Põnevusfilmid - Arvustus.com arvustused

“Tõeline tiinekate film, nii auguline süžee kui olla saab ja ebausutav valdavas osas. Kohati põnev küll. Vaadatav oli eelkõige filmi keskmine osa. Algus ja lõpp rikkusid ära asja, millest muidu päris asja oleks võinud saada.”

“Tarantino uus lugu kõlas minu jaoks juba enne väljatulekut, kui Reservoir Dogsi westerni remake, mida ta mõnes mõttes ju ka on, aga seda ei saa filme küll pahaks panna, sest näiteks enamik põnevusfilme on ka suht sarnased.

Lühike kirjeldus on ilmselt selline, et tegevus toimub mõned aastad peale USA iseseisvussõda metsikus läänes külmal talvel. Kuulus pearahakütt John Ruth (Kurt Russell) saabub hobutõldade vahejaama koos kinni võetud põgeniku Daisy Domergue'ga (Jennifer Jason Leigh), kus lisaks neile veel kirju seltskond. Kokku võib neid kõiki siis nimetada vihaseks kaheksaks. Küll kahtlustab John Ruth, et kõik tegelased ei ole mitte heatahtlikud külalised, vaid kellelgi on kindel ülesanne Daisy vabastada.

Natuke Reservoir Dogsi, natuke Hercule Poiroti ja natuke Sam Peckinpahi ning kokku teeb see täiesti Quentin Tarantino filmi. Üldiselt on minu jaoks filmidel, milles on lumi, eriline võlu, lisaks kuulub sarnane koht ka spagettivesternitele ning kellele ei meeldiks hästi tehtud who-done-it? Samas ei ole Vihane kaheksa nii hea film, et ma selle pärast kohe juubeldama hakkaksin.

Minu jaoks suurim mure filmiga on see, et kogu filmi on ühes vaates tehtud. Metsamajas veetev seltskond ei omavahel ei kahtlusta teineteist pea üldse. Sellist hinge kriipivat paranoiat tegelaste vahel ei ole, vaid pigem on puhkav ja lõdvestuv seltskond, kes enamasti naudib kuuma kohvi, kui väljas möllab lumetorm. Enamasti on vaid John Ruthi pool vs. teised ja kui ühelt teise poole tegelaselt läheb rõhk ära, siis kaob ka antud tegelane kuidagi ära. Võib-olla ei ole see just parim kirjeldus, aga süüdistatakse üksteist, mitte teineteist. Kes filmi näinud on, see saab aru, mida ma mõtlen. Vähene omavaheline paranoia teeb ka seda, et tegelased ei ole nii värvikad kui võiksid olla.

Natuke kannatavad seetõttu ka dialoog ja montaaž. Mida rohkem pooli ja vaateid oleks filmis, seda hektilisem ja kiirem peaks olema ka montaaž ning dialoog saaks ka värvikust juurde. Siinkohal peab muidugi ütlema, et filmi väheses värvikuses süüdistada on ehk veidi rumal, sest ta on ikkagi Tarantino film ehk värvikam, kui enamik teisi. Lihtsalt Tarantino kohta oleks võinud veel parem olla.

Kui vaadata 2015 aasta filme üldiselt, siis kindlasti on Vihane kaheksa üks neid filme, mis annab aastale juurde ning ilma selleta oleks ta tunduvalt kehvem.”

“Guy Richie omas headuses. Film oli rohkem "üle võlli" ja stililiseeritud kui näiteks Lock, Stock and Two Smoking Barrels või Snatch, kuid seejuures oli lugu (mille eesmärk paistis lihtsalt näidatavale möllule mingi raamistiku pakkumine olevat) üsna nõrk. Samas antud puudus ei paistnud mind isiklikult sugugi häirivat - võtan seda kui märki, et kogu film oli oma eesmärgis ja terviklikkuses kindel ning oli seejuures omas nishis hästi õnnestunud teos.

Räägiksin eraldi veidi soundtrackist, mis oli erakordselt hästi kokku pandud ja ära kasutatud.
Guy Richie osutab alati enda lavastatud filmide muusikalisele poolele rohkem tähelepanu, kui vaataja tänapäeval ehk harjunud on, aga näiteks Sherlock Holmesis oldi jäädud pisut laisaks, lastes põhiliselt ainult üheainsa põhimotiivi erinevaid variatsioone, mis lõpuks ennast veidi liiga vägivaldselt vaataja ajju sisse graveerisid. Kontrastiks, Snatchi ja Rocknrolla soundtrackid teevad silmad ette ka paljudele põhjalikult produtseeritud stuudioalbumitele.
Man From U.N.C.L.E. kasutas samuti (sarnaselt Sherlock Holmesile) omanäolisi muusikalisi peamotiive (kusjuures sellise helikeelega, mida praeguseks juba traditsiooniliselt seostatakse Külma Sõja ainestikuga), kuid oli tunduvalt varieeruvam ja märkimisväärselt osavamalt ekraanil toimuvaga sobivalt sünkroniseeritud - nii hästi, et on isegi eraldi väljatoomist väärt.
Lisaks kasutati ka mitte-originaal teoseid (paljastuseks, Nina Simone on siinkirjutajale väga meeldiv artist :) ).

