PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

67. Minuscule: Valley of the Lost Ants 3D (2014)
Thomas Szabo, Hélène Giraud

Kui palju pahandust võib tuua rahulikku ja imeilusasse orgu üks pikinikukorv, mis on täis head-maitsvat? Toob, ja väga palju pahandust. Suurele piknikukorvile ihuvad hammast nii punased kui ka mustad sipelgad, kes tahavad suurt saaki endale. “Minuscule: kadunud sipelgate org” on võimas ja fantastiline seiklusfilm kogu perele.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

68. Miss Zombie (2013)
Hiroyuki Tanaka

Jaapani kõrgklassi perekonna residentsi saabub postisaadetisega uus koduabiline, kes on pisut … eriline. Nukrameelne, vaikiv ning alandlikult talle määratud töökohustusi vaikimisi täitev ning tasuks antud toidupoolise samavõrd kuulekalt vastu võttev neiu kannab haigust, mis on muutnud ta ühiskonna heidikust zombie’ks. Ikka ja jälle kerkivad tüdrukus esile mälestused eelnevast pärisinimese elust ning teadmata kadunud pisipojast. Ajapikku selgineb tõde, et zombie polegi niivõrd tundetu, kui pealtnäha paistab, vaid pigem tundmatu haiguse käes kannataja.

Hoolimata esialgsest eemaletõukavast suhtumisest ning tüdruku poolt alandlikult talutavast vägivaldsest külaelanike tagakiusamisest, hakkab tööandjate ning neiu vahel tekkima usalduslik suhe, mis üha enam ja enam hakkab segi kiskuma perekonnasuhteid.

„Miss zombie” on ehk tänavuse Jaapani filmiaasta üks enim üllatanud linateostest, segades omavahel lummavaks tervikuks musta komöödia ning peenekoelise draama. Film keerab ühtaegu pea peale tavapärase arusaama zombie’filmist kui õudusžanrist, olles pigem teravmeelne metafoor, mis kirjeldab allutajate ja alluvate, rikkurite ja neid teenivate omavahelisi suhteid. Pärast mitmeaastast pausi režiitooli naasnud Sabu comeback-filmis on kohal kõik režissöörile kuulsust toonud elemendid – stiilne mustvalge pildikeel, nutikas ühiskonnakriitika, peenekoelised näitlejatööd ning loomulikult näpuotsaga sõgedat musta huumorit.

Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

69. Of Horses and Men (2013)
Benedikt Erlingsson

Režissöör Benedikt Erlingsson, Islandi filmifännidele pigem tuntud kui näitleja, on lavastanud oma esimese täispika mängufilmi „Hobustest ja inimestest”, võites sellega tänavu San Sebastiáni filmifestivalil parima uue lavastaja auhinna ning ühtlasi on film ka Islandi Oscari-kandidaat. Film, kus rolle mängib suur osa Islandi näitlejate koorekihist, on omapärase huumoriga maaromanss sellest, kuidas võime leida hobuselikke iseloomujooni inimestes ning vastupidi. Kõik väikese oru elanikud muidugi tunnevad üksteist ning igal on oma uhkuseks enda oma hobune. Kuid nagu väikses külas ikka, on häid ja halbu naabreid ning suhteid igasuguseid ning seda ka naabrite hobuste vahel. Otsese tagajärjega saab nii hobuste kui inimeste suhete osaks ka armastus ja surm. „Hobustest ja inimestest” on värske, dramaatiline ja ometi omal moel naljakas film, mis räägib maal elavate inimeste õnnest ja õnnetusest läbi hobuse vaatepunkti. Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

