- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
85.
The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)
élène Cattet, Bruno Forzani
Neo-giallo-lühifilmide ja eksperimentaalfilmiga „Ameri” kuulsust kogunud Belgia duo on sel aastal vallutanud festivalid visuaalselt orgastilise teosega, mida lihtsalt peab nägema suurelt kinoekraanilt.
Lugu kui selline on lihtne: mees tuleb tööreisilt koju ja avastab, et ta naine on kadunud. Ta kutsub politsei ja asub naabritelt infot pärima, kuid kõik tunduvad teadvat rohkem, kui nad jagada tahavad. Tema ees hargnevad lahti vägivaldsed ja perverssed lood. Peagi hakkab meest kummitama tunne, et naine pole majast lahkunudki ja kõik on toimunud nende oma kauni kodu seinte vahel.
Vaatajal ei tasu oodata läbivalt selget looliini, vaid olema valmis Forzani-Cattet’i visuaalseks seikluseks nende ja iseenda fantaasiamaailma, tajude ja tunnetuste maailma – ja unustama loogika.
Helen Vinogradov
Lisas OliverL 16.11.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
86.
The Role (2013)
Konstantin Lopushanskiy
Suurepärane mustvalge stilisatsioon eelmise sajandi esimeste helifilmide vaimus, kus helirida lisaks tehnilisele ajastutäpsusele aitab kaasa ka emotsionaalse ajastu iseloomustamisel.
Kodusõja lõpp ja revolutsiooni algus oli ühtlasi aeg, mis lõpetas ühe põnevaima ajastu vene kirjanduses ja kunstis, nn Silver Age’i, mis oli ääretult rikas kõige erinevamate kunstivoolude ja mõjutuste poolest, ennekõike sümbolismi, futurismi ja müstilise anarhismi poolest.
„Roll” on lugu geniaalsest näitlejast, kes on otsustanud mängida oma elu suurima rolli, mängida olude tahtel kedagi teist (või siiski iseennast?). Mõistagi ei saanud see lõppeda kuidagi teisiti, kui see lõppes näiteks Mandelshtaimile, Pasternakile, Gumiljovile jpt vene kuulsustele – teisisõnu surmaga. Näitlejad, nagu ka paljud toonased poeedid, kirjanikud ja kunstnikud, mängisid oma ettekirjutatud rollid lõpuni. „Roll” ei ole kindlasti lineaarne, kuid väga huvitav film nii sisulis-filosoofilisest küljest kui ka esteetilistelt lahendustelt.
Filmi režissöörile Konstantin Lopushanskiyle tõi maailmakuulsuse 1986. a linastunud film „Surnud mehe kirjad”, PÖFFi publik teab teda Strugatskite järgi vändatud ulmefilmi „Inetud luiged” (2006) järgi.
Tiina Lokk
Lisas OliverL 16.11.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
87.
The Old Man (2012)
Ermek Tursunov
Huvitav mõte tuua Ernest Hemingway 1951. a avaldatud ühe kuulsama ja auhinnatuma novelli „Vanamees ja meri” tegevus ja inimsuhted nüüdisaegsesse Kasahstani, kus mere asemel on stepp. Aga eks ole steppi ju ennegi merega võrreldud. Film ürgsest võitlusest loodusega, et ellu jääda, aga ka aususest, autundest, sellest, kuidas teha head, ilma et keegi ootaks vaevatasu, pöördumatust aja kulgemisest ja rändhingede mõjust praeguse mina kujunemises.
Filmis on tabatud vaatamata täiesti uuele keskkonnale ja ajastule ometigi hemingwaylik filosoofiline sügavus piibellikus mõõtmes. Erbolat Toguzakov ja Orõnbek Moldahan teevad suurepärased rollid üks Vanamehena, teine poisikesena. Kindlasti ei unune suurepärased kaadrid ürgsest stepist ja Vanamehe lausa hingematvalt hea mäng.
Tiina Lokk
Lisas OliverL 15.11.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
88.
My Sweet Pepper Land (2013)
Hiner Saleem
Endine sõdur Balam tahab jõustruktuuridest väljuda ja naasta koju. Ent kui ema asub pojale agaralt naist otsima, tärkab mehes vastupandamatu soov tööle naasta. Nii saadetakse ta politseinikuks Türgi piiri äärsesse pommiauku, et seal sõjapealike ja smugeldajate hulgas seadust populariseerida. Külakeses kohtab ta kooliõpetajannast Govendi, kes ei taha mahtuda rolli, mida ühiskond talle naisena ette on näinud. Kummalgi on oma võitlus, ent kuna vastaseks on vanad kombed ja harjumused, saavad neist tahtmatult võitluskaaslased. Cannes’i festivalil Un certain regard valikus linastunud kurdi juurtega kineasti Hiner Saleemi viimane film on mõnus kombinatsioon toorest huumorist, poliitilisest allegooriast, armastusloost, eksootilistest maastikest, mängulisest kinematograafiast ja heast muusikast, mis teevad sellest meeldejääva filmielamuse. Saleem suudab olla ühiskonnakriitiline, ent samas lootustandev, ühtaegu paigutada tegevustiku Kurdistani konfliktidest räsitud argimaailma ning luua sellesse õilisamate väärtustega mikrokormose, kus heal õnnestub vahel võidutseda kurja üle, mõjumata seejuures naiivselt või irooniliselt. Just Saleemi mäng spagetivesterni filmikeele ja Metsiku Lääne maailma projitseerimine Kurdistani olelusvõitlusele on need, mis muudavad linateose filmigurmeeks. Ehkki elamuse saamiseks piisaks ka Golshifteh Farahani maagilistest hang-trummi soolodest. Katre Pärn
Lisas OliverL 15.11.2013
