu jaoks pole roogade puhul esmatähtis nende keerukus, vaid vastupidi — lihtsus ja puhtad ning hästi kombineeritud maitsed. Tai Boh’s on see kõik mõnusasti tasakaalus. Kui vaadata juurde ja hingata sisse natuke interjööri, siis võibki täielikult unustada, et asume Eestis, mitte kuskil kuumas ja niiskes Aasia suurlinna šikis restoranis. ”