PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

121. Morning Star (2013)
Sophie Blondy

Prantsuse naislavastaja Sophie Blondy on filmimaastikul küll aktiivsena olemas olnud juba 1990ndate lõpust, kuid on pigem tuntud teatrilavastajana. Sophie on üle aastate tagasi oma teise täispika mängufilmiga „Ehatäht”, kus peaosades tõeline raskekahurvägi – Denis Lavant ja Iggy Pop.

Tsirkus ning selle asjaosalised on laagri üles pannud mere äärde, üksikute liivadüünide keskele. Mahajäetud, kergelt painajaliku atmosfääriga paigas on meeskonnal endal keeruline, rääkimata publiku leidmisest, ning nende omavahelised suhted muutuvad aina pingelisemaks. Angele, kena tantsijanna, elab Elliotiga (Lavant) – klouniga, keda kummitab tema enda Südametunnistus (Pop). Heroy, tsirkuse omanik, on julm mees, skisofreenik pealekauba, kuid sellest hoolimata ei jää kalgile mehele märkamata kaunis tantsijanna. Heroy püüab lõpuks tsirkuse võlurilt Zephyrilt ning mustlasnaiselt Zohralt abi Angele südame võitmiseks, kuid kas Angele pöörab selja oma armastatud, kurvameelsele klounile?

Kindlasti mitte lihtne film, aga selle filmimaailma kerges kaamoses on midagi teatraalselt ehedat. Ehk on see Iggy Pop, sõitmas väiksel vitstest punutud jalgrattal, pakiraamil Denis Lavant?

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

122. Mother, I Love You (2013)
Janis Nords

Läti poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks valitud ja festivalidel parima linateose auhindadega pärjatud film, režissöör Janis Nords, on sügavalt liigutav sissevaade 12aastase murelapse hinge ja sisemisse konflikti iseendaga, sest valesse seltskonda sattumine viib kuritegelikule rajale ning valede spiraal vältimaks pahandusi oma emaga väljub kontrolli alt.

Peaosades näeme Kristofers Konovalovsit Raimondsina ja Vita Varpinat tema emana.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

123. My Dog Killer (2013)
Mira Fornay

Marek on varastes 20ndates eluaastates apaatne skinhead, kes elab Slovakkia ja Tšehhi piiri äärses etnilisest vihkamisest veetud kolkakülas ja veedab suurema osa ajast poksides või oma pitbull-terjer Killerit treenides. Paralleelselt veereb käima perekonna valulikku minevikku avav lugu, mida Marekil ei õnnestu vältida, kui väga ta ka ei tahaks kõigest sellest eemale hoida.

Mareki isa peab maha müüma korteri kodukülas, et päästa rahalistest raskustest nende väike veiniistandus. Selleks peab Marek aga saama kätte allkirja oma emalt Marikalt, kes nad kaheksa aastat tagasi maha jättis.

Toore vaatleva kaameratöö ning pidevalt tugevneva tundega, et aina kasvav lugu ei leia lihtsat lahendust, paneb vaataja kikivarvule, kuid ei lase ka jätta lõpuni vaatamata. Ootamatu ja täie jõuga jalaga kõhtu lööva lõpuga film.

Helen Vinogradov

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

124. My Sweet Pepper Land (2013)
Hiner Saleem

Endine sõdur Balam tahab jõustruktuuridest väljuda ja naasta koju. Ent kui ema asub pojale agaralt naist otsima, tärkab mehes vastupandamatu soov tööle naasta. Nii saadetakse ta politseinikuks Türgi piiri äärsesse pommiauku, et seal sõjapealike ja smugeldajate hulgas seadust populariseerida. Külakeses kohtab ta kooliõpetajannast Govendi, kes ei taha mahtuda rolli, mida ühiskond talle naisena ette on näinud. Kummalgi on oma võitlus, ent kuna vastaseks on vanad kombed ja harjumused, saavad neist tahtmatult võitluskaaslased. Cannes’i festivalil Un certain regard valikus linastunud kurdi juurtega kineasti Hiner Saleemi viimane film on mõnus kombinatsioon toorest huumorist, poliitilisest allegooriast, armastusloost, eksootilistest maastikest, mängulisest kinematograafiast ja heast muusikast, mis teevad sellest meeldejääva filmielamuse. Saleem suudab olla ühiskonnakriitiline, ent samas lootustandev, ühtaegu paigutada tegevustiku Kurdistani konfliktidest räsitud argimaailma ning luua sellesse õilisamate väärtustega mikrokormose, kus heal õnnestub vahel võidutseda kurja üle, mõjumata seejuures naiivselt või irooniliselt. Just Saleemi mäng spagetivesterni filmikeele ja Metsiku Lääne maailma projitseerimine Kurdistani olelusvõitlusele on need, mis muudavad linateose filmigurmeeks. Ehkki elamuse saamiseks piisaks ka Golshifteh Farahani maagilistest hang-trummi soolodest. Katre Pärn

