- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
49.
Kuni inglid sekkuvad
Uku Uusberg
Ühes vanalinna külalistemajas Müüritüki tänaval puutuvad kokku täiuslikult erinevad inimesed: ettevõtja, kirjanik, kokk, astrofüüsik, vöörmünder, ema, klaveripoiss, taksojuht, Ahto ja Merike jpt. On laupäeva õhtu. On omad, on võõrad. On mehed, on naised. On suhted, on sassis. „Kuni inglid sekkuvad“ on lavastus, kus tänane m a a i l m saab end peeglist vaadata, ümarast. „Kuni inglid sekkuvad“ on üks üsna veider vaatemäng kolmeteistkümnest erinevast inimesest. „Kuni inglid sekkuvad“ on vana hea psühholoogiline teater, ta on näitleja teater, ta on vaataja poolt. Osades: Märt Avandi, Maria Avdjushko, Mihkel Kabel, Maria Klenskaja, Laine Mägi, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Viire Valdma, Martin Veinmann, Kristo Viiding, Jaan Kapp
Lisas ksuurvali 29.05.2012
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
50.
Kunksmoorimäng
Janek Savolainen
Aino Perviku "Kunksmoori" ainetel Lavastaja Janek Savolainen Kunstnik Liina Unt Valguskujundus Tauri Kötsi Mängivad Maria Soomets, Maarius Pärn, Aivar Kallaste, Julia Kaškovskaja, Katariina Renate Parksepp või Kristjan Põldmaa „Kas teile on teada ka igavese nooruse saladus?“ küsis keegi. „Muidugi,“ vastas Kunksmoor tähtsalt. Noor ajakirjanik, kes enne Kunksmoori käest nina peale oli saanud, küsis nüüd mürgiselt: “Miks te seda saladust siis enda juures ei kasuta?“ Kunksmoor vaatas noorele ajakirjanikule otsa, nii et sellel külmajudinad üle selja jooksid, ja ütles:“ Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused. Olen parema meelega vana tark nõiamoor kui noor lollpea.“ Tõsieluliste probleemidega lugu heast nõiamoorist ja tema sõprusest meremees Trummiga.
Lisas cantabile 29.01.2013
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
51.
Laul, mis jääb
Merle Karusoo
Lavastus Raimond Valgrest. Enne sõda tunti seda kõrtsipillimeest vähe, tema laule ei plaadistatud, kuigi „Muinaslugu muusikas“ ja „Sinilind“ olid juba loodud. Sõja ajal vene väes aitasid tema laulud meestel ellu jääda, pärast sõda ei tahetud neid mehi ega võidule aidanud laule tunda. Oli lühike Raimondi laulude buum. „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Ei suutnud oodata sa mind“. Salvestusteni need ei jõudnud. Ja siis keelati Valgre ära. Sellepärast, et ta laulis armastusest, mitte tööst. Keelati ära tango. Keelati ära saksofon. Jäi ainult minoorist mažoori tõlgitud „Saaremaa valss“. Ta jõi ennast surnuks. Siis hakkasid tema laulud elama. Lavastus räägib Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees. Ja sellest, kuidas sünnivad laulud, mis jäävad.
Lisas sonic
“Laval oli kõik olemas. Omapäraselt minimalistlik, aga nutikalt kasutatav lavakujundus. Tohutu hulk näitlejaid, kellest vähemalt 10 tk olid nö AAA-kvaliteediklassist. Lisaks Raimond Valgre elulugu, mis on ideaalne aines igasuguste raamatute, filmide ja teatrietenduste jaoks. Aga ometi põrus "Laul, mis jääb" suurelt. Eelkõige just kasutamata potentsiaali pärast. Eelkõige just selle pärast, et oli teravalt tunda KUI PALJU parem oleks saanud see lavastus olla.
Etendus oli pikk, ligi 3h ning kolmes vaatuses. Esimeses vaatuses oli Valgre Pärnus. N-ö ilus aeg. Aga kohutavalt fragmenteeritud. Hoolimata 3h pikkusest etendusest ei saadud peaaegu ühtki stseeni korralikult välja mängitud, sest kohe tuli teine asi peale. Mõttetult palju väikseid detaile, mis ei moodustanud ühte tervikut, vaid jäidki, kuni lõpuni segaseks. Nende asemel võinuks mõnegi stseeni pikemalt ja mõistetavamalt välja mängida. Lasta karakteritel areneda ja vaataja jaoks arusaadavaks muutuda. Aga ei. Karakter kadus enne kui täpselt aru sai, kes ta oli, kuigi jäi mulje, et oli justkui oluline tegelane (Valgre elus).
Juba esimeses vaatuses hakkas ka teravalt häirima see, et igast Valgre loost esitati vaid mõned taktid. Vist mitte ühtegi lugu ei esitatud täispikkuses! Ja ometi on lood ju head ning publik tahtis neid kahtlemata kuulda. Täielik materjali raiskamine.
