Laul, mis jääb - Arvustus.com arvustused

“Laval oli kõik olemas. Omapäraselt minimalistlik, aga nutikalt kasutatav lavakujundus. Tohutu hulk näitlejaid, kellest vähemalt 10 tk olid nö AAA-kvaliteediklassist. Lisaks Raimond Valgre elulugu, mis on ideaalne aines igasuguste raamatute, filmide ja teatrietenduste jaoks. Aga ometi põrus "Laul, mis jääb" suurelt. Eelkõige just kasutamata potentsiaali pärast. Eelkõige just selle pärast, et oli teravalt tunda KUI PALJU parem oleks saanud see lavastus olla.

Etendus oli pikk, ligi 3h ning kolmes vaatuses. Esimeses vaatuses oli Valgre Pärnus. N-ö ilus aeg. Aga kohutavalt fragmenteeritud. Hoolimata 3h pikkusest etendusest ei saadud peaaegu ühtki stseeni korralikult välja mängitud, sest kohe tuli teine asi peale. Mõttetult palju väikseid detaile, mis ei moodustanud ühte tervikut, vaid jäidki, kuni lõpuni segaseks. Nende asemel võinuks mõnegi stseeni pikemalt ja mõistetavamalt välja mängida. Lasta karakteritel areneda ja vaataja jaoks arusaadavaks muutuda. Aga ei. Karakter kadus enne kui täpselt aru sai, kes ta oli, kuigi jäi mulje, et oli justkui oluline tegelane (Valgre elus).

Juba esimeses vaatuses hakkas ka teravalt häirima see, et igast Valgre loost esitati vaid mõned taktid. Vist mitte ühtegi lugu ei esitatud täispikkuses! Ja ometi on lood ju head ning publik tahtis neid kahtlemata kuulda. Täielik materjali raiskamine.

Teine vaatus, mis pidi näitama Valgre allakäiku, näitas kõike muud. Valgre kössitas nurgas, ei öelnud sõnagi ja mul ei temast isegi kahju. Sest ta ei mõjunud mingi tegelasena, juba eelmisest vaatusest alates. See on Avandi raiskamine ja see on Valgre raiskamine. See oleks saanud olle niiiii palju parem, et mul on neid ridu kirjutadeski kahju, sest vaevalt nüüd niipea uut Valgre lavastust tulema hakkab.

Head momendid kolmandast vaatusest olid nõukogudeaegne uute muusikapalade ülekuulamine ja modifitseerimine tolle aja poliitika ja väärtustega sobivaks. Ülle Kaljuste säras! Suurepärane roll. Jah, selline n-ö ülemängitud, aga nii see ju mõeldud oligi ja mõjus väga hästi. Kogu saalile. Nii mulle kui rahvale meeldis ka Rober Annuse roll ja lõpuks lauldud Tondi Tango :)

Ühesõnaga täielik jama. Valgret ma eriti rohkem tundma ei õppinud, Valgret oligi etenduses üsna vähe, sest enamasti ta kössitas niisama nurgas. Mingit Valgre hingeelu tundmaõppimist ega midagi sellist ei toimunud. Kui ta lõpuks kössitama jäigi, siis polnud temast kahju. Ja see räägib millestki. Räägib sellest, et tegelast ei olnud suudetud mulle kalliks teha, ma ei elanud talle enam ammu kaasa. Ja mina olen üle keskmise Valgre loomingu austaja...

Kõige paremad olid hoopis vaheaajad, mil garderoobis mängis tollele ajale iseloomulikku muusikat sobivas riietuses ja soengutega bänd ning vahepeal Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste mõne laulu nende saatel laulsid. Publik hoidis aupaklikult eemale, et vabastada tantsusaal, kus kahjuks keegi publikust tantsima ei tõtanud. lmselgelt bänd seda aga ootas. Just nagu vanasti kui Draamateatri all oli popp kunstiinimeste lokaal.”