70. A Street in Palermo (2013)
Emma Dante

Itaalia teatri tuntud ja armastatud näitlejanna ning lavastaja Emma Dante režissööridebüüt põhineb tema enda kirjutatud romaanil. „Tänav Palermos” on 2008. aastal ilmunud romaan, mille tegevus toimub Sitsiilias, Palermos. Rosa, keda kehastab suurepäraselt Emma Dante ise, on sõitnud Roomast vihatud kodulinna vaid elukaaslase Clara (PÖFFi vaatajale tuntud näitlejanna Alba Rohrwacher) soovil. Nende suhted on keerulised, liiklus nende ümber hullumeelne, ilm lämmatavalt palav ja nad eksivad teelt. Samira (Itaalia teatri grand old lady Elena Cotta) käib igal hommikul surnuaias lahkunud tütre haual. Ta korjab kohalikust rannast pisikesse punasesse autosse oma perekonna, mis koosneb arvutust hulgast väikestest lastest ja kelle pea on autoritaarne Saro Calafiore. Samira ei vaevu rääkima, kuid seda vägevam on jõud, mis temast hoovab. Samira pere jõuab kodutänavasse, mille on blokeerinud eksinud Rosa. Nüüd algab väikesel umbtänaval unustamatu etendus. Peategelased on kaks naist, kelle grandioosset vastasseisu võiks armastuseks nimetada. Tunnistajad on ilmetud umbtänava müürid, kust vahetevahel kirju kõrvaltegelaskond välja voolab ja kuhu siis jälle tõmbub. Filmi „Tänav Palermos” näol on tegu suurepärase, nappide vahenditega saavutatud peenekoelise ning võimsa looga. Dagmar Raudam

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

71. Los Olvidados (1950)
Luis Buñuel

On parim hetk heita taas pilk Buñueli unustamatule meistriteosele. Sellest on 10 aastat, kui UNESCO lisas filmi maailma mälu registrisse, tunnustades teose ajaloolist tähtsust. Film jutustab Pedro ja ta kamba äpardustest Mehhiko agulis. Jaibo, kes põgeneb noortevanglast, ühineb tänavalastega. Lisaks nende uitamisele kajastab film puudusttundvate inimeste elu ning seda, kuidas asjaolud võivad viia korruptsiooni ja ebamoraalsuseni. Olles temaatiliselt seotud Buñueli varasema filmiga „Leivata maa” (sotsiaalse realismi analüüs), kirjeldatakse filmi „Unustatud” tihti kui neorealismi (tegevus toimub väljas, amatöörnäitlejad, teemaks töölisklass), kuid võrratud stseenid – näiteks muna viskamine kaamerasse või imeline aegluubis unenägu – paljastavad sürrealistlikke mõjutusi, mis täiendavad energilise loojutustamise poeesiat, luues kaasahaarava, perversse ja häiriva draama. „Unustatud” oli režissööri esimene film, mis saavutas rahvusvahelise edu, ning Buñueli sõnul tähistas see ta karjääri taas õide puhkemist. Paljud filmid räägivad noortest tänavakurjategijatest, näiteks „400 lööki”, „Deprisa Deprisa” või „Viha”. Filmi „Unustatud” peetakse üheks Luis Buñueli tähtteoseks. See võitis 1951. aastal 11 Arieli auhinda ning Mehhiko peab seda üheks oma ajaloo parimaks filmiks. Cannes’is, kus film esilinastus, võitis see parima režissööri auhinna ning paljud peavad seda meistriteoseks.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

72. Historic Centre (2012)
Aki Kaurismäki, Pedro Costa, Víctor Erice, Manoel de Oliveira

Mängufilm koosneb neljast loost, mis on tehtud Guimarãesi linna (Põhja-Portugal) auks. Iga peatüki režissöör on meister: Kaurismäki, Erice ning kaks Portugali nimekat režissööri Costa ja Oliveira. Kõik nad annavad oma panuse, et tähistada Guimarãesi nimetamist 2012. a Euroopa kultuuripealinnaks.

Soome autor Kaurismäki alustab looga „Kõrtsmik” – surmtõsine komöödia tummast baariomanikust. Olles armas aperitiiv järgnevale, Pedro Costa episood „Sweet Exorcism” on kui 1974. aasta revolutsiooni taaskülastus, pika ja veidra dialoogiga liftis – see on danteliku baasiga omapärane kummituslugu. Bask Victor Erice’i liigutav panus on dokumentaalfilm „Broken Windows” vana (ja nüüdseks hüljatud) tekstiilivabriku veterantöötajatest. Rohkem kui saja-aastane Manuel de Oliveira lõpetab lühikese ja sarkastilise naljaga – „The Conqueror conquered" on tänapäeva ebamõistliku turismi kuiv satiir. See on sobiv lõpetus mõtlemapanevale kollektiivfilmile.

Sellised Euroopa kino suurkujud on vähestest linnadest filme teinud. See pole teos ainult nende austajatele. Kuigi film tehti kultuuripealinna projekti raames, on raske leida teist niivõrd ühtset antoloogiafilmi, mis ühendab erinevad stiilid ja toonid. See on sidus kogum, kus kõik režissöörid kajastavad sama teemat: mälu ja töölisklass. Javier Garcia Puerto