Chanel. Elu nagu muinasjutt

25. Chanel. Elu nagu muinasjutt
Alfonso Signorini

Sünnipärane uudishimu ja laastav hirm, mis sind jälitab, sunnivad jooksma. Unistus graatsiast ja ilust pakub lohutust kurbusest moonutatud lapsepõlves ja noorusajas. Signorini oskab lugeda selle rahutu tütarlapse põlevaist silmist kõiki Coco tulevasi plaane, ängi, mida väike Gabrielle tunneb, salajast sisemist tuld, mis teda põletab. Isegi Signorini kirjutamise viisist õhkub tuleviku eelaimust. Selles on hingetuks tegevat sensuaalsust ja kirge – nii nagu ka Coco rõivastes, kübarates, eksimatult äratuntavas lõhnaõlis. Kuid me saame näha ka väikest naeratavat, võluvat Gabrielle’i laulmas Café Chantantis laulu „Kes on näinud Trocadéros Cocod”, mis kinkis talle esimese kokkupuute tuntusega ja kuulsa hüüdnime Coco. Uhkus, südikus, ambitsioonid ja kaugustesse püüdlemine – Coco anne hakkab endale teed rajama. See kena poisilikult riietuv tütarlaps – õmbleja maalt, kel on liiga julged ideed – kohtab Boy Capeli ja on temast otsekohe vaimustuses. Boy teeb Coco õnnetutele päevadele lõpu. Ta aitab Cocol leida oma tee, aitab üle saada ebaõnnest. Sünnib Coco Chanel. Coco, kes võidutseb moemaailmas oma fantaasiaküllase ja võluva loominguga. See raamat räägib erakordselt andekast inimesest, kel polnud sündides mingeid privileege, kel olid oma väljakutsed ja püüdlused, perekonnadraamad ja ajastutragöödiad. See räägib Coco, Gabrielle’i elust, mida Signorini uurib targalt ja taktitundega, leides sealt tujusid, sügavaid kiindumisi ja pulbitsevat loomingulisust.


Lisas Marge-Elin Roose 26.09.2012
Pane hinne:
Dr Arnold Seppo lugu
9.3
12 hindajat

26. Dr Arnold Seppo lugu
Hilja Seppo

1994. aastal hävitati osa üleliiduliselt tuntud traumatoloogi dr. Arnold Seppo elutööst – likvideeriti Seppo-nimeline kliinik Tallinnas. Aga ka veel praegu, 30 aastat pärast Seppo surma, on mitmed tema meetodid kasutusel või edasiarendamisel nii Eestis kui välisriikides. Uute suundade rajajana tõi dr. Arnold Seppo pöörde raskete luu- ja põletushaigete ravis. Tema teooria ja praktika on tunnustatud paljudes riikides. Tema juurest said abi patsiendid eri maadest ja maailmajagudest. Ta oli tuntud nii suures NSVLs kui väljaspool selle piire. Oma ideede elluviimisel oli Seppo sunnitud võitlema kõikvõimaliku vastuseisu ja ükskõiksusega.


Lisas Grinder 31.12.2010
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Seppo lese kirjutatud raamatus avaneb siiras lugu Dr Seppo tööst ja isiklikust elust.”

31.12.2010 12:13 - Grinder
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Eesti filmi täheatlas
10
2 hindajat