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

125. Narco Cultura (2013)
Shaul Schwarz

„Narkokultuur” on imeline teos vähetuntud olukorrast. Dokumentaalfilm, mis tabab sind silmade vahele. See on portree kahest vastandlikust, aga paralleelsest reaalsusest: politseinik Juárez Citys ja corrido-laulja L.A.-s. Politseinik elab igapäevaselt jubedas narkokuritegude maailmas, kogedes ka oma rühma jõhkrust. Laulja on perekonnapea, kes üritab edu saavutada, kasutades selleks populaarset lauluteemat narkoäri. Nad on teineteisest paari kilomeetri, kuid tuhandete standardite kaugusel. Lisaks neile lugudele on „Narkokultuur” verine dokumentaalfilm sellest, kuidas piir muutus moonutavaks peegliks – narkokaupmehed on ühel pool piiri kurjategijad, teisel pool aga ikoonilised lindpriid ning kuulsuse ja edu eeskujud. Idaranniku hispaania keelt rääkivate inimeste hulgas on jõudu kogumas rabav fenomen – muusikutest on saamas suured staarid, kes loovad narkoärile heliriba, mille tõttu ähmastub sõja ja meelelahutuse piir. Nagu üks muusikaprodutsent filmis ütleb: „Narko-corrido on uus hiphop.” Auhinnatud fotoajakirjaniku Shaul Schwarzi dokumentaalfilm avaldas mõju nii esilinastusel Sundance’is kui ka Berlinalel. See on mõneti liialdav teos, mis sobib filmides „Heli” ja „Põrgu” kujutatud toore tegelikkuse veidralt mänguliseks ja muusikaliseks B-küljeks. Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

126. National Security (2012)
Chung Ji-young

Läänemaailma ning ka Eesti teadvusesse jõudis Lõuna-Korea 1988. aasta Souli olümpiamängudega, mis oli justkui verstapost sealt võrsunud majanduslikule ja kultuurilisele imele, tõstes riigi vähem kui aastakümnega maailma tippude hulka. Kuid vaid vähesed välismaalased teavad sellele eelnenud poliitilist võitlust demokraatia eest ning tudengiliikumist, mis läbi mitme ülestõusu ning protestilaine suutis trotsida armeejuhtide ja Korea salateenistuse (KCIA ) režiimi. Näiteks 1980. aasta Gwangju veresaunas hukkasid valitsusväed 168 meeleavaldajat. Aastakümne teiseks pooleks saavutati lõpuks esimesed vabad valimised ning aastakümneid erinevate diktaatorite poolt vaka alla hoitud maa avanes muudatustele.

Juhtrolli demokraatialiikumises mängis ka tuntud tudengiaktivist ning hilisem Kennedy rahupreemia laureaat Kim Geun-tae, kelle Lõuna-Korea salapolitsei 1985. aastal vahistas, süüdistatuna koostöös kommunistidega. Järgnenud 22 päevast Namdongyoungi poliitvanglas räägibki õõvastavalt võimas vangladraama „Riiklik julgeolek”, mis toob vaatajani poliitvangide julma käsitlemise ning kannatused 1980ndate Lõuna-Koreas. Pusani filmifestivalil ühelt poolt tormilise vastuvõtu pälvinud, kuid teisalt ka publikut üdini šokeerinud võimsa draamaga paljastab režissöör Chung Ji-young seni laiemalt teadmata halle laike Korea lähiajaloost, samas raiudes vaatajasse teadmise, kuivõrd julmi võtteid poliitrežiimid siiani üle kogu maailma oma võimu kindlustamiseks kasutavad.

Sten Saluveer