Kokkuvõtteks, äratuntuavalt "guyrichilik" film (ilma talle meelepärase cockney-Londoni vaatenurgata), stiilne, humoorikas, kerge ning meelelahutuslik vaatamine. Soovitan.”

“Mad Max Fury Road

Ma tahaksin hirmsasti kirjutada sellest, kui hea filmiga on tegu, aga kuigi üldjoontes mulle film meeldis, jääb palju puudu sellest, et tegemist oleks imeteosega ning neid asju, mille kallal norida, neid ikka jätkub.

Esimene Mad Max valmis kolmkümmend kuus aastat tagasi. Kaks aastat hiljem järgnes The Road Warrior ning omakorda sellest neli aastat hiljem Beyond Thunderdome. Seejärel 30 aastat pausi. Kui esimene oli tagasihoidlike efektidega tehtud film, siis selle väike edu lubas järgmistel rohkem raha sisse panustada ning Road Warrior oli järg, mis on aastakümneid nüüd mõjutanud teisi action-filme.

Ajad on muutunud ja efektid, mis tundusid kaheksakümnendatel olid imepärased, on nüüd algelised ning efektid, mida ei olnud võimalik sel hetkel teha, on nüüd tänu arvutiefektidele lihtsasti saavutatavad. Ühest küljest ei suuda arvutiefektid kunagi lõpuni tõepärased olla, aga teisest küljest on nad ohutumad ning tihti lihtsamini tehtavad. Nii olemegi jõudnud hetke, kus praktilised efektid on vaikselt välja suremas. Mad Max Fury Road on vastupidine näide ja praktilisi efekte on 80%. Kui ikka autod omavahel kokku sõidavad, siis on näha lendavaid polte, mutreid ning hunnikus vanarauda just nii nagu olema peab. Sellest küljest on tegemist imepärase saavutusega. Need efektid, mis on arvutiga tehtud, need on suht lihtsalt äratuntavad (Torm, 3D näiteks) ja neid ehk tõesti muud moodi teha ei oleks saanud.

Hardy üritab päris hästi järgi teha Gibsoni žeste eelmistest filmidest. Kui ma ei oleks seda filmi nüüd veel näinud, näidataks mõnda sellist kohta ja Hardy nägu oleks varjatud, siis puhtalt kehakeele järgi võiksin pakkuda, et tegemist on Mad Maxiga. Kahjuks tähendab see seda, et ta jäljendab Gibsoni karakterit, mitte ei tee seda enda omaks. Hardyl ei ole sellist vaimukust või õigemini koomilisust, mida Gibsonil on kuhjaga. Max on väga lahe tegelane. Ta on piinatud tegelaskuju, veidi kurblik, enamasti no-bullshit-kinda-guy, kes üritab eelkõige ellu jääda ja konfliktist kaugemale minna. Tegelane, kes ei peaks olema üldse koomiline, kuid Gibsonis oli sees midagi sellist, et ta suutis paari žestiga meile seda anda. Justkui puhtalt žestidega one-linerid. Sama suutis kunagi Bruce Willis Die Hardi filmides näiteks. Mis eristab Hardyt ja Gibsonit, on see, et esimene seda ei suuda, aga just see annaks filmile nauditavaust ning seda, et antud filmi võiks kordi ja kordi uuesti vaadata. Mad Maxi sari on vähese dialoogiga ning žestid ja tegevus peaksid andma andma meile selle puuduva. Ka ei paku Hardy omalt poolt midagi uut, ei loo Maxile mingit uut tahku. Kahju!

Fury Road on pea terves ulatuses üks pikk tagaajamine väikeste puhkepausidega. Seeria teist filmi mäletame me filmi lõpus toimuva pika tagaajamise tõttu, aga siin filmis ei ole see enam üks osa filmist, vaid praktiliselt terve film ning ükski osa ei tule eraldi esile. Karakterid on samuti vähem, mitte just üleliia koomilised ning neid on vähem. Ma võin teisest osast nii heade, kui halbade seast välja korjata umbes 15 head ja erinevat karakterit (k.a. Koer), aga antud filmis on karaktereid tunduvalt vähem. Isegi kõik Immortan Joe naised ei ole korralikult karakteriteks vormitud, kuigi ekraaniaega saavad nad enamikest rohkem ja koomilised rollid puuduvad pea täielikult. Võib-olla oleks see film tahtnud veelkord uut tegelast Bruce Spence näol. Karakterid on veidi igavad. Meeldejäävaid pahasid on neli ning kui Immortan Joe välja jätta, siis teistel on praktilised kaks või kolm stseeni kokku.