27. Eesti filmi täheatlas
Jaan Ruus

Filmimees ja poliitik Mark Soosaar vastas 1986. aastal Jaan Ruusi küsimusele, kas kultuuriteemat ja -persoone dokumentaalfimides äkki liiga palju pole, nõnda: „Televisioonis soovitas üks peatoimetaja mul kümme aastat tagasi lõpetada kunstnikega tegelemise ja kunsti filmimise, selle asemel soovitas ta mul tegeleda hoopis eluga. Sest kunstniku tegevus olevat elu peegeldamine, järelikult saan mina vaid peegeldada peegeldust. Ja mitmekordne peegeldus andvat hoopis moonutuse. Mina jälle oponeerisin, et kunst on elu osa, kunstnik on ka elav inimene ja tema tegevus on ka elu, kunstniku jälgimine ei ole sugugi peegelduse peegeldamine. Ja lõpuks: kui ka on mitmekordne peegeldus, mis selles halba on? Ahven sööb räime, koha ahvena, hüljes koha, tagajärjeks on see, et just hüljes koondab endasse palju mürkaineid, tal langevad hambad välja ja peakolju sisse. Viimane etapp on alati suurema kontsentratsiooniga.” 1938. aastal sündinud filmiajakirjanik ja -kriitik Jaan Ruus on mõneski mõttes olnud peegelduste peegeldaja ehk „viimane etapp” 1961. aastast peale, mil tema esimesed filmiarvustused ja -tutvustused trükivalgust nägid. 1966. aastal hakkas ta Tallinnfilmi filmistuudio dokumentaalfilmide osakonna toimetajana vahendama tiibu kärpivat võimu ja puurist välja kippuvaid loovisiksusi. Toimetajatöö oli Nõukogude filmikunstis tugevate diplomaatide pärusmaa. Kolleeg Maris Balbat, kes samal ajal töötas mängufilmide toas, on sõnastanud selle elukutse dilemma nii: toimetaja pidi Moskva peavalitsuse nõudmiste, stuudio juhtkonna jäikuse ja filmi autorite paranduste tegemise soovimatuse vahel laveerima nagu Skylla ja Charybdise vahel.” 1982. aastal läks Ruus juhtima ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonda, mille vahetas välja sõltumatu nädalalehe Eesti Ekspressi vastu. Härra Ruusi – kellel on kena komme inimesi valikuliselt sinatada ja teietada – küsimuste turmtule all avanevad raamatu kaante vahel kümned värvika elulooga kultuuriheerosed, kes muutuvate aegade ja olude kiuste on valitud elukutsele truuks jäänud. „Elukunst on midagi niisugust, kui sa oled tark inimene ja tore inimene ja aru on peas. Aga eluteater tuleb siis välja, kui sa oled tark ja tore inimene, aga aru pole peas. Need on kaks erinevat asja,” selgitab näitleja Tõnu Kark Ruusile, keda küsimus „kuidas?” on elus alati rohkem huvitanud kui „miks?”. Mida vastaks härra Ruus ise oma stampküsimusele? Kellena või millena ta pärast surma tagasi maa peale tuleks?


Lisas sipsik 16.10.2013
Pane hinne:
Eesti teater. Nõudmiseni
9.5
2 hindajat

28. Eesti teater. Nõudmiseni
Urmas Ott, Kalju Haan

„Intervjuuraamatus on aga kaks tegelast. Urmas Ott on tähelepanelik kuulaja ja terane küsija, hea kodutöö teinud ajakirjanik, kes haistab hästi nii uue küsimuse võimalust kui ka söandab seoseid luua. Nõnda toob ta esile, et kui uurijana Karl Menninguga tegelenud Kalju Haan oli teatripraktikas palju aastaid Voldemar Panso ja Mikk Mikiveri kaastööline, siis need kõik olid epohhiloovad kujud, uurijahuvi ja teatritöö viisid teda samas suunas. Suuri müüte sünnitada ja ehitada aitavad ikka taustajõud, tõlgendajad ja meeskonnamängijad. Teatris toetab laval sündivat imet terve lavatagune teatripere, omad, kellest Kalju Haan ka südamlikult ja austusega kõneleb.“, ütleb raamatu eessõnas dramaturg Ene Paaver.


Lisas Marge-Elin Roose 03.01.2013
Pane hinne:
Ehitusmeistri naine
7.0
1 hindaja

29. Ehitusmeistri naine
Marie Sternfeldt

See on ühe lihtsa ja ometi erakordse 19. sajandil sündinud eesti naise lugu, kes otsustas oma elusaatuse kirja panna. Marie Sternfeldt, kes oli õppinud ainult kaks talve Viljandi linnakoolis kirjeldab oma mälestusi hämmastava faktirikkuse ja detailirohkusega. Raamatus jutustatud lugu mõjub kohati üllatavalt aktuaalsena, sisaldades mõndagi olemuslikku nii toonaste kui ka tänaste äri- ja inimsuhete kohta. Marie annab oma kirjeldustes tabavalt edasi nii tegelaskujude olemust kui ka kogetud looduselamusi ning arvukaid olu- ja maastikupilte.


Lisas Marge-Elin Roose 16.04.2012
Pane hinne:
Ei jäta elamata
8.3
9 hindajat

30. Ei jäta elamata
Vahur Kersna

Raamat võitlusest vähiga. 288 lk


Lisas Uus 26.12.2014
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (2)

“Raamat paneb mõtlema ka kõige pessimistlikuma inimese. Vahur Kersna on suutnud selle raamatu kirjutada nii, et sellest õhkab tahtejõudu, elutahet, armastust, hoolivust, veidi hullust ja spontaansust ning ta ei karda seda teistega jagada. See on raamat, mis võtab aega vaid 5 tundi sinu elust, kuid annab sulle kindlasti kümneid aastaid juurde.”

18.02.2015 13:34 - Kerttu Hermann
Hinnang arvustusele:
  +0   -0