Teine vaatus, mis pidi näitama Valgre allakäiku, näitas kõike muud. Valgre kössitas nurgas, ei öelnud sõnagi ja mul ei temast isegi kahju. Sest ta ei mõjunud mingi tegelasena, juba eelmisest vaatusest alates. See on Avandi raiskamine ja see on Valgre raiskamine. See oleks saanud olle niiiii palju parem, et mul on neid ridu kirjutadeski kahju, sest vaevalt nüüd niipea uut Valgre lavastust tulema hakkab.
Head momendid kolmandast vaatusest olid nõukogudeaegne uute muusikapalade ülekuulamine ja modifitseerimine tolle aja poliitika ja väärtustega sobivaks. Ülle Kaljuste säras! Suurepärane roll. Jah, selline n-ö ülemängitud, aga nii see ju mõeldud oligi ja mõjus väga hästi. Kogu saalile. Nii mulle kui rahvale meeldis ka Rober Annuse roll ja lõpuks lauldud Tondi Tango :)
Ühesõnaga täielik jama. Valgret ma eriti rohkem tundma ei õppinud, Valgret oligi etenduses üsna vähe, sest enamasti ta kössitas niisama nurgas. Mingit Valgre hingeelu tundmaõppimist ega midagi sellist ei toimunud. Kui ta lõpuks kössitama jäigi, siis polnud temast kahju. Ja see räägib millestki. Räägib sellest, et tegelast ei olnud suudetud mulle kalliks teha, ma ei elanud talle enam ammu kaasa. Ja mina olen üle keskmise Valgre loomingu austaja...
Kõige paremad olid hoopis vaheaajad, mil garderoobis mängis tollele ajale iseloomulikku muusikat sobivas riietuses ja soengutega bänd ning vahepeal Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste mõne laulu nende saatel laulsid. Publik hoidis aupaklikult eemale, et vabastada tantsusaal, kus kahjuks keegi publikust tantsima ei tõtanud. lmselgelt bänd seda aga ootas. Just nagu vanasti kui Draamateatri all oli popp kunstiinimeste lokaal.”
sonic on seda arvustust muutnud: 12.06.2015 21:16
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
52.
Liblikapüüdja
Peeter Raudsepp
Kuuekümnendate Inglismaa. Biitlid, seksuaalrevolutsioon, külm sõda... Vaikne kontoriametnik röövib neiu ja hoiab teda vanaaegse maamaja keldris vangis. Kontoriametnik armastab liblikaid kollektsioneerida, ta armastab ka tüdrukut... või on see ainult järgmine eksemplar tema liblikakogus? Mõned nädalad enne oma lõplikku kustumist kirjutab tüdruk salajasse päevikusse: 2.detsember Täna hommikul kujutlesin, et olin pääsenud ja ta seisis kohtupingis. Astusin ta kaitseks välja. Rääkisin, et tema juhtum on traagiline, et ta vajab kaastunnet ja psühhiaatri abi. Andestust. Ma ei teinud seda õilsusest. Ma põlgan teda liialt, et teda vihata. John Fowlesi meisterlik ülevaade inimhinge hämaratest salasoppidest ja kirgastest mäetippudest. Kahe maailma kokkupõrge ja kummaline kiindumus röövija ja röövitu vahel.
Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
53.
Lõikuspeo tantsud
Priit Pedajas
See on lugu viiest õest, kauge mälestus 1936. aasta lõikuspeo aegadest Ballybegi külas, Donegalis Iirimaal. Lugu esimesest raadiost peres – kaugelt Dublinist kostev muusika kui võluvägi, mis paneb köögi tukslema iiri tantsumuusika rütmist. Lugu sellest, kuidas viis lahket, tundelist naist muutuvad äkki tantsu vihtuvateks kooliplikadeks. Lugu sellest, kuidas kõik muutub nii kiiresti, kuidas teadmisesse tekib üha suurem lõhe selle vahel, mis paistis, ja selle vahel, mis tegelikult oli. Osades: Liis Lass, Maiken Schmidt, Piret Krumm, Katariina Kabel, Kristiina Hortensia Port, Jane Kruus, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Kaspar Velberg.
Lisas Hekaru 19.03.2012
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
54.
Lõputu kohvijoomine
Priit Pedajas
Madis Kõivu näidend. Aeg kulgeb, riigikorrad kukuvad, sõjad tulevad ja lähevad, riidemoed muutuvad. Linn põleb, ka kohvik põleb, ja ehitatakse uuesti üles. W kohvik on ikka sama koha peal, ikka räägitakse seal jutte, jagatakse uudiseid ja loetakse luulet. Alati istub seal nurgas üks mees – Stammgast – ja joob kohvi. Pommiplahvatused ja sisse-välja sagivad sõjaväelased ei saa kunagi ühe kannu aromaatse kohvi ja maitsva veini vastu. Osades: Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Ain Lutsepp või Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk või Kristo Viiding, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Kunstnik: Kunstnik Riina Degtjarenko. Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres. Valguse kujundaja: Raido Talvend. Heliefektide autor: Tauno Makke.
Lisas dilbert 09.09.2010
“Tõenäoliselt mõeldud vanemale generatsioonile (sündinud enne 1950 aastat). Minu jaoks (sündinud '80 alguses) oli see küll väga väga kauge (kaugelt mööda käiv) ja seega igav.”