Ma olen suutnud enda jaoks välja mõelda kolm asja, mida oleksin tahtnud filmis muuta ning need muutused annavad mulle selle, et saan aru, mis filmis puudu jäi, või mis oli üleliigne. Üritan mitte liigselt filmi ära spoilida.

Esiteks filmi algus. Väike monoloog ning Max seismas tühermaal düüni serval. Selle asemel oleks tulnud filmi alustada kohe tagaajamisest ning jutt oleks võinud olla selle kõrval. Kui teha film, mis on täielikult üks tagaajamine, siis oleks pidanud ta sellega kohe ka algama ning lõppema praktiliselt alles lõpustseeni ajal. Filmi idee oleks pinud olema, et sa puhkad alles siis, kui kõik on läbi. Ülejäänud puhkepausid filmis oleksid pidanud olema lühemad või samuti olema on-the-go ehk liikumise sees nagu Nux masinat parandamas.

Teine asi, mis häirima jäi oli see, kui palju plahvatusi filmis oli. Road Warrior oli veidi tõepärasema muljega, sest neid kokkupõrkeid, mis plahvatusega ei lõppenud, neid oli ikka tunduvalt rohkem ning oli ka lihtsalt leeki ilma plahvatuseta. Kuna bensiin ja üldse eluks vajalik oli defitsiit, siis ka film jättis sellise mulje. Antud filmis oli kõikidel tegelastel kõike piisavalt ja üleliiagi. Vähem plahvatusi ja rohkem oleks tahtnud näha seda, kuidas kesiste vahenditega antud maailmas hakkama saadakse.

Viimase asjana oleks tahtnud näha kõiki tegelasi rohkem erinevates stseenides, tegutsemas rohkem, kui lihtsalt autoroolis olemas ning omavahel filmis kokku puutumas. Eriti just halbu tegelasi. Stseenid oleksid võinud olla lühemad ning kiiremini vahetuvad, karaktereid avavaid läbi tegutsemise ning näitamas neid reaalselt pingutamas eesmärkide nimel. Näha neid plaanimas rohkem, mitte lihtsalt suvaliselt rammimas üksteist.

Filmi süžeest ning selle sees olevatest aukudest rääkida ilmselt ei tasu, sest see on päris šveitsi juustu sarnane ollus. Ühegi tegelase plaanid ei ole vähemalgi määral loogilised ega läbimõeldud. Kogu Furiosa plaan on parajalt absurdne ja tahaks küsida palju küsimusi, aga siis ma spoiliksin liiga palju praegu ära ja seda ka ei taha. Ütlen siis lihtsalt nii, et see on ikka üks väga rumal ja läbimõtlemata plaan, kuidas ta seda üldse plaanida sai ja mida ta mõtles, et juhtub kui täitub, see on nonsense, aga las ta olla.

Et siis halb film või? Piletirahast mul nüüd kahju ei ole, täiesti vaadatav, aga juba praegu on raske meenutada, mis järjekorras miski juhtus. Jäi liiga carmageddonlikuks isegi lõpus. Ta ei olnud nii intelligentselt suurepärane ega ka nii halb, et juba jälle hea, vaid oli seal kusagil vahepeal. Kogu hullus on liiga professionaalselt mainstream.

Aus järg eelmistele filmidele ning annab lootust, et seda maailma avardatakse järgedega veelgi, kuid filmiseerias on ta esimesest kahest nõrgem ning kui kunagi tahan vaadata Mad Maxi, siis see ei ole film, mille plaadi mängijasse panen. ”

“Kõikide koomiksifilmide fännide pidupäev on käes. Kauaoodatud järg superkangelastega vallutab kinosaale ja pakub meelelahutust, kus aju saab ennast rahulikult välja lülitada ning neerupealsed toodavad topelkogustes adrenaliini.

Mulle üldiselt mõte Marveli plaanist meeldib, kus kõik filmid on eraldi filmid, kuid panustavad vaikselt ühisesse maailma. Kui näed head filmi, siis tahad ikka näha seda maailma üha rohkem ning Marvel üritabki seda plaaniliselt teha.

Marvel panustab selle õnnestumisele rohkem, kui ükski teine frantsiis. Ühest küljest väga hästi, kuid samas torpeteerib veidi oma filme ka. Ma ei loe Guardian of the Galaxyt MCU (Marvel Cinematic Universe) filmiks, sest momendil on ta liiga vähe seotud teiste filmidega ning oma toonilt nii erinev. Kui see film välja jätta, siis ei tõuse ükski film tõeliselt esile ning ei ole meistriteos. Raske on siduda kokku filme, mis on erinevad sisult, aga veel raskem on siduda filme, mis on erinevad oma tasemelt. Kujutab keegi ette The Dark Knighti ja batman & Robinit ühe triloogia kahe osana?

Kas üks väga superfilm teiste hulgas teekski head, ma ei oska öelda, aga mulle tundub, et Marvel sai peale oma esimest lainet ka aru, et nad mängivad isegi veidi liiga kindla peale ning liiga stabiilset mängu. Guardians oli rohkem iseseisev, kui teised filmid, Iron Man 3 oli väga Shane Blacki käekirjaga ning veidi ka seniseid hoitud stampe lõhkuv film, Ant-Mani kutsuti lavastama Edgar Wright (kes tahtis vist liigagi teistmoodi filmi teha ja kes ühel hetkel asendati) ning Capten America: The Winter Soldier pidi olema spioonithriller (mis oma ootusi väga hästi ei täitnud). Igal juhul Marvel sai aru, et peab tõstma taset ja on seda sellest ajast saadik üritanud parandada viisil, kus see ei lõhu nende universiumi, kuid annab filmidele rohkem iseseisvust juurde.

Age of Ultroni probleem on see, et ta on ilmselt osa algsest plaanist, mis oli tehtud juba esimese laine ajal. Liiga kindla peale mäng ilma üllatuste ning omapäradeta. Vaadatav film, aga teiste filmide kõrval ei saa teda küll esile tõsta. Natuke ehk viletsam isegi, kui esimene film.

Filmi päästab suuresti välja jällegi kurikael. Ei ole mitte tuttav koomiksimaailmaga ning ei tea, milline koomiksites Ultron on, aga ma ootasin ilmselt väga enesekindlat ja võimsat tegelast. Selle asemel oli väga inimlike joontega, suhteliselt haavatav robot, kes ilmselt ei saanud loomise hetkel kõike üleslaaditavat infot kätte. Kuigi teda taheti vist rohkem kujutada hullumeelsena, oli ta rohkem puudulik, vihane seetõttu, tahtis kätte maksta ning näidata, et on suutlik selleks, milleks ta loodi.

Mõned one-linerid, naljakad kohad (Ultron: "Hey guys...")(mitmed kohad Thori haamriga)(Ultron laulmas) ja palju palju märulit ning ega suve suurfilmilt midagi muud keegi vist ei oodanud ka. On täpselt selline nagu ta on. Veidi pettumustvalmistav, et ei midagi erilist, aga annab oma ootused kätte küll, või eelistaksite te selle asemel mõnda Michael Bay filmi?”

“Oeh! Tihti on, et nii mõnigi Hollywoodi tuntud näitleja hakkab tegema karjääri lõpuosas kahtlase väärtusega väikese eelarvega filme, mida filmitakse erinevates balkaniriikides. Outcast Nicolas Cagega, Black Death Sean Beaniga, 47 Ronin Keanu Reevesiga, Ironclad jne tulevad meelde. Ei oleks uskunud, et Clive Owen ja Morgan Freeman kunagi mingi sarnase filmi teevad.

Selliste filmide puhul on madala eelarvega raske head efekti saavutada. Enamasti on selleks ikka vaja eepilist skaalat (Kingdom of Heaven), et film hea oleks, kuigi suure raha eest võib ka eepilist skaalat vähendada ja ikkagi saada hea tulemuse nagu näiteks seda oli näha 13th Warriori puhul.

Samas pean tunnistama, et üheks põhjuseks, miks selliseid filme tehakse, on paari odavaeelarvelise filmi õnnestumine. The Eagle ja Centurion tulevad kohe meelde. Kumbki ei olnud just eriline šedööver, aga nad ei jätnud ka halba muljet.

Last Knight seevastu on lugu, mida on kordades jutustatud. tundub, et Jaapani lavastaja on saanud inspiratsiooni just eelpoolmainitud Keanu Reevsi filmist, aga viinud selle kuhugi pärapõrgusse ning teinud ühe korraliku soperdise. Ei soovi üldse olla rassistlik, aga Freeman mustanahalise valitsejana, kellel on nimeks Bartok, see tundub lihtsalt vale rollivalikuna.

Tahate head filmi vaadata, kus mõõgavõitlujast ja puha, siis vaadake Viimset Reliikviat sajandat korda. Ikka parem.”